Bloody hell

Väga nõme!
Ma ei tea küll, miks just mind niimoodi karistatakse, aga ajastus, ma ütleks, on perfektne. Jõululaupäeva hommikul sain aru, et laste viirus on ka mulle külge hakanud. Enesehaletsust süvendasid veelgi Peeter Sauteri omamoodi jõulujutt Postimehe Arteris ning Hr. Abikaasa süvenenud huvi vannitoaremondi vastu. Taaskord - perfektne ajastus!
Tänane öö oli väga meeldejääv. Kell pool 1 sain aru, et kõrv valutab, ja neelasin esimesed 2 ibuprofeeni lootuses, et see valu ära võtab - miks mul peab siis alati niimoodi kõrv valutama, et see lõpeb kuulmekile mulgustumisega??? Paraku, tunni aja pärast kulus veel 2 ibuprofeeni ning pool tundi hiljem juhtus see, mis juhtuma pidigi. Samas oli hea asi see, et valu kadus, jäi vaid poolkurt kõrv, mis helisid moonutab ja neid pool sekundit hiljem kuuleb kui teine kõrv. Kummatigi on mul nüüd palju parem olla ja ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi Mr. Murphy väidab vastupidist.
Mu kõrvad on sellepärast nõrgad, et nad on alaarenenud. Kuulmetõri on liiga lühike, nagu lapsel... Siis on mul veel kaasasündinud sabakondi kõverus - nagu oleks saba parempoolsel liputusel kivistunud:) Ma olen 19-aastaselt saanud bussist poolde selga ulatunud juustesse täid, 20-aastaselt põdenud tuulerõugeid, samasse ajajärku jääb ka eelmine kuulmekile mulk. See oli samuti paremas kõrvas. Vaene kõrv! Vaene mina ise!

Mis ma oskan öelda... shit happens.

Ei mahu minu pähe

... et miks oli Liis Tappo-Treialil vaja keskerakonnastuda? Tuli niisugune tungiv soov ühel hetkel hakata perepoliitikat ajama ja ükski teine partei ei teinud koostööpakkumist??? Et isegi oodatav meedia negatiivne reaktsioon ei loe? Nohh, lahe, et meil vähemalt üks partei on selline selgeltnägijavõimetega ja tabas Liisi kutsumuse ära. Nägi ka muu hulgas ära, et Liisi mehel on ka tekkinud vastpandamatu soov hakata oma teadmisi nõunikuna jagama. Enno Tammel on muidugi ka lahedad põhjendused Treiali töölevõtmise kohta - ta on mu klassivend!!! Halleluuja.
Nüüd jääme siis ootama, palju hääli Lääne-Virumaa /või kus ta ka ei kandideeriks/ rahvas Liisile annab kevadistel valimistel. Kui Keskerakond ühe mandaadi sealt Liisi tõttu juurde peaks saama, äkki saab Rene ka ametikõrgendust, näiteks nõunikust linnaosavanemaks. Ja siis saab Liis hakata oma perepoliitikat ellu viima. Tema perepoliitika põhitees on, nagu ma aru sain - emapalka kõigile võrdselt! Ja need naiivid, kes arvavad, et Liis tahaks kõigile maksimaalset emapalka maksta, eksivad valusasti! Liis võib seda ju isegi tahta, aga sel juhul ei jääks Keskerakonnal raha pensionäridele hinnatõusu kompenseerimiseks ja teatripiletite kinnimaksmiseks. Ei, emapalka hakkame siis kõik võrdselt ja vähe saama. Liis arvab, et lapsed on kõik võrdsed ja see, kas nende vanemad on töötud või üliõpilased või karjäärinaised, sel pole vahet. Vahet pole tema silmis ka sel, et ühtedel jääks elukvaliteet samaks, teistel aga langeks madalama emapalga puhul oluliselt ning motiveeritus iivet tõsta oleks suhteliselt olematu.
Kuna mina väärtustan emapalka, siis ma pean tõsiselt kaaluma, kas ma ilma selleta sünnitaks kolmanda lapse. Või kas ma sünnitaks, kui ma saaksin poole vähem emapalka kui ma praeguse seaduse järgi võiksin saada.
Kui ma siin paar postitust tagasi koduperenaiste kaitseks sõna võtsin, siis see ei tähenda seda, et ma tahaksin olla ilma kindla sissetulekuta koduperenaine või sõltuda mehe rahakotist. Ja need "poliitikud", kes lühinägelikult arvavad, et mu missioon on iivet tõsta ja samal ajal vaesemalt elada, need eksivad.

Kalevi kommid

Kristi Vainküla kirjutas oma Sl ÕL päevakommentaaris (või kuidas seda ka ei kutsutaks), et ta teab põhimõttekindlaid inimesi, kes ei osta Kalevi komme ja Tere piima. Mina tean ka. Minu oma abikaasa on selline. Balteco vannide ja vannitoamööbli suhtes oli ta ka täiesti tõrges, kuna tema ei tahtvat kommar Enn-Arno Sillari taskuid täita. Aga õnneks need Balteco vannid ja mööbel nii head ka ei olnud, et mingi kahjutunne nende mittesaamisest hinge oleks jäänud. Samas Kalevi kommide pärast on mul natuke kahju. Isegi mitte niiväga kommide pärast, Kamatahvel on see, mida vahest tahaks kohe mittu tükki järjest ära süüa. Hr. abikaasa sööb ise seda ka väga hea meelega, aga raha pole nõus selle eest välja käima. Kui mina ostan, siis on ok. Õnneks pole mu magusanälg siiski eriti suur ja šoksi ostan umbes korra kahe kuu tagant, kui sedagi. Kalevi šoksid ON head. Mu ema on eluaeg Kalevis töötanud. Pealegi on meie teadvuses väga sügaval loosung "Eelista Eestimaist!" Ja nüüd korraga ei saa me seda mingi ebaeetilise ärimehe pärast teha. Fui, ma ütlen.
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...

Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...

Mees ja tema parem käsi

Täna oli tõesti üks "tore" uudis.
Ma arvan, et põhjendamatult pole teda nüüd küll keegi keegi solvanud ja kannatas ta oma sõnul pigem enne seda, kui ta oma üllitisi nii blogis kui ka ajakirjanduses avaldama hakkas. Omamoodi meesõiguslane selline... Kuid mis tema "mehe au ja hea nime teotamisse" puutub, siis peaks meeskodanik pilgu pöörama oma parema (või vasakukäelisuse korral vasaku) käe poole, mis igasugu tõe avaldamise sildi all ta väidetavast heast nimest paraku palju järele ei jätnud, kuna ükski hea nimega ja autunnet omav kodanik ei kirjelda avalikult, kuidas ta end sõrmega tagumise kehaõõnsuse kaudu rahuldab. Kuidas ta abielus olles prostituutidega ringi aeleb. Kuidas ... misiganes.
Ah et keegi ei taha enam tööle võtta või? No shit, ma imestan, et leidus veel keegi, kes teda abikaasaks julges võtta.

Võimetu viha

Või millised tunded veel tekivad, kui seda juttu lugeda?

Ma olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastane. Aga mulle meeldiks mõndasid idioote lasta avalikult piitsutada - pedofiile näiteks.
Mida ma laseks selle värdjast uskliku "pereisaga" teha... Kõige lahedam oleks muidugi panna ta koos elama mingi ateistliku feministist tulehargiga, kellele oleks antud õigus teda igapäevaselt elektrišokiga alandada.
Noh, unistada ju võib, tegelikkuses ei saa ei avalik piitsutamine ega ka igasugu muud füüsilise karistamise variandid meie riigis kunagi teoks. Mõnes mõttes on see ka hea. Sest alati tekiks küsimus, kust leida timukaid? Ja et milline oleks siis nende timukate endi vaimne seisund.

Seega, miks ei ole sellist ilmselgelt vaimuhaiget meest pikaks ajaks hullumajja pandud? Või kinnimajja? Lapse löömine peaks me riigis olema ju kuritegu?

Taluvuspiir

Taluvuspiir on igal inimesel erinev, teame-teame. Minu isiklik taluvuspiir oleks kõvasti ületatud, kui mind riietanud moekunstnik räägiks ajakirjandusele, et mu figuur ei võimalda väga palju, ning et öösärk, mis kõike varjaks, oleks mulle enam-vähem parim variant. Ning et kui mu kleit oleks vähe laiem olnud, oleksin ma välja näinud nagu väike vanaema. Tere hommikust! Sina oled moekunstnik! See on sinu töö, panna inimesed riidesse nii, et nad näeksid välja oivalised, glamuursed ja šikid! Kui sul see ei õnnestunud, oled sa järelikult ise selles süüdi, mitte kliendi figuur. Paraku on nii, et enamus inimesi omavad figuuri, moelaval kõndivaid riidepuid või sarnase kehaehitusega on meist nii 10-20%. Kui moekunstnik riietab daami rõivastusse, mis mitte ei peida tema figuuri puudusi, vaid toob neid esile, seejärel aga julgeb ajakirjanduses võtta suu täis daami figuuri eripära teemal, ma isegi mitte ei kahtleks enam selle moekunstniku ebaprofessionaalsuses.

Puud pea paljad

...ja sellega seoses tuli mulle täna mõte, et sügiseti on leheriisumine ikkagi hoopis vastikum kui kevadel. Käed külmetavad. Väike lootus on, et talve jooksul kõduneb neist riisumata jäänud lehtedest ka vähe kasulikku ollust mulda tagasi. Aga tuul viib minu riisumata jäänud lehed naabri krundile ja mulle toob neid omakorda mujalt. Nagu igasugust muudki prahti ja prügi. Krõpsupakid, suitsupakid, kilekotid, jäätisepaberid - jah, ma saan aru, et meie tänav jääb kooli ja bussipeatuse ning poe vahele. Aga kas teile, lapsed, siis kodus ei räägita, et prügi ei visata võõrasse aeda??? Jõhker ja alatu käitumine. Kui võtta rohujuure tasandilt.
Kus on Nõmme avalikud prügikastid? Vahet pole, las majaomanik koristab... Topib veel viimati oma riisutud lehed käesuurusest august posti külge avalikku kasti... Paneb oma olmeprügikest sinna... Väga palju kasu on küll sellest Nõmme heakorraametnikust. Lõpuks said laste mänguväljakutel katkised rennid ära vahetatud, mõtleks vaid. Aga Pargi tänava mets on nagu prügimägi. Kindlasti on neid kohti veel. Ma ei hakka rookimata tänavatest rääkimagi, vara veel, tali alles taevas.
Ühesõnaga, ka meie kodus on prügi üks kindel tüliteema. Ma saan aru diivani taha visatud õunasabadest. Aga ma ei saa aru diivani taha visatud poolikust kohukesest. Kui Feliksi käest küsida, siis on vastus kindel: "Suusi tegi." (Mida ta nähtavasti ka enamjaolt teeb.) Ükspäev ütles ta aga seda julmalt enda ümberaetud mahlaklaasi kohta. Suusi seisis samal ajal seljaga tema poole... Loodetavasti oli kasu valetamiseteemalisest loengust ja ajaloolise tõe meeldetuletamisest, kuidas vanaema vanasti sellise teo eest (eks ikka valetamine, mitte klaasi mahaajamine) karmilt vitsa sai.
Suusi seevastu ei hakkagi midagi tagasi ajama, tema lihtsalt ei korista, ei pane kommipabereid prügikasti, ja kui küsida miks?, siis on vastus alati kindel: "Aga SELLEpärast." Võitle siis sellisega. /Tegelikult meenub mulle heldimusega, et ma olin ise samasugune.../ Aga midagi muud ka üle ei jää, kuna küsimus on põhimõttes ja kasvatuses. Kuigi vahel tundub, et kumb see siis raskem on, kas ise kõik ära teha või hakata selgitama, miks on vaja koristada. Õnneks Feliks juba saab sellest aru, ainuke temapoolne soov on see, et "keegi" teda aitaks. Ja ükskord tegi ta suure toa üksipäini mänguasjadest tühjaks; raske öelda, kumb selle üle rohkem õnnelik oli, kas ta ise või uhke ema.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada sellest, millest Luizegi, et sügis on mõteluste ja sisekaemuse aeg. Aga sellest siis teine kord.

Mis see siis nüüd olgu...

Ma ei saa aru, mis epideemia see on. Miks kirjutatakse nii?

läppakas (tänane näide blog.tr-st, no andke kannatust...)
supper
troppid
kottid
toppid
toppib
rokkib
klappib
sakkib

Kas meil on emakeele grammatikaõpetus olulisel määral halvenenud või mis...

Just! nii!

Andunud seltskonnaajakirjanduse austajana on minu taluvuspiir pisut ületatud.
Vähe sellest, et pole ühtki ajakirja Just! numbrit, kus mõne pildiallkirjaga totaalselt rappa pandud, on viimases numbris Rein Rannapile külge poogitud "nunnu kaaslane". No mida on, isegi mina tean, et see peaks tema poeg Ikevald olema...
Kui ei oleks isasid ja kui ei oleks poegi...

Kosmopolitääni ilutoimetaja Ly Ranne aga vastab lugeja küsimusele, kuidas võidelda öise higistamisega:
Kanna deodoranti ka ööseks peale. Siis on sel piisavalt aega imenduda ja tõhusalt toimima hakata. Pärast hommikust tušši lisa juurde veel üks kiht.


Supper! Kes jättis koolis õppimatta?
Tangid ja tankid, lauvärvid ja laovärvid, büree ja püree, toppid ja troppid ...

Lõpetuseks tsitaat Kosmopolitäänist: Normaalses armusuhtes võiks kummalgi partneril olla ka oma huvialad.
Võtke siis teadmiseks...

Vihma saajab, kõik uujub

...lastel pahaa on tuuju...
No täitsa lõpp! Tänane päev on möödunud suure vingumise tähe all. Ja kuna selline vihmane ja madalrõhkkonnaline on, siis see kuidagi eriliselt ärritab mind. Pidev läbirääkimine, tegevuste põhjendamine, jonnist ülesaamine... kannatus katkeb lihtsalt. Eriti veel, kui ise pole emotsionaalselt parimas vormis.
Aga siis ta tuleb ja vaatab sulle oma laheda poisiklunni-näoga otsa ja palub ühe kleepeka üllatusmuna vidina peale panna - väga täpselt peab panema! - ja tunned, kui madal selline vihastamine on. Oled enda peale pahane, et ei suuda naljaga kõigest üle olla. Aga vähemalt saad aru, mis tähtis on, ja saad jälle joone peale.

See ei ole minu president.

Häbi teile, seltsimehed Savisaar ja Reiljan! Demagoogid, poliitilised parseldajad, salaja lindistajad, lambakarjade juhtoinad. Tore, et neid lambaid ikka jätkub, kes teid valivad. Keda saab manipuleerida ja kelle eest mõelda.

Ma loodan siiralt, nagu seltsimees Edikki, et valimiskogus pääseb demokraatia võimule. Ja kui mitte seal, siis kevadistel valimistel kindlasti.

Eestlased, ärge laske end pidada mõtlemisvõimetuks karjaks, keda saab mõnusasti manipuleerida ja valimiste ajaks lauta sulgeda. Minge valima. Siis saame varsti ka ise presidenti valida.

Kiun ja ving

Kui ma oleksin IT-keenjus, suudaksin ma siia paremasse tulpa tekitada teemad või alaliigid, millest üks siis oleks "Kiun ja ving". Aga ma ei ole. Ja võibolla bloggeris ei saagi teha niisuguseid asju, ega mina ei tea ju, sest et ma pole mingi IT-keenjus. Seega piirduvad minu võimalused vastava pealkirja valikuga.
Karta on, et kõik selle nädala postitused liigituvad samasse lahtrisse. Kui ma hoolega enda sisse vaatan, siis ma leian ka need põhjendused ja kiunu ja vingu allikad. Vahel on nii, et kui allikas leitud, läheb tuju paremaks. Nüüd, ma kardan, enne kahte nädalat vähemalt ei lähe.
Kõikse suurem kaose allikas peitub ühes sõnas- remont. Või kahes - vannitoa remont. Pealesunnitud, ettekavatsemata remont. Pluss pesumasina puudumine, võimalus ainult allkorrusel vetsus käia (öösel terve matk trepist alla ja üles tagasi, mõjub unele üsna toniseerivalt) ja üldse on mul selline tunne nagu rohutirtsul, kes ootamatult avastab, et sügis on käes. /Me oleksime ju võinud seda remonti suvel teha, kui me oleksime teadnud, et me boiler otsi andma hakkab./
Oi mai tea, mida ma vingun, varsti on mul brand-new vannituba ja vann ja pesumasin kah veel, võiks ju hoopis nautida seda kuidagi - nt. uute kahhelkivide valimist või ruumikujundust või ... Aga see on kuidagi rusuv, et on remont ja elu on pea peale pööratud ja sa ei tea, millal see valmis saab. Isegi mitte rusuv, aga tiheliolekut ja frustratsiooni tekitav.
Ja see sügis kah veel...

Miks?

Miks on nii, et eesti laps saab palju peksa?
Miks arvatakse, et last võib peksuga alandada, tema inimväärikust maha trampida?
Kui me oleme vihased oma mehe peale, kas me lööme teda siis rihmaga? Kas me tutistame oma sõpra selle eest, kui ta hilineb?
Miks arvatakse, et elatisraha maksmine on vabatahtlik ning et alimentide kättesaamine on lapse kasvataja mure? Et pere purunemisel pole mehel kohustust enda eostatud lapsi üleval pidada ega nendega tegeleda?

Lapsesõbralikkusest me maal

Ma ei tahaks üldiselt millegi üle viriseda. Emapalk mulle meeldib, ja kui kõik ütlevad, et ega nad raha pärast lapsi ei tee, siis minu jaoks on see väga suur stiimul. Mulle meeldib, et ma saan säilitada majandusliku iseseisvuse. Ja see on väga suur pluss. Ma arvan, et suurelt osalt tänu sellele sünnib meil kunagi isegi kolmas laps.

AGA. Viriseda, ei, isegi kole kurjalt röökida tahaksin ma mõndade poekettide lastekärude poliitika üle.
Näiteks Rimi, kus laste nn. autokärudele on pandud kleepsud kirjaga: "Kasutada ainult siseruumides!"

Ja siis veel Ehitusservice-nimeline pood.

Minu armas abikaasa Tarmo läks meie kahe lapsega laupäeval sinna poodi aiagrilli ostma ning tabas turvamehe neidsamu kleepse kärudele paigaldamas. Ta ütles turvamehele, et: "Olete ikka tohmanid küll!" Ja siis kui turvamees miskit vastu õiendas, saatis ebatsensuursesse kohta. Millepeale turvamees ei julgenud enam midagi öelda. Aga Tarmo oli väga väga vihane. Sest kui sa oled poes ja sul on kaks last, ja kui sa tahad endale ehitusmaterjali või kasvõi suuremat sorti aiagrilli osta, või ükskõik, mida sa ka ehitusmaterjalide poest või supermarketist osta ei tahaks, ja siis sulle öeldakse, et sa ei tohi lastekäruga poest väljuda, sorry, Bobik. Milleks need lastekärud siis üldse olemas on?
Minul puudub kodanikujulgus turvameestega vaidlema hakkamiseks, seetõttu olen teinud Ülemiste Rimis aega- ja vaevanõudvaid ekstratiire, et peale ostude eest maksmist leida tavaline käru ning siis kulutanud hulga vaimujõudu, et väiksemat last autokärust väljuma meelitada, oma ostud ja ka väiksema lapse sinna tavalisse kärusse tõstnud ning autoni kruiisinud.
Tarmol oli kodanikujulgust küll, ning ta sõitis sellesama turvamehe nina alt autokäruga õue. Turvamees ei julgenud reageerida. Hea seegi, võibolla oleks muidu asi läinud tõsisemaks ning politsei kutsutud? Oleks siis pidanud seal oma kahe lapse ja aiagrilli kõrvalt aru andma, miks ta poe poliitika vastu eksib.
Ma nüüd tahakski teada, kas see poodide poliitika on me riigi üldine poliitika? Et lastega inimesed on ühed tüütud ahvid, kes poodide turvameestele põhjendamatuid kannatusi valmistavad kogu aeg sellega, et lastekärusid kasutada tahavad? Või et võiks nad oma lapsed ja ostetud kauba selga võtta ja ise vaadata, kuidas autoni saavad? Mida kuradit nad nende lastega üldse poodi ronivad, eksole. Võtku endale lapsehoidja, kui poes käia tahavad normaalsete inimeste hulgas.
Oi, ma olen tige. Ma veel kirjutan nende poodide vastavatele tšinovnikutele! Teenindusjuhid või kes nad siis ka ei oleks...

jälle see jäle köha...

Lugesin just Oravakese toredat kirjeldust lasteaia emadepäevapeost ja pean kurbusega tõdema, et me jääme sel aastal sellest ilma... Feliks on küll palavikust õnneks paranenud, kuid nüüd köhib nigut obene.
Mõned väidavad, et mu poisil on isegi tugev tervis, ja et lasteaialapsed ongi kogu aeg haiged, ja et neil on tunduvalt hullemaid haigusi kui köha ja nohu. No ma ei tea... Feliksil on juba umbes kolmas köha sel aastal, + umbes 5 nohu. Ja üks antibiootikumikuur. Mul on selline tunne, et need tavalised prospaanid ja muud köhasiirupid ei aita üldse:(
Järelikult on tal nõrk immuunsüsteem. Hoolimata igasugustest astelpajusiirupitest ja lastevitamiinidest. Kauasest imetamisest rääkimata. Võibolla on see põhjustatud raskest ja närvilisest rasedusest? Rasedus oli raske seetõttu, et 14. nädalal algas mul hiigelsuur verejooks, mille oli põhjustanud platsenta osaline irdumine, mis omakorda sadulemakast nähtavasti tingitud. 2 kuud oli kriitiline aeg, kus ultraheli oli kõige oodatum ja samas ka kardetum protseduur, mis andis aimu sellest, mis minu sees toimub. Siis jäi verejooks tasapisi järele, hirm ja ebakindlus asendusid paari kuu pärast rasedustoksikoosiga. Kõigele vaatamata sünnitasin ise ja lapsega oli ka kõik korras.
Nüüd ma arvan, et minu rasedusaegne närvilisus on ka talle mõjunud.
Igatahes helistan ma nüüd perearstile.

Normaalne... Perearsti administraator teatas, et esimene vaba aeg on kolmapäeval. Siis, et esmaspäeval võibolla suure hädaga ka saaks. Kui küsisin, kas laps peab siis 4 päeva veel köhima, ütles ta, et ei tea. Et tema ei saa ka midagi teha. Lahe... Mis ma pean siis köha pärast kiirabi kutsuma või? Traumapunkti minema? Lõpuks ikkagi niipalju sai teha, et teise arsti juurde pani homme hommikuks aja kinni.
Peale seda, kui me enda perearst Kristel Merilind Inglismaale raha teenima läks, on arstiabiga lood vähe kehvad. Merilind teadis minu meelest iga oma nimistusse kuuluvat last, ja kunagi polnud probleeme, et laps ei saanud arsti juurde või et ta ise lapse juures ei oleks käinud. Praegune arst näiteks koduvisiite ei tee. Ta on küll meie heade sõprade tuttav, aga ta ise vist ei tea seda, äkki kui teaks, siis oleks ka arstiabiga lood vähe paremad. Igatahes ma kaalun praegu täitsa tõsiselt perearsti vahetamist, õnneks on ka meil üks sõber, kes on perearst, küll mitte Nõmmel, aga Magdaleena ei jää ka väga kaugele.
Tegelikult tundub mulle suure kuriteona seegi, et laps peab sellise jubeda köhaga terve päev ootama, enne kui abi saab. Nähtavasti tuleb taas üks antibiootikumilaks, kuna köhasiirupist leevendust mitte mingisugust pole.

Esmaspäeva pärastlõuna

*Toad koristatud
*Koristamise käigus leitud raamaturiiuli alt pool rohekat kohukest ja kaks poolikut kuivanud vorstivõileiba
*Raamaturiiuli alt tolmuimejasse imetud n (arvatavasti) tähtsat vidinat
* Susanna magab esimest korda ilma mähkmeteta lõunaund, saab näha, mis saab
* Feliks ütles mulle, et "Meil pole siin mingi lemmikloomade lasteaed!" - ??? - "Jääajast", selgus
* Just lõpetatud frustreeriv 10-minutiline mobiiltelefonikõne emaga, mille käigus ta proovis leida vastust küsimusele, kas tema mees annaks ta vennale oma vana mobiili kasutada. Kui ma tavaliselt kuulan tema jutud südamerahuga ära ja ütlen vahele "mhmh" ja "ahhaaa", siis seekord ma ei suutnud rahu säilitada ja küsisin, miks ta seda mulle räägib? Kust krt mina peaksin seda teadma??? Mille peale ema kergelt solvus. Nonoh.

Lastekasvatus kui selline

Elu veeretab meile igal hetkel ette inimesi, kes meid inspireerivad, kes on toredad, lahedad ja mõnusad /nagu ühes reklaamis, kus on kraapivaid koeri, kratsivaid koeri jm:)/.

Vahel aga veerevad me ette sellised inimesed, kes on lihtsalt vastikud. Õnneks juhtub seda suhteliselt harva.
Viimane näide on põhiliselt Lasnamäe venelaste häältega valitud Tallinna volikogust, kus üks madalalaubaline keskerakondlik karjerist arvas, et ta on kaval ja paljastab oma kolleegi olemuse temaga juudalikku vestlust arendades ja samal ajal seda salaja lindistades. Ning nüüd peame me tema tattipritsivaid mõtteavaldusi lugema lehest ja vaatama tema otsekui Gori karikatuurilt maha astunud lahmakat kuju televiisorist.

Annaks Jumal, et ma suudaksin oma lastest intelligentsed ja eetilised inimesed kasvatada. Oleks, et nad oleksid selle juba geenidega kaasa saanud... Et kui nad isegi otsustavad kunagi poliitikasse minna, siis eelkõige soovist oma elu Eesti heaks elada.
Päris suur hulk rahvast arvab praeguseks tänu Bittmanni- jt. sugustele, et poliitikuks tahetakse saada ainult selle pärast, et maksumaksja raha enda taskusse toppida. Võim ja rahvas võõranduvad... Pole ka ime, vaadates Tallinna volikogu koosseisu, kas pole?