Käisime täna arsti juures, mina ja Feliks. Perearstisüsteem on ikka selles mõttes väga mõnus, et saab nö kaks kärbest ühe hoobiga, ei pea hakkama mingit eraldi aega kinni panema jms.
Arst nentis tõika ja möönis fakti, et parem kuulmekile on mul täitsa mulgustunud, ennustas kuulmise taastumist kuu aja jooksul ja pikendas antibiotsikuuri.
Ma nüüd tahaks teada, kas ma ei saagi 31.12 napsi võtta või?!
Samas, meenutades M. äsjast kõhulõikust ja taastumiskiirust, siis ma ei usu, et mu kõrvad nüüd pisikese konjaki või veini pärast küljest kukuvad.
Muidu olemine iseenesest on mul ju juba hea. Pisuke köha piinab, kuid küll see ka kaob, kus ta pääseb.
Nüüd peaks väheke asjalik olema. Ma arvan, et ma viskan minema kõik vedelema jäänud küpsised ja piparkoogijäänukid. Ma tahaks näha puhast ja vaba pinda. Aga paljugi, mida ma tahaks...:)
Ja kui mõelda lõppevale aastale, siis oli see üks ilus aasta!
Annaks Jumal, et järgmine tuleks samasugune või veelgi ilusam!
Head vana-aasta lõppu!
Kuvatud on postitused sildiga isiklikud virvendused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga isiklikud virvendused. Kuva kõik postitused
neljapäev, detsember 28, 2006
teisipäev, detsember 26, 2006
Bloody hell
Väga nõme!
Ma ei tea küll, miks just mind niimoodi karistatakse, aga ajastus, ma ütleks, on perfektne. Jõululaupäeva hommikul sain aru, et laste viirus on ka mulle külge hakanud. Enesehaletsust süvendasid veelgi Peeter Sauteri omamoodi jõulujutt Postimehe Arteris ning Hr. Abikaasa süvenenud huvi vannitoaremondi vastu. Taaskord - perfektne ajastus!
Tänane öö oli väga meeldejääv. Kell pool 1 sain aru, et kõrv valutab, ja neelasin esimesed 2 ibuprofeeni lootuses, et see valu ära võtab - miks mul peab siis alati niimoodi kõrv valutama, et see lõpeb kuulmekile mulgustumisega??? Paraku, tunni aja pärast kulus veel 2 ibuprofeeni ning pool tundi hiljem juhtus see, mis juhtuma pidigi. Samas oli hea asi see, et valu kadus, jäi vaid poolkurt kõrv, mis helisid moonutab ja neid pool sekundit hiljem kuuleb kui teine kõrv. Kummatigi on mul nüüd palju parem olla ja ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi Mr. Murphy väidab vastupidist.
Mu kõrvad on sellepärast nõrgad, et nad on alaarenenud. Kuulmetõri on liiga lühike, nagu lapsel... Siis on mul veel kaasasündinud sabakondi kõverus - nagu oleks saba parempoolsel liputusel kivistunud:) Ma olen 19-aastaselt saanud bussist poolde selga ulatunud juustesse täid, 20-aastaselt põdenud tuulerõugeid, samasse ajajärku jääb ka eelmine kuulmekile mulk. See oli samuti paremas kõrvas. Vaene kõrv! Vaene mina ise!
Mis ma oskan öelda... shit happens.
Ma ei tea küll, miks just mind niimoodi karistatakse, aga ajastus, ma ütleks, on perfektne. Jõululaupäeva hommikul sain aru, et laste viirus on ka mulle külge hakanud. Enesehaletsust süvendasid veelgi Peeter Sauteri omamoodi jõulujutt Postimehe Arteris ning Hr. Abikaasa süvenenud huvi vannitoaremondi vastu. Taaskord - perfektne ajastus!
Tänane öö oli väga meeldejääv. Kell pool 1 sain aru, et kõrv valutab, ja neelasin esimesed 2 ibuprofeeni lootuses, et see valu ära võtab - miks mul peab siis alati niimoodi kõrv valutama, et see lõpeb kuulmekile mulgustumisega??? Paraku, tunni aja pärast kulus veel 2 ibuprofeeni ning pool tundi hiljem juhtus see, mis juhtuma pidigi. Samas oli hea asi see, et valu kadus, jäi vaid poolkurt kõrv, mis helisid moonutab ja neid pool sekundit hiljem kuuleb kui teine kõrv. Kummatigi on mul nüüd palju parem olla ja ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi Mr. Murphy väidab vastupidist.
Mu kõrvad on sellepärast nõrgad, et nad on alaarenenud. Kuulmetõri on liiga lühike, nagu lapsel... Siis on mul veel kaasasündinud sabakondi kõverus - nagu oleks saba parempoolsel liputusel kivistunud:) Ma olen 19-aastaselt saanud bussist poolde selga ulatunud juustesse täid, 20-aastaselt põdenud tuulerõugeid, samasse ajajärku jääb ka eelmine kuulmekile mulk. See oli samuti paremas kõrvas. Vaene kõrv! Vaene mina ise!
Mis ma oskan öelda... shit happens.
reede, detsember 22, 2006
22.12
Täna on rohkem kui kunagi varem Reede-tunne. Hoolimata sellest, et pühad tõotavad kujuneda tagasihoidlikeks, eelkõige tänu sellele, et mõlemad põnnid on haiged. Süüdi on selles lumi, ma arvan. Teisipäeval olid neil kindad lasteaias läbimärjaks saanud... Samal õhtul hakkas Feliksil kõrv valutama, järgmisel päeval kirjutati talle kohe antibiootikum välja. Nüüd pidavat veel kõrvad lukus olema, aga muidu laps nagu igal teiselgi päeval, rõõmus, kuid siiski millegipärast kahvatu.
Susannaga tundub asi vähe hullem olevat, kuna tal on meganohu. Täna küll vist juba vähem kui eile, kuid emme küljes rippumist on tunduvalt rohkem. Nüüd ta on veel hakanud ennast väikeseks beebiks ka nimetama, oh õudust - beebid ju teadagi ise midagi ei tee. Samas - tuleb olla optimistlik, et kui tervis parem, on ka tuju parem ja saab äkitselt varsti õuegi minna, mine tea. Ja kui nemad ei saa, siis mina lihtsalt võtan endale selle aja ja hakkan õhtuti jõulukepikõndi tegema, et säilitada zen ja hea aura:)Nohh, et saaks ise rõõsa ja rõõmus olla. Sätendav punapea olen nüüd kah!
Homme seisab kena katsumus ees, ema peab resturaanis oma jubileumi, ja sinna tuleb igavene hunnik sugulasi kokku. Vähemalt ma loodan, et tuleb ikka - ema ju viimase peal organisaator, kes isegi oma sünnipäevale ei saa ise inimesi kutsutud. Olevat selle täditütre hooleks jätnud, normaalne. Ja siis tuleb nende sugulastega small-talki aretada, ma loodan siiralt, et keegi mind seal tantsima ei taha võtta - Hr. Abikaasa peab koju põetaja-lapsehoidjaks jääma... Et siis jumala eest ühelgi üle 50-aastasel mehel (aga nooremaid sinna ei tule, nuuks!) ei hakkaks minust kahju ega tekiks tungivat soovi mind tantsulepalumisega "lohutada":) Ma ei oska kellegi teisega, kui oma mehega tantsida. Päriselt ka:) Noh, enda onu äkki tuleks kõne alla, aga hea küsimus on muidugi, miks me peaksime äkitselt koos tantsima hakkama, kui me seda kunagi varem teinud pole:)
Aga võibolla peaksin ma endale lihtsalt diagnoosi panema - Peoeelne Sabistaja:)
Keegi peaks mu Jõulukingid ära pakkima...:) Ma pean vist täna lihtsalt kauem üleval olema ja öö kattevarjus asja ära toimetama. AAAArgh, Susannale ju polegi veel kinki... Ohh, see on küll jama. Loodetavasti pole Selveris homme väga pikad järjekorrad. Jah, ega ju Feliksile ka sellist kinki pole, mida ta Jõuluvanale saadetud kirjas soovis... Jama lugu. Homne poetrett kindlustatud. Mitte, et see mulle ei meeldiks:)
Kui hästi läheb, saab täna hakata kuuske installeerima. Et see siis kaks nädalat hiljem taas tohutute jõupingutuste ja läbirääkimiste tulemusel maha võtta - eelmisel aastal, ma mäletan, ma ise suures vihas oma väikeste käekestega saagisin oksad maha ja põletasin ahjus ära. Huvitav, et see mul veel meeles on...
Ja siis homme teen seenepirukaid. Ajakirjas Kodu ja Aed oli retsept. Ajas isu peale:)
Kui hästi läheb, teen Triibiku keeksi ka, osad komponendid on juba ostetud.
Ühtlasi tervitan Triibikut, kuna ma juba teist postitust järjest olen sunnitud temast rääkima:)
Ja et mitte kedagi ära unustada, tervitan järgmisi persoone: Aet, Elsa, Maris, Epp, Evelin, Heidi, Kaur, Ingrid, Kaja, Krista, Eveli, Liis, Mann, Piret, Triin, Siiri, Terje, Marika, Epp, Mari-Leen, ja Soovin teile Ilusaid Jõule! Ja teile ka, kelle nimesid ma ei tea, kuid kelle blogisid ma huviga loen, ja teid ka, kes te minu blogi loete, aga kommenteerida ei viitsi!:)
Susannaga tundub asi vähe hullem olevat, kuna tal on meganohu. Täna küll vist juba vähem kui eile, kuid emme küljes rippumist on tunduvalt rohkem. Nüüd ta on veel hakanud ennast väikeseks beebiks ka nimetama, oh õudust - beebid ju teadagi ise midagi ei tee. Samas - tuleb olla optimistlik, et kui tervis parem, on ka tuju parem ja saab äkitselt varsti õuegi minna, mine tea. Ja kui nemad ei saa, siis mina lihtsalt võtan endale selle aja ja hakkan õhtuti jõulukepikõndi tegema, et säilitada zen ja hea aura:)Nohh, et saaks ise rõõsa ja rõõmus olla. Sätendav punapea olen nüüd kah!
Homme seisab kena katsumus ees, ema peab resturaanis oma jubileumi, ja sinna tuleb igavene hunnik sugulasi kokku. Vähemalt ma loodan, et tuleb ikka - ema ju viimase peal organisaator, kes isegi oma sünnipäevale ei saa ise inimesi kutsutud. Olevat selle täditütre hooleks jätnud, normaalne. Ja siis tuleb nende sugulastega small-talki aretada, ma loodan siiralt, et keegi mind seal tantsima ei taha võtta - Hr. Abikaasa peab koju põetaja-lapsehoidjaks jääma... Et siis jumala eest ühelgi üle 50-aastasel mehel (aga nooremaid sinna ei tule, nuuks!) ei hakkaks minust kahju ega tekiks tungivat soovi mind tantsulepalumisega "lohutada":) Ma ei oska kellegi teisega, kui oma mehega tantsida. Päriselt ka:) Noh, enda onu äkki tuleks kõne alla, aga hea küsimus on muidugi, miks me peaksime äkitselt koos tantsima hakkama, kui me seda kunagi varem teinud pole:)
Aga võibolla peaksin ma endale lihtsalt diagnoosi panema - Peoeelne Sabistaja:)
Keegi peaks mu Jõulukingid ära pakkima...:) Ma pean vist täna lihtsalt kauem üleval olema ja öö kattevarjus asja ära toimetama. AAAArgh, Susannale ju polegi veel kinki... Ohh, see on küll jama. Loodetavasti pole Selveris homme väga pikad järjekorrad. Jah, ega ju Feliksile ka sellist kinki pole, mida ta Jõuluvanale saadetud kirjas soovis... Jama lugu. Homne poetrett kindlustatud. Mitte, et see mulle ei meeldiks:)
Kui hästi läheb, saab täna hakata kuuske installeerima. Et see siis kaks nädalat hiljem taas tohutute jõupingutuste ja läbirääkimiste tulemusel maha võtta - eelmisel aastal, ma mäletan, ma ise suures vihas oma väikeste käekestega saagisin oksad maha ja põletasin ahjus ära. Huvitav, et see mul veel meeles on...
Ja siis homme teen seenepirukaid. Ajakirjas Kodu ja Aed oli retsept. Ajas isu peale:)
Kui hästi läheb, teen Triibiku keeksi ka, osad komponendid on juba ostetud.
Ühtlasi tervitan Triibikut, kuna ma juba teist postitust järjest olen sunnitud temast rääkima:)
Ja et mitte kedagi ära unustada, tervitan järgmisi persoone: Aet, Elsa, Maris, Epp, Evelin, Heidi, Kaur, Ingrid, Kaja, Krista, Eveli, Liis, Mann, Piret, Triin, Siiri, Terje, Marika, Epp, Mari-Leen, ja Soovin teile Ilusaid Jõule! Ja teile ka, kelle nimesid ma ei tea, kuid kelle blogisid ma huviga loen, ja teid ka, kes te minu blogi loete, aga kommenteerida ei viitsi!:)
kolmapäev, detsember 20, 2006
Peaingel Gabriel
Ma jäin täna taaskord arvutisse "kinni". Seekord tänu Triibikule, kes oli oma blogisse www.youtube.com nimelisest kohast Peter Gabrieli loomingut üles pannud. Ja ma jäin kinni ja kuulasin ja kuulasin... Vaatasin ka. Mõnus.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.
teisipäev, detsember 19, 2006
Sun is shining, weather is good...
Mõnus karge talveilm! Lumi on vahva! Jõuludeni ta ilmselt ei kesta, aga hea, et vahepealgi tuli.
Tänane tähtsündmus on lasteaiapidu! Põhiline, et fotokat maha ei unustaks. Veekindlat ripsmetušši oleks vist ka vaja:) Feliks on rebane ja Susanna, nagu juba öeldud, täheke.
Ja õhtul rakendame Manniga mehed tööle ja ise... lastekarjaga ei saa vist filmivaatamisest unistada... Äkki siis loome oma näputööringi:) Ma peaks ikkagi endale ilusa punase-hallitriibulise vesti tegema veel sel hooajal, ma arvan. Ja mütsi.
Põhiline aeg kulub muidugi niisama ringisahmimisele. Kogu aeg toimetad midagi. Kellele vett, kellele pai; tapeedilt kleepsude eemaldamine, vaibalt küpsisetükkide eemaldamine, kassile süüa, koerale vett, nii ta läheb. Pärast imestad, et ei jõua midagi tehtud. Koristamine ju ei loe, sellega võikski tegelema jääda...
Täna tegin endale nimekirja, mida on vaja teha ja kellele kinke osta. Põhiline, et keegi meelest ära ei läheks! Vanatädi sünnipäeva ma unustasin ära. Nagu ka selle, et tal mobiiltelefon on. Õnneks selgus hiljem, et tal olevat niikuinii uus number. Tehnikasajand, mis ma oskan öelda! Süümekad igaljuhul vähenesid, kuna ma ei oleks saanud talle ju helistada! Kaardisaatmist ärgem siinkohal meenutagem. Või äkki ikkagi? Jõulukaardid võiks ju mõned saata... Vist jõuab veel.
Praegu meenus mulle, et me pidime millalgi daamidega sushit valmistama õppima ja viltimist samuti... Kiire pilk kalendrisse näitab, et sel aastal vist enam ei jõua!
Tänane tähtsündmus on lasteaiapidu! Põhiline, et fotokat maha ei unustaks. Veekindlat ripsmetušši oleks vist ka vaja:) Feliks on rebane ja Susanna, nagu juba öeldud, täheke.
Ja õhtul rakendame Manniga mehed tööle ja ise... lastekarjaga ei saa vist filmivaatamisest unistada... Äkki siis loome oma näputööringi:) Ma peaks ikkagi endale ilusa punase-hallitriibulise vesti tegema veel sel hooajal, ma arvan. Ja mütsi.
Põhiline aeg kulub muidugi niisama ringisahmimisele. Kogu aeg toimetad midagi. Kellele vett, kellele pai; tapeedilt kleepsude eemaldamine, vaibalt küpsisetükkide eemaldamine, kassile süüa, koerale vett, nii ta läheb. Pärast imestad, et ei jõua midagi tehtud. Koristamine ju ei loe, sellega võikski tegelema jääda...
Täna tegin endale nimekirja, mida on vaja teha ja kellele kinke osta. Põhiline, et keegi meelest ära ei läheks! Vanatädi sünnipäeva ma unustasin ära. Nagu ka selle, et tal mobiiltelefon on. Õnneks selgus hiljem, et tal olevat niikuinii uus number. Tehnikasajand, mis ma oskan öelda! Süümekad igaljuhul vähenesid, kuna ma ei oleks saanud talle ju helistada! Kaardisaatmist ärgem siinkohal meenutagem. Või äkki ikkagi? Jõulukaardid võiks ju mõned saata... Vist jõuab veel.
Praegu meenus mulle, et me pidime millalgi daamidega sushit valmistama õppima ja viltimist samuti... Kiire pilk kalendrisse näitab, et sel aastal vist enam ei jõua!
esmaspäev, detsember 18, 2006
Võime õndsalt ohata...
... emotsioon on uus! Oli tore laul küll, mis?:)
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
reede, detsember 15, 2006
Otsustusvõime
...puudub mul suures osas:) Mingeid otsuseid on üsna kerge teha, mis aga puutub riietesse... Sellepärast mulle ei meeldigi šopata. Mulle meeldib kataloogidest asju osta, kuna siis ma saan põhjalikult kaaluda, kas mul on sellist asja vaja või mitte. Mõnikord muidugi juhtub nii, et ka poest saad sellise asja, mis meeldib väga ja istub kui valatult, reeglina juhtub seda harva. Ja siis viimane staadium on muidugi see, kui hakkad kahtlema selle hästiistuva asja sobivuses - äkki on värv liiga kirgas või lõige liiga väljakutsuv ja võibolla pole see asi üldse mu figuuriga vastavuses... või et äkki pole selle asjaga mugav õhtut mööda saata.
Kuna eile saabus üpriski ootamatult külla M koos oma pesakonnaga, jäi mul üsna vähe aega tänaseks peoks riiete väljaotsimiseks. Ma küll ei saa aru, miks see nii juhtus, aga see selleks:)
Uni oli õnneks kosutav, hommikul läks aga selline keskmise suurusega paanika lahti. Et kas ikka see või teine ja too või kolmas. Lõpptulemus oli see, et tööle jõudnuna plaanisin helistada M.-le, et ta käiks Klementis ja ostaks mulle valge särkpluusi, kuna muude riietega ma lihtsalt ei saa peole minna ja muud ei saa ilma proovimata osta:)/Ma ise olen tööl päev otsa ega pääse siit kuskile./
Õnneks M. helistas mulle ise ja suutis mind maha rahustada:)Ütles, mida teha ja mida selga panna.
Aga ikkagi ma olen nats närvis. See on vist seetõttu, et viimasel ajal pidusid nii harva ette tuleb. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis sel aastal olen ma käinud ainult ühel nö. pidulikku riietust nõudval peol - A. ja B. pulmas. Teised on kõik sellised vabamas vormis olengud olnud.
Mu armas hr. Abikaasa ütleks selle peale nähtavasti oma jalad-maas-moel, mis mulle alati väga rahustavalt mõjub, midagi taolist, et: "Mis sa põed! Niikuinii tembivad kõik end esimese veerand tunniga švipsi ja keegi ei pane tähelegi, mis sul seljas on!"
Kuna eile saabus üpriski ootamatult külla M koos oma pesakonnaga, jäi mul üsna vähe aega tänaseks peoks riiete väljaotsimiseks. Ma küll ei saa aru, miks see nii juhtus, aga see selleks:)
Uni oli õnneks kosutav, hommikul läks aga selline keskmise suurusega paanika lahti. Et kas ikka see või teine ja too või kolmas. Lõpptulemus oli see, et tööle jõudnuna plaanisin helistada M.-le, et ta käiks Klementis ja ostaks mulle valge särkpluusi, kuna muude riietega ma lihtsalt ei saa peole minna ja muud ei saa ilma proovimata osta:)/Ma ise olen tööl päev otsa ega pääse siit kuskile./
Õnneks M. helistas mulle ise ja suutis mind maha rahustada:)Ütles, mida teha ja mida selga panna.
Aga ikkagi ma olen nats närvis. See on vist seetõttu, et viimasel ajal pidusid nii harva ette tuleb. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis sel aastal olen ma käinud ainult ühel nö. pidulikku riietust nõudval peol - A. ja B. pulmas. Teised on kõik sellised vabamas vormis olengud olnud.
Mu armas hr. Abikaasa ütleks selle peale nähtavasti oma jalad-maas-moel, mis mulle alati väga rahustavalt mõjub, midagi taolist, et: "Mis sa põed! Niikuinii tembivad kõik end esimese veerand tunniga švipsi ja keegi ei pane tähelegi, mis sul seljas on!"
neljapäev, detsember 14, 2006
Päev nagu iga teine. Loodetavasti.
Õhtul nimelt pidi kõva torm hakkama. Meid küll veeuputus ei ohustaks, aga kallitest kaasmaalastest oleks kahju, kui kellegi elamised taaskord rikutud saaks. Tuul on üldse vastik, ajab põsed punetama ja pea valutama. No ja olgem ausad, detsembrikuu on, keskpaigas isegi juba, võiks siis vähemalt purgaa korralik tulla, mitte veekest krae vahele. Mis mu seanahast jope selle peale ütleb...
Homme on ema juubel, põhiline, et ma ei unustaks talle sel puhul helistamast...
Aga muidu jah... päev nagu iga teine. Tuju on keskpärane, mõtlen igasugu maailma asjade peale. Teen mõttes ettevalmistusi homseks töökoha stiilipeoks... Mingit väga erilist stiili ma muidugi aretada ei saa, kuna pean terve päeva tööl olema. Seega, tänane õhtu on ettevalmistuste päralt. Ühtlasi painab mind retooriline küsimus, kas tänapäeval on mõisad nii külmad, et nendes paljaste õlgadega viibimine külmetamise ja haiguse näol kätte maksab? Kas talvel on üldse mõistlik paljaste õlgadega peol käia? Ühesõnaga, mõtlemisainet on.
Lahe on niimoodi tegelikult end juba mõttes sättida, vanasti oli see vaata et peo üks huvitavamaid osasid, kui pinginaaber minu juurde tuli ja mukkimine pihta hakkas. Olid ikka ilusad ajad... Teoreetiliselt võisid ju igal peol oma tulevase abikaasaga kohtuda:)Ja lõpuks ma ta Amigost leidsingi... Ema ütles küll, et baarist või peolt sa endale korralikku meest ei leia. Huvitav, kuidas mõned sõnad nii meelde jäävad... Äkki ta korrutas seda pidevalt?:)Ja mis see "korralik" üldse tähendab...
Homme on ema juubel, põhiline, et ma ei unustaks talle sel puhul helistamast...
Aga muidu jah... päev nagu iga teine. Tuju on keskpärane, mõtlen igasugu maailma asjade peale. Teen mõttes ettevalmistusi homseks töökoha stiilipeoks... Mingit väga erilist stiili ma muidugi aretada ei saa, kuna pean terve päeva tööl olema. Seega, tänane õhtu on ettevalmistuste päralt. Ühtlasi painab mind retooriline küsimus, kas tänapäeval on mõisad nii külmad, et nendes paljaste õlgadega viibimine külmetamise ja haiguse näol kätte maksab? Kas talvel on üldse mõistlik paljaste õlgadega peol käia? Ühesõnaga, mõtlemisainet on.
Lahe on niimoodi tegelikult end juba mõttes sättida, vanasti oli see vaata et peo üks huvitavamaid osasid, kui pinginaaber minu juurde tuli ja mukkimine pihta hakkas. Olid ikka ilusad ajad... Teoreetiliselt võisid ju igal peol oma tulevase abikaasaga kohtuda:)Ja lõpuks ma ta Amigost leidsingi... Ema ütles küll, et baarist või peolt sa endale korralikku meest ei leia. Huvitav, kuidas mõned sõnad nii meelde jäävad... Äkki ta korrutas seda pidevalt?:)Ja mis see "korralik" üldse tähendab...
teisipäev, detsember 05, 2006
Hääletu
Täna on juba natuke rohkem häält kui eelnevatel päevadel, aga normaalsest on see endiselt kaugel. Arst käskis häält hoida ja end täielikult terveks ravida. Seda ma kavatsen ka teha, kuna ma vajan eelkõige puhkust. Ma ei taha oma häält kaotada.
Eks selle hääletusega ole nii nagu kõige muuga siin maailmas, senikaua, kuni on, tundub see iseenesestmõistetavana, aga kui enam ei ole, siis saad alles aru, mida see tegelikult sulle tähendas ja kui halb on ilma selleta. Noh, mõnikord on muidugi parem ka:) Eile just rääkisime sõbrakesega, et kui ta poleks oma esimese mehega tutvunud, ei tunnekski me teineteist. Ja kui ta poleks oma teise mehega tutvunud, oleks me elu palju igavam olnud:)
Eks selle hääletusega ole nii nagu kõige muuga siin maailmas, senikaua, kuni on, tundub see iseenesestmõistetavana, aga kui enam ei ole, siis saad alles aru, mida see tegelikult sulle tähendas ja kui halb on ilma selleta. Noh, mõnikord on muidugi parem ka:) Eile just rääkisime sõbrakesega, et kui ta poleks oma esimese mehega tutvunud, ei tunnekski me teineteist. Ja kui ta poleks oma teise mehega tutvunud, oleks me elu palju igavam olnud:)
esmaspäev, detsember 04, 2006
Jajah
Niisiis, ma olengi nüüd haiguslehel. Tänapäeval käib see lihtsalt, helistad perearsti registratuuri, ütled, et hääl on ära ja köha ka, saad järgmiseks päevaks numbri arstile, kuid haigusleht avatakse kohe, selleks ühendatakse sind valveõega ja tema teeb asja ära. Ärge arvake nüüd, et ma mingi simulant olen! Enamus inimesi muidugi käib kähiseva hääle ja köhaga tööl nagu muiste. Minu töö spetsiifika seda kahjuks või õnneks ei luba.
Täna hommikul hoolitses hea tuju eest järjekordselt pesamuna. Tema teatas, et tema ei taha panna selga ei traksikuid ega pükse, tema läheb lasteaeda "palja persega". Endal oli tal muidugi niiii lõbus olla, et hakkas suure naeruga läkastama:) Ma tean, et ma olen üks ropp ja kole inimene, ma ise itsitasin ka päris kõvasti. Vähemalt ma ikkagi hoiatasin teda, et nii ei tohi lasteaias rääkida...
Oskar on tark poiss, teab, et mure päevad kestavad neli päeva:))) Ma loodan ka selle ajaga enda olmefrustratsioonist ja tiheliolekust väljuda, kuigi ma kahtlen,kas nende 4 päevaga me vannitoaremont just valmis saab, aga vähemalt on siis taas uus nädalavahetus ja juba reedel saab mu pojake aasta vanemaks! /Miks küll kõik lapsed nii kiiresti kasvavad .../
Täna hommikul hoolitses hea tuju eest järjekordselt pesamuna. Tema teatas, et tema ei taha panna selga ei traksikuid ega pükse, tema läheb lasteaeda "palja persega". Endal oli tal muidugi niiii lõbus olla, et hakkas suure naeruga läkastama:) Ma tean, et ma olen üks ropp ja kole inimene, ma ise itsitasin ka päris kõvasti. Vähemalt ma ikkagi hoiatasin teda, et nii ei tohi lasteaias rääkida...
Oskar on tark poiss, teab, et mure päevad kestavad neli päeva:))) Ma loodan ka selle ajaga enda olmefrustratsioonist ja tiheliolekust väljuda, kuigi ma kahtlen,kas nende 4 päevaga me vannitoaremont just valmis saab, aga vähemalt on siis taas uus nädalavahetus ja juba reedel saab mu pojake aasta vanemaks! /Miks küll kõik lapsed nii kiiresti kasvavad .../
pühapäev, detsember 03, 2006
Niisiis
Täna on selline imelik päev, et tuju on halb - selles on loomulikult süüdi teised:) /tegelikult pigem see, et ma ei suuda leppida reaalsusega/.
Hääl on täitsa ära...:( Homme lähen arsti juurde üle hulga aja. Olen naiivne ja loodan ka samaks päevaks aja saada - kuidas ma muidu haiguslehe saan?
Ma tahaks mõned päevad olla nii, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Olla, vedeleda. Kõige parem oleks seda muidugi teha kuskil soojamaa tsiviliseeritud saarel - selles mõttes, et seal on soe, aga samas on seal elekter ja internet ning keskmise suurusega kõigi mugavustega majake mind ootamas. Ja ma oleks üksi ja ma teeks, mida tahan.
Unistamine on tasuta.
Tegelikult ma peaksin muidugi olema rahul ja õnnelik. Ja kui ma ei ole, siis mulle tundub, et ma olen mingi eriliselt tänamatu inimeseloom.
Praegu tuli just telekast Richard Lõvisüdame film. Film ei olnud nii hea, kui raamat - ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis nutsin täiesti lahinal, aga lugemist lõpetada ka ei saanud, sest see oli omal moel helge ja südamlik raamat.
Hee, Susanna tuli praegu neljakäpakil mu juurde ja hoidis nukupatja hambus. Ja ütles mulle, et ma ütleks talle: "Pall maha!" Ja siis ma pidin selle pall-padja eemale viskama, et ta saaks selle mulle tagasi tuua:)Me mängime oma koeraga nii...
Hääl on täitsa ära...:( Homme lähen arsti juurde üle hulga aja. Olen naiivne ja loodan ka samaks päevaks aja saada - kuidas ma muidu haiguslehe saan?
Ma tahaks mõned päevad olla nii, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Olla, vedeleda. Kõige parem oleks seda muidugi teha kuskil soojamaa tsiviliseeritud saarel - selles mõttes, et seal on soe, aga samas on seal elekter ja internet ning keskmise suurusega kõigi mugavustega majake mind ootamas. Ja ma oleks üksi ja ma teeks, mida tahan.
Unistamine on tasuta.
Tegelikult ma peaksin muidugi olema rahul ja õnnelik. Ja kui ma ei ole, siis mulle tundub, et ma olen mingi eriliselt tänamatu inimeseloom.
Praegu tuli just telekast Richard Lõvisüdame film. Film ei olnud nii hea, kui raamat - ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis nutsin täiesti lahinal, aga lugemist lõpetada ka ei saanud, sest see oli omal moel helge ja südamlik raamat.
Hee, Susanna tuli praegu neljakäpakil mu juurde ja hoidis nukupatja hambus. Ja ütles mulle, et ma ütleks talle: "Pall maha!" Ja siis ma pidin selle pall-padja eemale viskama, et ta saaks selle mulle tagasi tuua:)Me mängime oma koeraga nii...
reede, detsember 01, 2006
Tere, Jõuluvana!
Kirjutan sulle esimest korda!
Päriselt ka! Aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta enam neid lapsepõlve kirju Sulle. Ma mäletan küll üht soovikirja... kirjutasin selle isale, kui ta oli kalalaevaga Aafrikas. Ma palusin talt, et ta tooks sealt mulle väikese õe... Kellele ma oleksin siis nimeks pannud Ursula. Paraku polnud see soov määratud täituma.
Aga minu praeguse sooviga on lood palju lihtsamad! Mul on lihtne soov. Ma tahan endale Depeche Mode parimate lugude kogumikku! Ja siis oleks tore, kui ma saaksin ka Mrs. ja Mr. Smithi soundtracki, mul on see cd küll olemas, aga rohkest kasutamisest juba tiba kulunud ning kohati ta hüppab plaadimasinas. Praegu rohkem soove mul polegi, kui midagi meenub, siis kirjutan juurde! Ahjaa, paha ei teeks ka Rod Stewarti parimate lugude kogumik... Ja Penelope-punast huulepulka tahaks... Ja mingit parfüümi... Soovitavalt Versace "Woman", Viktor&Rolf "Flowerbomb" või Moschino "I love Love".
P.S. Ma olen terve see aasta olnud väga hea! Järgmisel aastal olen veel parem!
Päriselt ka! Aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta enam neid lapsepõlve kirju Sulle. Ma mäletan küll üht soovikirja... kirjutasin selle isale, kui ta oli kalalaevaga Aafrikas. Ma palusin talt, et ta tooks sealt mulle väikese õe... Kellele ma oleksin siis nimeks pannud Ursula. Paraku polnud see soov määratud täituma.
Aga minu praeguse sooviga on lood palju lihtsamad! Mul on lihtne soov. Ma tahan endale Depeche Mode parimate lugude kogumikku! Ja siis oleks tore, kui ma saaksin ka Mrs. ja Mr. Smithi soundtracki, mul on see cd küll olemas, aga rohkest kasutamisest juba tiba kulunud ning kohati ta hüppab plaadimasinas. Praegu rohkem soove mul polegi, kui midagi meenub, siis kirjutan juurde! Ahjaa, paha ei teeks ka Rod Stewarti parimate lugude kogumik... Ja Penelope-punast huulepulka tahaks... Ja mingit parfüümi... Soovitavalt Versace "Woman", Viktor&Rolf "Flowerbomb" või Moschino "I love Love".
P.S. Ma olen terve see aasta olnud väga hea! Järgmisel aastal olen veel parem!
neljapäev, november 30, 2006
Detsembrikiun
Novembri lõpu puhul väga paslik kirja panna üks korralik kiun. Jõulukiun oleks vist natuke vale öelda, kuigi Jõulgi kogu kompotis kõvasti esindatud.
Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...
Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.
Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?
Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.
Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)
Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)
On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...
Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...
Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.
Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?
Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.
Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)
Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)
On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...
kolmapäev, november 29, 2006
Jooksev loba
Taaskord ilmne loominguline kriis pealkirjade panemisel... Mis teha!
Tänase päeva rosin on muidugi see, et juba täna õhtul saabub Mann!!!! Õigemini, õhtul me näeme.
Täna õhtul, mu kallis me joome,
matab hinge me suitsude ving
ja nimetuid laule me loome,
et ei kuuleks, kuis valutab hing...
Selline tore luuletus ilmus kunagi ajakirjas "Noorus" ja autoriks oli märgitud AC.
Üks tema luuletus, õigemini osa sellest on mul veel meeles:
kui vahel elumõtet sa ei taba,
eks tule räägime, see on mu töö.
ma igal õhtul igavesti vaba
ja maksan täpselt 10 rubla öö.
Väga ägedad luuletused olid. Mul on need minu luuletuste ja salmide kaustikusse üles kirjutatud:)
Teine toredus, mis mulle meeldis - Luize kirjutis ideaalsest mehest:) Huvitav, et meil nii sarnased need nõudmised ideaalmehele on:)Mul on ainult see soov, et võiks vähe pikem kui 180 olla. Tõmmu - muidugi:) Aga mitte lokkis poolpikkade juustega. /Khm, mis sest, et mu enda Hr. Abikaasal on just sellised ja pealegi veel blondipoolsed:)/
Ahh, mis seal pikalt keerutada, tegelikult ongi Luize minu mehest seal kirjutanud:D, kõik muud omadused tal on, v.a. üllas hobi ratsutamise näol ja kaaluprobleemid. Aga nohh, ütleme nii, et eks ole hullemaidki asju olemas.
Minu meelest on kõige hullem, kui mees on kitsi. Mitte, et ma oleks mingi selline tüüp, kes eeldaks, et mees kogu oma raha mulle annaks, või et ma tahaks mehe kulul parasiteerida, aga minu meelest on väga soliidne, kui rahateemat üle ei tähtsustataks. Kui mees tahab kokku hoida, siis ta lihtsalt ütleb, et "mul pole seda asja vaja", või et "see on igav reis, lähme parem Muhumaale!" või et "me ei osta seda, asi on põhimõttes!". Ideaalne mees jätab alati sellise mulje, et tal on raha küllalt, sest see tekitab minus kindlus- ja kaitstustunde.
Nagu ka täis külmkapp... Tüüpiline vähk!:)
Tänase päeva rosin on muidugi see, et juba täna õhtul saabub Mann!!!! Õigemini, õhtul me näeme.
Täna õhtul, mu kallis me joome,
matab hinge me suitsude ving
ja nimetuid laule me loome,
et ei kuuleks, kuis valutab hing...
Selline tore luuletus ilmus kunagi ajakirjas "Noorus" ja autoriks oli märgitud AC.
Üks tema luuletus, õigemini osa sellest on mul veel meeles:
kui vahel elumõtet sa ei taba,
eks tule räägime, see on mu töö.
ma igal õhtul igavesti vaba
ja maksan täpselt 10 rubla öö.
Väga ägedad luuletused olid. Mul on need minu luuletuste ja salmide kaustikusse üles kirjutatud:)
Teine toredus, mis mulle meeldis - Luize kirjutis ideaalsest mehest:) Huvitav, et meil nii sarnased need nõudmised ideaalmehele on:)Mul on ainult see soov, et võiks vähe pikem kui 180 olla. Tõmmu - muidugi:) Aga mitte lokkis poolpikkade juustega. /Khm, mis sest, et mu enda Hr. Abikaasal on just sellised ja pealegi veel blondipoolsed:)/
Ahh, mis seal pikalt keerutada, tegelikult ongi Luize minu mehest seal kirjutanud:D, kõik muud omadused tal on, v.a. üllas hobi ratsutamise näol ja kaaluprobleemid. Aga nohh, ütleme nii, et eks ole hullemaidki asju olemas.
Minu meelest on kõige hullem, kui mees on kitsi. Mitte, et ma oleks mingi selline tüüp, kes eeldaks, et mees kogu oma raha mulle annaks, või et ma tahaks mehe kulul parasiteerida, aga minu meelest on väga soliidne, kui rahateemat üle ei tähtsustataks. Kui mees tahab kokku hoida, siis ta lihtsalt ütleb, et "mul pole seda asja vaja", või et "see on igav reis, lähme parem Muhumaale!" või et "me ei osta seda, asi on põhimõttes!". Ideaalne mees jätab alati sellise mulje, et tal on raha küllalt, sest see tekitab minus kindlus- ja kaitstustunde.
Nagu ka täis külmkapp... Tüüpiline vähk!:)
reede, november 17, 2006
kolmapäev, november 15, 2006
Unetule ööle järgneb soodaefektiga päev
Jälle ei suutnud ma oma näppe kohvitassist eemal hoida ja karistus oli kerge tulema - juba õhtul tundsin, et süda tuksub ja et vist tuleb uneta öö. Magada sain nii 3 tundi. Jube vähe ikka. Ma alati õhtul arvestan, mitu tundi ma magada saan - kui just ei pea kuskile minema. Aga nagu kiuste on mu unetusehood langenud alati ajale, kui pean hommikul vara tööle minema.
Äkki see on mingi varajase ärkamise kõrvalmõju. Ma üldse ei imestaks, kui see nii oleks. Reikopi lugu teavad vist kõik. Mina õnneks ei pea igal hommikul vara tõusma, kuid ma tunnen päris mitut, kes on seda juba aastaid teinud. Au neile, sest igaüks seda välja ei kannataks.
Igatahes on olnud üpris mõttetu päev ja põhitegevuseks tundide lugemine, et saaaaaaaks juba koooooju ja voodisse. Õnneks ei kesta minu unetusehood kunagi kauem kui üks öö ja tavaliselt põhjustavad neid:
*kohvijoomine pärast kella kolme
*rohkem kui kolme tassi rohelise tee joomine õhtupoolikul
*täiskuu
Lasteootamise ajal olin ka tihti unetu. Mitte isegi halva unega, nagu täiskuu ajal, vaid lihtsalt erk nagu põrsas, keset ööd, tee, mis tahad.
Unetüübilt olen ma olude sunnil kanaks hakanud öökull. Ehk et hommikune uni on parim. Aga õhtuti pean end magama sundima, kuna ma pedantselt jälgin, et saaksin vähemalt 7 tundi magada. Parem, kui 8. Samas on ka varahommikuti tore varakult ärgata, eriti suviti, kui on valge. Tundub, et elu paneb ise kõik paika, kuna ma ei peagi enam end vabadel hommikutel väga ärkama sundima - see tuleb kuidagi iseenesest, organism ei vaja vanuse kasvades enam niipalju puhkust. Kooli ajal oli küll väga raske. Aga siis sai vähemalt nädalavahetustel kaua magada, ikka nii 10-11ni välja. Praegu poleks see kuidagi mõeldav - esiteks lapsed ei lase ja teiseks pole undki:)
Aga jah, ainus asi, millest ma täna suudan enamvähem selgelt mõelda, on magamine. Ja kõik sellega seonduv.
Huvitav, kas ma pean oma lubadust minna täna kell pool 8 magama, või vähemalt voodisse lugema?
Äkki see on mingi varajase ärkamise kõrvalmõju. Ma üldse ei imestaks, kui see nii oleks. Reikopi lugu teavad vist kõik. Mina õnneks ei pea igal hommikul vara tõusma, kuid ma tunnen päris mitut, kes on seda juba aastaid teinud. Au neile, sest igaüks seda välja ei kannataks.
Igatahes on olnud üpris mõttetu päev ja põhitegevuseks tundide lugemine, et saaaaaaaks juba koooooju ja voodisse. Õnneks ei kesta minu unetusehood kunagi kauem kui üks öö ja tavaliselt põhjustavad neid:
*kohvijoomine pärast kella kolme
*rohkem kui kolme tassi rohelise tee joomine õhtupoolikul
*täiskuu
Lasteootamise ajal olin ka tihti unetu. Mitte isegi halva unega, nagu täiskuu ajal, vaid lihtsalt erk nagu põrsas, keset ööd, tee, mis tahad.
Unetüübilt olen ma olude sunnil kanaks hakanud öökull. Ehk et hommikune uni on parim. Aga õhtuti pean end magama sundima, kuna ma pedantselt jälgin, et saaksin vähemalt 7 tundi magada. Parem, kui 8. Samas on ka varahommikuti tore varakult ärgata, eriti suviti, kui on valge. Tundub, et elu paneb ise kõik paika, kuna ma ei peagi enam end vabadel hommikutel väga ärkama sundima - see tuleb kuidagi iseenesest, organism ei vaja vanuse kasvades enam niipalju puhkust. Kooli ajal oli küll väga raske. Aga siis sai vähemalt nädalavahetustel kaua magada, ikka nii 10-11ni välja. Praegu poleks see kuidagi mõeldav - esiteks lapsed ei lase ja teiseks pole undki:)
Aga jah, ainus asi, millest ma täna suudan enamvähem selgelt mõelda, on magamine. Ja kõik sellega seonduv.
Huvitav, kas ma pean oma lubadust minna täna kell pool 8 magama, või vähemalt voodisse lugema?
esmaspäev, november 06, 2006
Kordamine on tarkuse ema
Korrata tahaks veelkord seda mõtet, et mis glamuuri saab meie kliimas üleüldse olla? Täna ma mõtlesin oma soojaksköetud toas, et olen šikk ja selga panen seeliku ja õhema talvemantli ja kampsunit ma selle alla mingis eriti kummalises meeltesegaduse hoos ei hakanud panema - sest kui teised saavad tööl käia ilma kampsunita, üks isegi lühikeste varrukatega, mida mina siis kogu aeg nagu kubujuss olen... Autoakent jääst puhtaks kraapides veel korraks mõtlesin, et läheks ikka tuppa tagasi ja tooks kampsuni igaks juhuks, aga no ei viitsind nagu. Üldse inimene ei mõtle sellele, et töö juures on tuba 6 suure aknaga ja kahtlase väärtusega konditsioneer, millest kunagi ei saa aru, kas ta töötab või mitte. Siis pole imestada, miks mul kogu hommiku kummitab fraas pophitist Paradiisisaarel: "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on...!" Pisut päästab laua all olev elektriradikas. Aga ütleme nii, et edaspidise talve märksõna on kindlasti kampsun. Mida paksem, seda kasulikum tervisele. Olgu mis on, aga ma kavatsen anda kõik selleks, et terve püsida.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Silmad märja koha peal
Mu vanaemal oli kunagi sõbranna Maie, kes oli päris lahe tädi, rääkis mõnusa Peipsi-kandi aktsendiga, mis vene aktsenti meenutas. Ta ütles enda kohta, et tal on "silmad märja koha peal, kuna ta on Alajõe ääres sündinud."
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"
Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"
Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.
Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.
Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"
Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"
Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.
Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.
Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.
teisipäev, oktoober 24, 2006
Lemmikvärv
Selline merevärvi roheline on üks mu lemmikumatest toonidest. See on selline toon, mida mõned näevad sinisena, mõned aga rohelisena. Mina kipun alati rohelisena nägema. Kuigi põhimõtteliselt ongi ta selline vahepealne - rohesinine, siniroheline. Mitte kuskil pole sellist värvi jõgesid, järvi ja merd, kui teadagi, Sloveenias ja Horvaatias:) Ma pole lihtsalt mujal käinud ja näinud. Ega Kariibi mere värvil ka suurt viga pole muidugi, kui pilte uurida. Igatahes, kollased ja punased lehed võivad ju ilusad olla, aga minu jaoks tähendavad nad ikkagi karmi reaalsust - talv on tulemas, kõige jäledam aeg, november on alles ees... Vaatame parem sinirohelist merd ja mõtleme ilusatele asjadele ja helgetele aegadele.
neljapäev, oktoober 19, 2006
Lastetaltsutaja
Eile juhtusin ülalnimetet saadet vahtima - ise ka ei tea, kuidas, kuna tavaliselt on ju kogu Eestimaa sel ajahetkel "Pealtnägija" kammitsas... Asjata, ma ütlen teile! Viimasel ajal pole ükski "Pealtnägija" mind suutnud nii haarata, kui Kanal 2 "Nanny 911". Nähtavasti ikka sellepärast, et tahan ma või mitte, on lastekasvatus /lastendus:)/ minu jaoks teema nr 1, mille kallal ma pidevalt pead murran, end ja oma lapsi teistega võrdlen ja mis minu päevi täidab. Kui ma just tööl ei ole.
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
Tellimine:
Postitused (Atom)
