kolimine wordpressi

uus aadress.

Murelik

Ma olen nüüd sellele paar päeva mõtelnud ja mida rohkem ma mõtlen, seda murelikumaks see mind teeb. Eks ikka see vana-aastaõhtu, mis ilma alkoholita tuleb mööda saata.
Nagu see oleks mingi maailma kõige suurem mure, eks... Aga ilgelt närvi ajab!
Ma olen erinevate inimeste ja ka arstide suust kuulnud, et antibiootikumikuurile ei tee väike vein või viin midagi, isegi pastöriseeritud õlu olevat täitsa lubatud juua. Aga teine levinud legend on jah see, et nigu jood, nii antibiootikumi mõju lakkab ja jääd jälle haigeks. Eks põhjused on ka erinevad, mille puhul AB-d neelatakse, mädane keskkõrvapõletik ja käeveristamine pole vist võrreldavad...
31-seks olen ma juba 6ndat päeva tablette võtnud. Arst arvas, et peaks nii 10 päeva võtma, samas jätkub tablette ainult kaheksaks... Mis ma siis teen nüüd. Samas see arst, kes küll kõrvaarst ei ole, aga kes mulle need tabletid välja kirjutas, arvas, et 5-päevasest kuurist peaks piisama. Ma võtan 3 tk päevas, samas kui infolehel on öeldud, et peab võtma 2 päevas. Kõik räägivad erinevat juttu. Eks peaks muidugi arste usaldama ja nende käsku täitma, iseenda huvides. Ei julge ju päris Polkovniku Lese moodi öelda, et "arstid on lollid ega tea midagi!":) Kusjuures kui ma oleksin vabatahtlikult sellises olukorras, siis poleks mingit probleemi - kaine autojuht mulle täitsa meeldib olla.
Vastik-vastik-vastik.
Mann helistas täna Sloveeniast ja rääkis, et seal saab kampsuniväel ringi lasta ja kena päike paistab, pea 15 kraadi sooja päevasel aal. Öösel aga -8. Kadedaks teeb...
Tahaks sooja ja päikest. Või siis lund vähemalt. Ahh, mis vahet seal tegelikult on, kas on lund või ei. Väga suur vahe on, kas on tervis või ei ole seda. Eks ma siis pean vana-aastaõhtul coca-colat jooma ja ette kujutama, et see on rummiga...

Hetkeolukorrast

Käisime täna arsti juures, mina ja Feliks. Perearstisüsteem on ikka selles mõttes väga mõnus, et saab nö kaks kärbest ühe hoobiga, ei pea hakkama mingit eraldi aega kinni panema jms.
Arst nentis tõika ja möönis fakti, et parem kuulmekile on mul täitsa mulgustunud, ennustas kuulmise taastumist kuu aja jooksul ja pikendas antibiotsikuuri.
Ma nüüd tahaks teada, kas ma ei saagi 31.12 napsi võtta või?!
Samas, meenutades M. äsjast kõhulõikust ja taastumiskiirust, siis ma ei usu, et mu kõrvad nüüd pisikese konjaki või veini pärast küljest kukuvad.
Muidu olemine iseenesest on mul ju juba hea. Pisuke köha piinab, kuid küll see ka kaob, kus ta pääseb.
Nüüd peaks väheke asjalik olema. Ma arvan, et ma viskan minema kõik vedelema jäänud küpsised ja piparkoogijäänukid. Ma tahaks näha puhast ja vaba pinda. Aga paljugi, mida ma tahaks...:)
Ja kui mõelda lõppevale aastale, siis oli see üks ilus aasta!
Annaks Jumal, et järgmine tuleks samasugune või veelgi ilusam!
Head vana-aasta lõppu!

Tristan ja Isolde

Vaatasin eile sellenimelist filmi. Hommikupoolikul oli Rudolf ja Irma, mille lõpp mul kuidagi miskitõttu vaatamata jäi, jube hea tükk ikka. Siis õhtupoolikul mõtlesingi veel millegi traagilisega oma kena päeva täiendada.
Siiski pean ma ütlema, et see ei olnud eriti hea. Polnud usutav... Ma saan küll aru, et armastus on pime, kuid miks pidi Isolde Tristanisse armuma? Et kena sile poiss või? Polnud ju niiväga kena midagi. Iseloomust ei saanud üldse aru. Kuningas Marke, kellele Isolde mehele pandi, oli palju kihvtim mees! Olgugi, et ühe käega, aga hell ja armastav ja suur... Oli siis niiväga sel tsikil vaja hiilida Tristani juurde... Abstraktne armastus ja ei teragi kainet mõtlemist!
Seda stseeni, kus nad vahele jäid, ma nõrganärvilisuse tõttu ei vaadanud. Aga lõpp oli täitsa tore. Marke ilmutas suuremeelsust ja Tristan sai vist ise ka aru, kui mõtlematult ta käitus. Isiklikke huvisid ei saa alati esikohale panna! Samas võib inimene niimoodi ju elu lõpuni kannatada ja piinelda.
Üks tänuväärne mõte on mul alati peas ringlemas, kui ma vaatan neid vanu ajaloofilme - küll on hea, et arstiteadus tänapäeval niivõrd arenenud on! Olgugi, et James Brown kopsupõletikku suri, aga ta oli juba vana kah. Isolde ema näiteks suri palavikku. Jube! Huvitav, kas kõrvapõletikku kah surdi? Või jäädi lihtsalt kurdiks? Lühinägelike elukvaliteedist vanal ajal ei maksa rääkidagi...

Uni

Und nägin ka. Et ma püüdsin kellegiga koos kala. Et ma rebisin vihmaussi pooleks ja ajasin konksu otsa. Ritv oli lühikesevõitu. Sain ühe kala kenasti kätte, vesi oli läbipaistev ja kala sätendas hõbedaselt, räime moodi oli. Siis tuli suur kala, ja ma mõtlesin, et selle jaoks jääb küll mu konks väikeseks. Aga ma igatahes olin täis otsustavust see ilus suur kala kätte saada, ja ma mõtlesin, et mul on kõik vajalik selleks olemas - konkse igavene hunnik, vihmausse jagub ja aega samuti. Peaks unenägude seletajast järele vaatama, mis kalapüüdmine tähendab:)

Bloody hell

Väga nõme!
Ma ei tea küll, miks just mind niimoodi karistatakse, aga ajastus, ma ütleks, on perfektne. Jõululaupäeva hommikul sain aru, et laste viirus on ka mulle külge hakanud. Enesehaletsust süvendasid veelgi Peeter Sauteri omamoodi jõulujutt Postimehe Arteris ning Hr. Abikaasa süvenenud huvi vannitoaremondi vastu. Taaskord - perfektne ajastus!
Tänane öö oli väga meeldejääv. Kell pool 1 sain aru, et kõrv valutab, ja neelasin esimesed 2 ibuprofeeni lootuses, et see valu ära võtab - miks mul peab siis alati niimoodi kõrv valutama, et see lõpeb kuulmekile mulgustumisega??? Paraku, tunni aja pärast kulus veel 2 ibuprofeeni ning pool tundi hiljem juhtus see, mis juhtuma pidigi. Samas oli hea asi see, et valu kadus, jäi vaid poolkurt kõrv, mis helisid moonutab ja neid pool sekundit hiljem kuuleb kui teine kõrv. Kummatigi on mul nüüd palju parem olla ja ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi Mr. Murphy väidab vastupidist.
Mu kõrvad on sellepärast nõrgad, et nad on alaarenenud. Kuulmetõri on liiga lühike, nagu lapsel... Siis on mul veel kaasasündinud sabakondi kõverus - nagu oleks saba parempoolsel liputusel kivistunud:) Ma olen 19-aastaselt saanud bussist poolde selga ulatunud juustesse täid, 20-aastaselt põdenud tuulerõugeid, samasse ajajärku jääb ka eelmine kuulmekile mulk. See oli samuti paremas kõrvas. Vaene kõrv! Vaene mina ise!

Mis ma oskan öelda... shit happens.

22.12

Täna on rohkem kui kunagi varem Reede-tunne. Hoolimata sellest, et pühad tõotavad kujuneda tagasihoidlikeks, eelkõige tänu sellele, et mõlemad põnnid on haiged. Süüdi on selles lumi, ma arvan. Teisipäeval olid neil kindad lasteaias läbimärjaks saanud... Samal õhtul hakkas Feliksil kõrv valutama, järgmisel päeval kirjutati talle kohe antibiootikum välja. Nüüd pidavat veel kõrvad lukus olema, aga muidu laps nagu igal teiselgi päeval, rõõmus, kuid siiski millegipärast kahvatu.
Susannaga tundub asi vähe hullem olevat, kuna tal on meganohu. Täna küll vist juba vähem kui eile, kuid emme küljes rippumist on tunduvalt rohkem. Nüüd ta on veel hakanud ennast väikeseks beebiks ka nimetama, oh õudust - beebid ju teadagi ise midagi ei tee. Samas - tuleb olla optimistlik, et kui tervis parem, on ka tuju parem ja saab äkitselt varsti õuegi minna, mine tea. Ja kui nemad ei saa, siis mina lihtsalt võtan endale selle aja ja hakkan õhtuti jõulukepikõndi tegema, et säilitada zen ja hea aura:)Nohh, et saaks ise rõõsa ja rõõmus olla. Sätendav punapea olen nüüd kah!
Homme seisab kena katsumus ees, ema peab resturaanis oma jubileumi, ja sinna tuleb igavene hunnik sugulasi kokku. Vähemalt ma loodan, et tuleb ikka - ema ju viimase peal organisaator, kes isegi oma sünnipäevale ei saa ise inimesi kutsutud. Olevat selle täditütre hooleks jätnud, normaalne. Ja siis tuleb nende sugulastega small-talki aretada, ma loodan siiralt, et keegi mind seal tantsima ei taha võtta - Hr. Abikaasa peab koju põetaja-lapsehoidjaks jääma... Et siis jumala eest ühelgi üle 50-aastasel mehel (aga nooremaid sinna ei tule, nuuks!) ei hakkaks minust kahju ega tekiks tungivat soovi mind tantsulepalumisega "lohutada":) Ma ei oska kellegi teisega, kui oma mehega tantsida. Päriselt ka:) Noh, enda onu äkki tuleks kõne alla, aga hea küsimus on muidugi, miks me peaksime äkitselt koos tantsima hakkama, kui me seda kunagi varem teinud pole:)
Aga võibolla peaksin ma endale lihtsalt diagnoosi panema - Peoeelne Sabistaja:)

Keegi peaks mu Jõulukingid ära pakkima...:) Ma pean vist täna lihtsalt kauem üleval olema ja öö kattevarjus asja ära toimetama. AAAArgh, Susannale ju polegi veel kinki... Ohh, see on küll jama. Loodetavasti pole Selveris homme väga pikad järjekorrad. Jah, ega ju Feliksile ka sellist kinki pole, mida ta Jõuluvanale saadetud kirjas soovis... Jama lugu. Homne poetrett kindlustatud. Mitte, et see mulle ei meeldiks:)
Kui hästi läheb, saab täna hakata kuuske installeerima. Et see siis kaks nädalat hiljem taas tohutute jõupingutuste ja läbirääkimiste tulemusel maha võtta - eelmisel aastal, ma mäletan, ma ise suures vihas oma väikeste käekestega saagisin oksad maha ja põletasin ahjus ära. Huvitav, et see mul veel meeles on...
Ja siis homme teen seenepirukaid. Ajakirjas Kodu ja Aed oli retsept. Ajas isu peale:)
Kui hästi läheb, teen Triibiku keeksi ka, osad komponendid on juba ostetud.
Ühtlasi tervitan Triibikut, kuna ma juba teist postitust järjest olen sunnitud temast rääkima:)
Ja et mitte kedagi ära unustada, tervitan järgmisi persoone: Aet, Elsa, Maris, Epp, Evelin, Heidi, Kaur, Ingrid, Kaja, Krista, Eveli, Liis, Mann, Piret, Triin, Siiri, Terje, Marika, Epp, Mari-Leen, ja Soovin teile Ilusaid Jõule! Ja teile ka, kelle nimesid ma ei tea, kuid kelle blogisid ma huviga loen, ja teid ka, kes te minu blogi loete, aga kommenteerida ei viitsi!:)

Peaingel Gabriel

Ma jäin täna taaskord arvutisse "kinni". Seekord tänu Triibikule, kes oli oma blogisse www.youtube.com nimelisest kohast Peter Gabrieli loomingut üles pannud. Ja ma jäin kinni ja kuulasin ja kuulasin... Vaatasin ka. Mõnus.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.

Sun is shining, weather is good...

Mõnus karge talveilm! Lumi on vahva! Jõuludeni ta ilmselt ei kesta, aga hea, et vahepealgi tuli.
Tänane tähtsündmus on lasteaiapidu! Põhiline, et fotokat maha ei unustaks. Veekindlat ripsmetušši oleks vist ka vaja:) Feliks on rebane ja Susanna, nagu juba öeldud, täheke.
Ja õhtul rakendame Manniga mehed tööle ja ise... lastekarjaga ei saa vist filmivaatamisest unistada... Äkki siis loome oma näputööringi:) Ma peaks ikkagi endale ilusa punase-hallitriibulise vesti tegema veel sel hooajal, ma arvan. Ja mütsi.
Põhiline aeg kulub muidugi niisama ringisahmimisele. Kogu aeg toimetad midagi. Kellele vett, kellele pai; tapeedilt kleepsude eemaldamine, vaibalt küpsisetükkide eemaldamine, kassile süüa, koerale vett, nii ta läheb. Pärast imestad, et ei jõua midagi tehtud. Koristamine ju ei loe, sellega võikski tegelema jääda...
Täna tegin endale nimekirja, mida on vaja teha ja kellele kinke osta. Põhiline, et keegi meelest ära ei läheks! Vanatädi sünnipäeva ma unustasin ära. Nagu ka selle, et tal mobiiltelefon on. Õnneks selgus hiljem, et tal olevat niikuinii uus number. Tehnikasajand, mis ma oskan öelda! Süümekad igaljuhul vähenesid, kuna ma ei oleks saanud talle ju helistada! Kaardisaatmist ärgem siinkohal meenutagem. Või äkki ikkagi? Jõulukaardid võiks ju mõned saata... Vist jõuab veel.
Praegu meenus mulle, et me pidime millalgi daamidega sushit valmistama õppima ja viltimist samuti... Kiire pilk kalendrisse näitab, et sel aastal vist enam ei jõua!

Kõige põhjalikum test

Siin ta ongi.
156 küsimust ja saate enda kohta nii mõndagi põnevat teada.
Mina näiteks sain teada seda, et olen eetilis-sensoorne ekstravert:)ehk siis ekstravert-meeleline tundeinimene-otsustaja.
Tekstis esineb kirjavigu, kuid need on nähtavasti põhjendatavad sellega, et autor pole eestlane.
Üldiselt, väga meelelahutuslik, ning huvitaval kombel ka täppiminev:)

Suusi 3-aastane

3 aastat tagasi me olime Nõmmel Mai põigus sünnitusmajas ja ootasime issit, et koju minna. Eelmisel päeval sündis mu tütreke, kell 14.23, peale enam kui ööpäevast ootamist. Iseenesest oli kerge. Kõige valusam asi kogu protsessi juures oli antibiootikumisüst, mis mulle 16.12 õhtul tehi, kuna selleks ajaks oli veteminekust möödas juba enam kui 12 tundi. Mõni kerge valuhoog, suur ootus... Ja ei midagi.
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!

Peost

... veel niipalju, et kõik mu kahtlused osutusid mõttetuks, loomulikult! Ma olin väga šikilt riides ja peale esimesi tervitusnapse oli kõikidel tuju ülevoolavalt hea, tegelikult isegi juba enne seda:) Laud oli lookas, pidu ülevoolavalt meeleolukas. Ja meile esines Dave Benton!!! Ta on tõesti tore. Ausõna!

Ja kõige toredam selle peo puhul oli äratulek.
Äärmiselt suurepärane ajastatus, nagu tuhkatriinu - lahku peolt sa enne veel, kui kell lööb südaööd:)
Ei jõudnud end järgmisel päeval selle eest ära kiita:)

Võime õndsalt ohata...

... emotsioon on uus! Oli tore laul küll, mis?:)
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...

Scarlett

Tänase päeva rosin oli/on kindlasti Lauri Vahtre artikkel Postimehes. Väga mõnusalt kirjutatud!
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."

Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)

Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.

Ning muidugi see Kadunud Maailm...

Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.

Otsustusvõime

...puudub mul suures osas:) Mingeid otsuseid on üsna kerge teha, mis aga puutub riietesse... Sellepärast mulle ei meeldigi šopata. Mulle meeldib kataloogidest asju osta, kuna siis ma saan põhjalikult kaaluda, kas mul on sellist asja vaja või mitte. Mõnikord muidugi juhtub nii, et ka poest saad sellise asja, mis meeldib väga ja istub kui valatult, reeglina juhtub seda harva. Ja siis viimane staadium on muidugi see, kui hakkad kahtlema selle hästiistuva asja sobivuses - äkki on värv liiga kirgas või lõige liiga väljakutsuv ja võibolla pole see asi üldse mu figuuriga vastavuses... või et äkki pole selle asjaga mugav õhtut mööda saata.
Kuna eile saabus üpriski ootamatult külla M koos oma pesakonnaga, jäi mul üsna vähe aega tänaseks peoks riiete väljaotsimiseks. Ma küll ei saa aru, miks see nii juhtus, aga see selleks:)
Uni oli õnneks kosutav, hommikul läks aga selline keskmise suurusega paanika lahti. Et kas ikka see või teine ja too või kolmas. Lõpptulemus oli see, et tööle jõudnuna plaanisin helistada M.-le, et ta käiks Klementis ja ostaks mulle valge särkpluusi, kuna muude riietega ma lihtsalt ei saa peole minna ja muud ei saa ilma proovimata osta:)/Ma ise olen tööl päev otsa ega pääse siit kuskile./
Õnneks M. helistas mulle ise ja suutis mind maha rahustada:)Ütles, mida teha ja mida selga panna.

Aga ikkagi ma olen nats närvis. See on vist seetõttu, et viimasel ajal pidusid nii harva ette tuleb. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis sel aastal olen ma käinud ainult ühel nö. pidulikku riietust nõudval peol - A. ja B. pulmas. Teised on kõik sellised vabamas vormis olengud olnud.
Mu armas hr. Abikaasa ütleks selle peale nähtavasti oma jalad-maas-moel, mis mulle alati väga rahustavalt mõjub, midagi taolist, et: "Mis sa põed! Niikuinii tembivad kõik end esimese veerand tunniga švipsi ja keegi ei pane tähelegi, mis sul seljas on!"

Päev nagu iga teine. Loodetavasti.

Õhtul nimelt pidi kõva torm hakkama. Meid küll veeuputus ei ohustaks, aga kallitest kaasmaalastest oleks kahju, kui kellegi elamised taaskord rikutud saaks. Tuul on üldse vastik, ajab põsed punetama ja pea valutama. No ja olgem ausad, detsembrikuu on, keskpaigas isegi juba, võiks siis vähemalt purgaa korralik tulla, mitte veekest krae vahele. Mis mu seanahast jope selle peale ütleb...
Homme on ema juubel, põhiline, et ma ei unustaks talle sel puhul helistamast...
Aga muidu jah... päev nagu iga teine. Tuju on keskpärane, mõtlen igasugu maailma asjade peale. Teen mõttes ettevalmistusi homseks töökoha stiilipeoks... Mingit väga erilist stiili ma muidugi aretada ei saa, kuna pean terve päeva tööl olema. Seega, tänane õhtu on ettevalmistuste päralt. Ühtlasi painab mind retooriline küsimus, kas tänapäeval on mõisad nii külmad, et nendes paljaste õlgadega viibimine külmetamise ja haiguse näol kätte maksab? Kas talvel on üldse mõistlik paljaste õlgadega peol käia? Ühesõnaga, mõtlemisainet on.
Lahe on niimoodi tegelikult end juba mõttes sättida, vanasti oli see vaata et peo üks huvitavamaid osasid, kui pinginaaber minu juurde tuli ja mukkimine pihta hakkas. Olid ikka ilusad ajad... Teoreetiliselt võisid ju igal peol oma tulevase abikaasaga kohtuda:)Ja lõpuks ma ta Amigost leidsingi... Ema ütles küll, et baarist või peolt sa endale korralikku meest ei leia. Huvitav, kuidas mõned sõnad nii meelde jäävad... Äkki ta korrutas seda pidevalt?:)Ja mis see "korralik" üldse tähendab...

Matemaatikas must vöö!

Issand kui hea meel mul on! Õpetasin siin üleeile naabripoissi ja näe, nüüd ta sai tunnikontrolli eest 5! Väga lahe. Ma poleks arvanudki, et ma nii tark olen:) Kohe näha, et pedagoog, ja veel laia profiiliga:)

Vot siuke lugu...

Proovisin teha seda testikest Mari-Leenult. Ja no ehmatasin ikka täiega ära algul...Mis Devil... Mina pole mingi Devil! Väike inglike olen hoopis!:) Aga jah, tuleb jutt hoolega läbi lugeda ja siis on kohe aru saada, et asi polegi tegelikult väga hull:)

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Mis tehtud, mis teoksil

Vahepealne haigusleht on nüüdseks lõpetatud ja peatselt loodan ka tööposti otsa naasta.
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:

Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.

Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.

Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.

Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...

Peeta...

Thanks for your interest in the new Blogger in beta! For now, we are only switching a limited number of users to this new version. We can't switch your account at this time, but hope to be able to do so soon. Please check back through your dashboard for when you'll be able to try switching again.

Nii lahe, onjo! Mitte, et mind teie Beeta niiväga huvitaks, eksole, aga mis te siis pakute seda võimalust välja, kui tegelikult ikkagi ei paku?! Tähendab, et ma ei hakkagi siis ühele teisele toredale blogile ligi pääsema.
Ma pean nüüd mõtlema, mida ma edasi teen. Äkki koliks kuskile. Või läheks põranda alla tagasi:)

P.S. Oh, tegelikult mul õnnestus see juba teisel katsel:) Nii et pole enam probleeme, beeta olemas ja jääb siis üle vaid kategooriaid välja mõtlema hakata - ma sain aru, et beeta võimaldab neid. On jah! Kohe allservas see võimalus olemas. Mõnus.