3 aastat tagasi me olime Nõmmel Mai põigus sünnitusmajas ja ootasime issit, et koju minna. Eelmisel päeval sündis mu tütreke, kell 14.23, peale enam kui ööpäevast ootamist. Iseenesest oli kerge. Kõige valusam asi kogu protsessi juures oli antibiootikumisüst, mis mulle 16.12 õhtul tehi, kuna selleks ajaks oli veteminekust möödas juba enam kui 12 tundi. Mõni kerge valuhoog, suur ootus... Ja ei midagi.
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!
Kuvatud on postitused sildiga õnneminutid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga õnneminutid. Kuva kõik postitused
esmaspäev, detsember 18, 2006
Peost
... veel niipalju, et kõik mu kahtlused osutusid mõttetuks, loomulikult! Ma olin väga šikilt riides ja peale esimesi tervitusnapse oli kõikidel tuju ülevoolavalt hea, tegelikult isegi juba enne seda:) Laud oli lookas, pidu ülevoolavalt meeleolukas. Ja meile esines Dave Benton!!! Ta on tõesti tore. Ausõna!
Ja kõige toredam selle peo puhul oli äratulek.
Äärmiselt suurepärane ajastatus, nagu tuhkatriinu - lahku peolt sa enne veel, kui kell lööb südaööd:)
Ei jõudnud end järgmisel päeval selle eest ära kiita:)
Ja kõige toredam selle peo puhul oli äratulek.
Äärmiselt suurepärane ajastatus, nagu tuhkatriinu - lahku peolt sa enne veel, kui kell lööb südaööd:)
Ei jõudnud end järgmisel päeval selle eest ära kiita:)
Võime õndsalt ohata...
... emotsioon on uus! Oli tore laul küll, mis?:)
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
kolmapäev, detsember 13, 2006
Matemaatikas must vöö!
Issand kui hea meel mul on! Õpetasin siin üleeile naabripoissi ja näe, nüüd ta sai tunnikontrolli eest 5! Väga lahe. Ma poleks arvanudki, et ma nii tark olen:) Kohe näha, et pedagoog, ja veel laia profiiliga:)
kolmapäev, oktoober 11, 2006
Ise ka ei usu
...aga ma ikkagi lähen nüüd kepikõnnile. Ma pole hulk aega enam käinud, kuna sooja vett meil majas ikka veel pole ja vannitoaremont kestab endise hooga. Aga pesumasin töötab! Pesupesemine täidab mu päevi ja ma olen oma uude masinasse armunud. Pesumasin on kõige kasulikum kodumasin.
Nii, nüüd juba usun - kepikõnd kirjas!
Ja mõtlesin ka ühtlasi välja, et loll, kes vabandust ei leia. Natukene saab selle sooja vee puudumise kaela ju ajada, et ma pole nüüd enam kuu aega kõndinud. Kausipesu võtab kauem aega lihtsalt. Ja alati pole nii palju aega võimalik näpistada. Aga üldiselt on tegelik põhjus kepikõnnil mittekäimiseks see, et õhtuti on juba pime, ja töölt tulles ei viitsi lihtsalt minna. Samas ei peagi ju iga päev käima, kolmest korrast nädalas piisab ja see on ka täiesti teostatav. Kui just tervisega mingeid jamasid ei juhtu olema, nagu mul vahepeal oli, kui hääl ära läks.
Igatahes olen ma väga uhke taaskord enda üle, et ma nüüd tubliks hakkasin ja laiskuse murdsin!
Nii, nüüd juba usun - kepikõnd kirjas!
Ja mõtlesin ka ühtlasi välja, et loll, kes vabandust ei leia. Natukene saab selle sooja vee puudumise kaela ju ajada, et ma pole nüüd enam kuu aega kõndinud. Kausipesu võtab kauem aega lihtsalt. Ja alati pole nii palju aega võimalik näpistada. Aga üldiselt on tegelik põhjus kepikõnnil mittekäimiseks see, et õhtuti on juba pime, ja töölt tulles ei viitsi lihtsalt minna. Samas ei peagi ju iga päev käima, kolmest korrast nädalas piisab ja see on ka täiesti teostatav. Kui just tervisega mingeid jamasid ei juhtu olema, nagu mul vahepeal oli, kui hääl ära läks.
Igatahes olen ma väga uhke taaskord enda üle, et ma nüüd tubliks hakkasin ja laiskuse murdsin!
pühapäev, oktoober 08, 2006
Meenutusi Ljubljanast
Hakkasin täna arvutis oma pilte sorteerima ja leidsin, et ma pole veel rääkinud ühest toredast maitseelamusest Ljubljanas.
Nimelt oli käsil reisi viimane päev, mis planeeritud šoppamisele. Käisime turul ja ühtäkki veab Mann meid mingi suvalise putka juurde, endal silm säramas ja ärevus näos. Mina ei saanud midagi aru, aga siis selgus, et tegemist on sellise putkaga, kust müüakse kiirtoitu. Aga mitte mingit hotdogi, grillkana ega hamburgerit, vaid kiirkala! Võtsime portsu giricet, mis tähendas pisikesi friteeritud kalakesi, serveeritud pisukese portsu peterselli ja küüslauguga õlis ning peale sai piserdada sidrunimahla. Kalad meenutasid väheke peipsi tinti, kuid olid palju liharohkemad või siis paksemad. Oli ülivõrdes hea. Ja tekitas ka õlleisu - ma ei ole enam oma 8 aastat õllesõber olnud, kuid sel ennelõunasel tunnil püstijala-vabaõhubaaris (mis koosnes kolmest lauast müügiputka ees) ja end kuuma sügispäikse käes soojendades maitses õlts taas ülihää.
Kõigepealt pildike lilleturust.
Girice-ports
Ning Ljubljana sümbolitest, linna kaitsjatest draakonitest (tegelikult on nad sillapostide kaunistused).
Ja üks pildike Prešereni (kuulus Sloveenia luuletaja) armukese bareljeefist. Igatsevalt vaatamas Prešereni kuju poole, mis on mõnikümmend meetrit eemal.
laupäev, oktoober 07, 2006
reede, oktoober 06, 2006
Käes!
Harrieti lõngakorv saabus täna hommikul! Ämm võttis vastu, helistasin just ja uurisin asja, ta ütles, et pakk kaalub natuke üle 2 kg. Oi elevust, oi põnevust! Tänane õhtu kulub korvis kaevates ja pildistades:) Või siis jätan pildistamise homseks, päevavalges jäävad värvid paremini näha.
Ja mis ma sellest lõngast kõike teha kavatsen?
Kindlasti Harrieti krae,
mingi vesti, mõne pontšo,
Susannale kampsuni ja sallkrae Feliksile ja mõned mütsid ja mida kõike veel!
Nii tore, nii tore...
Ja mis ma sellest lõngast kõike teha kavatsen?
Kindlasti Harrieti krae,
mingi vesti, mõne pontšo,
Susannale kampsuni ja sallkrae Feliksile ja mõned mütsid ja mida kõike veel!
Nii tore, nii tore...
teisipäev, oktoober 03, 2006
Khm
Seda et... ma ei tea nüüd, kas ma pean oma blogi käsitööblogiks muutma või...:)
Või hakkama rohkem käsitööle rõhku panema.
Sest kui ma täna hambaarsti juures olin, hakkas mu telefon üürgama (raudselt tuleb helin ära vahetada, see praegune on ikka eriti nõme). Pärastpoole leidsin, et Mann oli helistanud ja Palju õnne! soovinud. Noh, kui õnne, siis õnne... Aga kust tema teab juba, et Tarts täna meile pesumasina ostis? Et sellel puhul muidugi õnnesoovid kohased.
No ja kui ma siis talle tagasi helistasin, sain teada, et ma olen Harrietist lõngakorvi võitnud! Väga lahe! Hetkel ma muidugi kardan, et äkki see õnnelik võitja oli hoopis mu Pärnu nimekaim, kuna kuller pole veel ühendust võtnud ja ...
Heh, poleks ikka uskunudki:)
Kuigi loosiõnne on mul olnud sellest ajast, kui Järvele Selver tehti. Siis ma võitsin sealt arvuti. Mõned aastad tagasi. Kui sealt tookord helistati, arvasin, et tegu on taskuarvutiga:) Aga ei, ilus Compaq, mis praeguseks juba vähe vananenud on isegi. Ja siis järgmisel aastal võitsin oma sünnipäevaks (mis on kolm päeva enne mu mehe sünnipäeva) kasti õlut. Ja siis järgmisel aastal ajakirja tellimuse. Suuremaks loosiõnneks võib vist veel lugeda ühel üritusel korraldatud rahakogumisloteriid, mille peavõidu - hammaste valgendamise - sain kah mina.
Aga nüüd pole ma enam ammu midagi võitnud. Seda suurem oli tänane üllatus! Ja eriti hea meel on mul, et väiksemad üllatuskorvid said Aet ja Maret, nemad on needsamad Kullaketrajatest ja blogimaailmast tuttavad väga tublid käsitööinimesed.
Ja et tõestada, et ma ikkagi ka midagi teen, panen siia pildi mu hetkel pooleli olevast tulevasest kampsunist!
Või hakkama rohkem käsitööle rõhku panema.
Sest kui ma täna hambaarsti juures olin, hakkas mu telefon üürgama (raudselt tuleb helin ära vahetada, see praegune on ikka eriti nõme). Pärastpoole leidsin, et Mann oli helistanud ja Palju õnne! soovinud. Noh, kui õnne, siis õnne... Aga kust tema teab juba, et Tarts täna meile pesumasina ostis? Et sellel puhul muidugi õnnesoovid kohased.
No ja kui ma siis talle tagasi helistasin, sain teada, et ma olen Harrietist lõngakorvi võitnud! Väga lahe! Hetkel ma muidugi kardan, et äkki see õnnelik võitja oli hoopis mu Pärnu nimekaim, kuna kuller pole veel ühendust võtnud ja ...
Heh, poleks ikka uskunudki:)
Kuigi loosiõnne on mul olnud sellest ajast, kui Järvele Selver tehti. Siis ma võitsin sealt arvuti. Mõned aastad tagasi. Kui sealt tookord helistati, arvasin, et tegu on taskuarvutiga:) Aga ei, ilus Compaq, mis praeguseks juba vähe vananenud on isegi. Ja siis järgmisel aastal võitsin oma sünnipäevaks (mis on kolm päeva enne mu mehe sünnipäeva) kasti õlut. Ja siis järgmisel aastal ajakirja tellimuse. Suuremaks loosiõnneks võib vist veel lugeda ühel üritusel korraldatud rahakogumisloteriid, mille peavõidu - hammaste valgendamise - sain kah mina.
Aga nüüd pole ma enam ammu midagi võitnud. Seda suurem oli tänane üllatus! Ja eriti hea meel on mul, et väiksemad üllatuskorvid said Aet ja Maret, nemad on needsamad Kullaketrajatest ja blogimaailmast tuttavad väga tublid käsitööinimesed.
Ja et tõestada, et ma ikkagi ka midagi teen, panen siia pildi mu hetkel pooleli olevast tulevasest kampsunist!
esmaspäev, oktoober 02, 2006
Seenel käidud vol. 2
Eelmisest seenelkäigust on juba nii kaua aega möödas, et ei mäletagi enam täpselt, millal see oli... Aga nüüd pühapäeval käisin kolleegiga kuskil Raplamaa metsatukas. See oli küll nagu nõiutud mets, pidevalt oli selline tunne, et: "kus ma nüüd olen, kuspool auto on". Kolm korda sattusin metsast väljaminemise käigus ühe punase lapsekummiku peale. No kust see sinna sügavale metsa sai? Ja vahepeal, kui kolleeg oli kuuldekaugusest väljas, tuli pisike paanika peale. Et jube mark, kui peab 112 helistama ja ütlema, et: "ma olen siin Raplamaal metsas ja ei oska enam välja tulla, tulge mind päästma."
Kusjuures kui metsast välja sõitsime, siis selgus, et ümberringi on põllud, ja ära ei oleks saanud kuidagi eksida, ükskord oleks ikka mets otsa lõppenud.
Seenesaak oli kesine, kuigi pool ämbritäit siiski tuli ära. Kuusekaid, tõmmuriisikaid, paar suurt võikat ja valgeriisikaid.
Oh oleks, et saaks veel järgmisel nädalal ka minna (ja et sinnamaani seeni oleks), see hilissügisese metsa lõhn on nii mõnus.
Kusjuures kui metsast välja sõitsime, siis selgus, et ümberringi on põllud, ja ära ei oleks saanud kuidagi eksida, ükskord oleks ikka mets otsa lõppenud.
Seenesaak oli kesine, kuigi pool ämbritäit siiski tuli ära. Kuusekaid, tõmmuriisikaid, paar suurt võikat ja valgeriisikaid.
Oh oleks, et saaks veel järgmisel nädalal ka minna (ja et sinnamaani seeni oleks), see hilissügisese metsa lõhn on nii mõnus.
kolmapäev, september 27, 2006
Ta on tagasi!
Meie armas perearst Kristel Merilind on tagasi!
Ta oli kaks aastat Inglismaal tööl, aga nüüd ta on tagasi!
See on küll üks väga tore asi. Sest Kristel Merilind on südamega arst.
Ta oli kaks aastat Inglismaal tööl, aga nüüd ta on tagasi!
See on küll üks väga tore asi. Sest Kristel Merilind on südamega arst.
esmaspäev, september 25, 2006
Ilves ON minu president.
Täitsa rahulikult.
Kuigi Feliks kangekaelselt väidab, et Rüütel on ikka parem.
Teadagi, Ilvest pole ju Buratinos näidatud. Siis ei teagi, kes ta selline on.
Mina tean. Ilves on väga tore mees, ja teinud mulle isiklikult (ahh, ma ei saa ju seda ometi mainimata jätta!) ühe ääretult armsa komplimendi. No ega ta ise seda loomulikult enam ammu ei mäleta, kuna galantse härrasmehena teeb ta neid komplimente kindlasti iga päev ja lugematutele daamidele /jah, mina ka; daam olen, saate aru - DAAM!:)/. Mina aga teadsin juba siis, et ma räägin tulevase presidendiga - noh, see oli küll oma 4-5 aastat tagasi, kuid palju siis meil neid väljapaistvaid mehi ikka on ja Ilves on vaieldamatult üks neist. Kes võiks veel president olla, kui mitte tema?
Tarmoga vedasime laupäeval kihla, pudeli Martini Asti peale. Sest kihla vedada tasub ikka oma võidus kindel olles ja hea asja peale. Noh, tegelikult olin ma Ilvese võidus kindel, mis on seega ka minu võit, ja kogu meie rahva võit. Nagu ütles üks inimene raadiosse helistades ja oma eelistusest rääkides - 78-aastane inimene ei vii ühiskonda edasi. 50-aastased targad ja kogenud inimesed viivad ühiskonda edasi. Aga Tarts, vana pessimist, kaldus arvama, et küll nad selle Rüütli ikka tagasi valivad... Hähh, šampust sai ta sellegipoolest!
... ja Evelin nägi ilus välja. Ta kohe täitsa meeldib mulle. Ta on siuke tore ja rahulik koduperenaine, kes on koduperenaine enda valikul ( mitte, et oleks nii loll, et ei leia tööd), armastab roose nagu minagi, tal on ka väike tütar; arvab, et esimene leedi peaks olema tagaplaanil ja laskma presidendil esiplaanil särada - ma teeks samamoodi; on tark ja ilus ja täissale:) Seda viimast asja võiks ta pisut lihvida, et veelgi rohkem särada. Roosa värv sobib talle ka.
Täna on selline täiuslik sügishommik, sombune ja pime. Karge vast mitte, kuna hommikul oli 13 kraadi sooja. Kurk on valus, "#¤%&* . Ostsime vannitoamööbli. Värvisin maja sokli ära. Vana trepi ka, täitsa äge näeb välja. Seenele kahjuks ei jõudnudki, sest vannitoamööbli ostmine pole paari tunni töö. Äkki järgmisel nädalal läheb ses seente osas paremini.
reede, september 22, 2006
Rõõmsam, nagu reedele kohane
Ilmne loominguline kriis pealkirjade panemisel...:)
Tegelikult kiskus rõõmsamaks juba eile õhtul, kui selgus, et mingit nohu Susannal ei ole. Ja laps ise rõõmus nagu rohutirts /emme, me peame mulle rohutirtsi ostma!/. Kui küsisin, mis lasteaias juhtus, vastas ta kiitleval toonil: "Ma nutsin!" Ega nad ju täpsemalt ei räägi, miks. Feliks vaid mokaotsast paotas, et Chris olevat jubedat häält teinud, mis Susannat ehmatas. Ja lisas, et ta ei taha sellest rääkida. Huvitav, ma olen küll pidevalt rääkinud, et mina ja issi oleme laste poolt ja kui mingi mure on, siis räägitagu, äkki me oskame lohutada. Ja seda "kaebupunni" värki pole meil üldse jutuks olnud, huvitav, kas see on neil mingi sisemine isetekkinud moraal, et nö kaebamine ilus pole või mis.
Igatahes, Feliksil õnnestus veel oma sõbra juures mängimas käia, kes ka lasteaiast mingil põhjusel kodus oli ja Suusi oli täiesti rõõmus ja rahulik. Erandkorras ei jäänud ta aga Mamma kaissu magama, nagu tavaliselt, kui Mamma meil ööbib, vaid kategooriliselt teatas, et tema läheb emme kaissu ega muutnud ka hiljem oma meelt. Aga see, kui Mamma meil on, on ikka ääretult tore! Kõik on kohe palju rahulikumad ja ordnung on majas.
Kui veel rääkida meie Sloveenia-reisist, siis ... üks väga tore reis oli. Seeni seal küll tol ajal kahjuks polnud, kuigi tavaliselt on neid alati olnud ja sel aastal on pea esimene kord, kus nagu pea üldse ei olnud, aga seenemaitse ja -tunde saime ikka kätte. Pluss veel imelilusad panoraamvaated. Mägedes on seenelkäik hoopis teine asi! Samuti nagu kepikõnd. Korraliku trenni eest ikka, mitte nagu siin mööda lauskmaad. Alpides kohtasime päris palju kepikõndijaid, nagu ka tühjade korvidega seenelisi:) Tavaliselt pidavat Pokljukal olema selline kord, et kivipuravikke tohib iga inimene vaid 2 kg korjata, ja seda pidavat ka hoolikalt kontrollitama. Itaallastel pidavat olema kombeks tulla haagissuvilaga Pokljukale, nii kaheks nädalaks, ja eesmärgiks ongi seenelkäimine. Mina sain vaid kaks noort kivipuravikunupsu, kuna sel aastal olevat ka sealkandis väga kuiv suvi olnud ja meie reis toimus vanal kuul, siis teatavasti seentega kööga. Võiseeni ja pilvikuid oli pisut rohkem, kuid enamus seeni olid suured lätakad ja ussitanud ka, eriti just kuuseriisikad. Ilm oli Alpides mõnus, nii 10 kraadi sooja, aga päike praadis kenasti. Söögist, mis me kohalikus restos sõime, ma ei hakka rääkimagi, nii hea oli see. /Nuudlisupp, seapraad ja struklij - nagu struudel magusa kodujuustuga/ Pärast käisime veel Bledi järve ääres kooki söömas, nämmmmm. Bledi järves nägime ujumas ka nii poolemeetriseid kalasid. Pildid lisan hiljem.
Piranis käisime, see on Sloveenia ilusamaid rannikulinnu. Seal me ka põhiliselt nautisime kohalikku toitu, kuna ujumistahet ei tulnud peale. Inimesed ujusid küll, vesi oli sama soe kui õhk, nii 24 ringis, aga samal ajal puhus suht kõva tuuleke ja ujumissusse meil ka ei olnud, ja noh, ei viitsinud nagu jamama hakata. Seal on nimelt täiesti tavaline, et inimesed peesitavad mere ääres tänaval, nagu umbes meil Pirita teel. Matt maha ja korras. Samas on ka puhta vee duššid. Naised muidugi päevitavad valdavas enamuses topless.
Mõnus oli kogeda seda südasuvele nii omast tunnet, et palav on olla:)
Kalamees minus ei lasknud pildistamata jätta Bledi järves 0,5 m kaugusel kaldast mööda ujunud 0,5 m pikkust kalakest.
Kaunid spanjel-kitsed:)
Fragment Ljubljana linnatänavalt
Bledi järve Soovide Saar
Pokljuka, tüüpilised Alpi majakesed, millele ei tohi panna katuseaknaid ega ehitada neid muust materjalist kui juba olemasolevad.
Tegelikult kiskus rõõmsamaks juba eile õhtul, kui selgus, et mingit nohu Susannal ei ole. Ja laps ise rõõmus nagu rohutirts /emme, me peame mulle rohutirtsi ostma!/. Kui küsisin, mis lasteaias juhtus, vastas ta kiitleval toonil: "Ma nutsin!" Ega nad ju täpsemalt ei räägi, miks. Feliks vaid mokaotsast paotas, et Chris olevat jubedat häält teinud, mis Susannat ehmatas. Ja lisas, et ta ei taha sellest rääkida. Huvitav, ma olen küll pidevalt rääkinud, et mina ja issi oleme laste poolt ja kui mingi mure on, siis räägitagu, äkki me oskame lohutada. Ja seda "kaebupunni" värki pole meil üldse jutuks olnud, huvitav, kas see on neil mingi sisemine isetekkinud moraal, et nö kaebamine ilus pole või mis.
Igatahes, Feliksil õnnestus veel oma sõbra juures mängimas käia, kes ka lasteaiast mingil põhjusel kodus oli ja Suusi oli täiesti rõõmus ja rahulik. Erandkorras ei jäänud ta aga Mamma kaissu magama, nagu tavaliselt, kui Mamma meil ööbib, vaid kategooriliselt teatas, et tema läheb emme kaissu ega muutnud ka hiljem oma meelt. Aga see, kui Mamma meil on, on ikka ääretult tore! Kõik on kohe palju rahulikumad ja ordnung on majas.
Kui veel rääkida meie Sloveenia-reisist, siis ... üks väga tore reis oli. Seeni seal küll tol ajal kahjuks polnud, kuigi tavaliselt on neid alati olnud ja sel aastal on pea esimene kord, kus nagu pea üldse ei olnud, aga seenemaitse ja -tunde saime ikka kätte. Pluss veel imelilusad panoraamvaated. Mägedes on seenelkäik hoopis teine asi! Samuti nagu kepikõnd. Korraliku trenni eest ikka, mitte nagu siin mööda lauskmaad. Alpides kohtasime päris palju kepikõndijaid, nagu ka tühjade korvidega seenelisi:) Tavaliselt pidavat Pokljukal olema selline kord, et kivipuravikke tohib iga inimene vaid 2 kg korjata, ja seda pidavat ka hoolikalt kontrollitama. Itaallastel pidavat olema kombeks tulla haagissuvilaga Pokljukale, nii kaheks nädalaks, ja eesmärgiks ongi seenelkäimine. Mina sain vaid kaks noort kivipuravikunupsu, kuna sel aastal olevat ka sealkandis väga kuiv suvi olnud ja meie reis toimus vanal kuul, siis teatavasti seentega kööga. Võiseeni ja pilvikuid oli pisut rohkem, kuid enamus seeni olid suured lätakad ja ussitanud ka, eriti just kuuseriisikad. Ilm oli Alpides mõnus, nii 10 kraadi sooja, aga päike praadis kenasti. Söögist, mis me kohalikus restos sõime, ma ei hakka rääkimagi, nii hea oli see. /Nuudlisupp, seapraad ja struklij - nagu struudel magusa kodujuustuga/ Pärast käisime veel Bledi järve ääres kooki söömas, nämmmmm. Bledi järves nägime ujumas ka nii poolemeetriseid kalasid. Pildid lisan hiljem.
Piranis käisime, see on Sloveenia ilusamaid rannikulinnu. Seal me ka põhiliselt nautisime kohalikku toitu, kuna ujumistahet ei tulnud peale. Inimesed ujusid küll, vesi oli sama soe kui õhk, nii 24 ringis, aga samal ajal puhus suht kõva tuuleke ja ujumissusse meil ka ei olnud, ja noh, ei viitsinud nagu jamama hakata. Seal on nimelt täiesti tavaline, et inimesed peesitavad mere ääres tänaval, nagu umbes meil Pirita teel. Matt maha ja korras. Samas on ka puhta vee duššid. Naised muidugi päevitavad valdavas enamuses topless.
Mõnus oli kogeda seda südasuvele nii omast tunnet, et palav on olla:)
Kalamees minus ei lasknud pildistamata jätta Bledi järves 0,5 m kaugusel kaldast mööda ujunud 0,5 m pikkust kalakest.
Kaunid spanjel-kitsed:)
Fragment Ljubljana linnatänavalt
Bledi järve Soovide Saar
Pokljuka, tüüpilised Alpi majakesed, millele ei tohi panna katuseaknaid ega ehitada neid muust materjalist kui juba olemasolevad.
kolmapäev, september 20, 2006
Kiire kolmapäev
Kohe uskumatu, kui palju jõuavad inimesed blogida! Ma olen täna umbes terve päev "vaeva" näinud - muidugi muude toimetuste kõrvalt - et blogindusega järje peale saada. Mis teha, kui on "palju toredaid inimesi"! Ja vist sügishooaeg mõjutab ka, kohe näha, et käes on pikad ja pimedad õhtud, möödas grill ja hilja poole ööni väljaskooserdamine. Kõik (muidugi v.a. Leevikese ema, hoolimata lubadustest, eksole:)) blogivad ülima intensiivsusega. Igapäevaselt on see ju hea ja tore, aga kui 10 päeva internetist eemal olla, siis ... ju nõu.
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)
laupäev, september 16, 2006
Kodus on tore!!!
Juba teist korda sel aastal tuleb toda tõdeda:)
Jõudsime just koju pisikeselt reisilt Sloveeniasse ja NII tore on internetis olla:))
Energiat on kõvasti hoolimata kahepäevasest autosistumisest (või just tänu sellele) ja ei teagi kohe, kust pihta hakata! Aga eks siis varsti selgub!
Jõudsime just koju pisikeselt reisilt Sloveeniasse ja NII tore on internetis olla:))
Energiat on kõvasti hoolimata kahepäevasest autosistumisest (või just tänu sellele) ja ei teagi kohe, kust pihta hakata! Aga eks siis varsti selgub!
pühapäev, september 03, 2006
Seenel käidud
Ja saak saadud - pool ämbritäit tatikaid ja liivtatikuid, need viimased näevad välja nagu puravikud. Ühe hobuheiniku sain ka. Männiriisikaid. Poolest ämbritäiest sain ühe purgi marineeritud männiriisikaid ja ühe purgi marineeritud puravikunupse. Ja korraliku kastme.
Ma olin täiesti veendunud, et sel aastal ei tule meil ühtki seent, aga näe, ikka tuli. Kuigi väga vähe on neid võrreldes eelmiste aastatega.
Ma olin täiesti veendunud, et sel aastal ei tule meil ühtki seent, aga näe, ikka tuli. Kuigi väga vähe on neid võrreldes eelmiste aastatega.
esmaspäev, august 28, 2006
Mõnus esmaspäev
Üle hulga aja kohe.
Ärkamine oli väheke jube, tekk oli pealt ära tõmmatud ja külm oli; unes nägin just, kuidas tahtsin jäätist osta, aga jäätisemüüja alles segas jäätisesuppi:)
Susanna oli terve nädalavahetuse maal Mamma juures. Ise tahtis minna, ei mingit kõhklust ega kahtlust.
Mul oli täitsa tore puhkus, aga väike igatsus oli ka pidevalt peal. Nüüd juba ootan, et saaks koju...
Maal käisime. Metsas oli 0 seent, mustikaid oli umbes 10% sellest, mis tavaliselt on. Mere ääres käisin 2 korda. Viskasin koerale kive vette (tema lemmiksport), nüüd on mõlemad käed valusad. Järelikult teeb kivideloopimine käelihastele tugevat trenni:)
Heegeldasin Susanna beebinukule mütsi, aga pilt ei tulnud hea, seega ei demonstreeri. Nüüd plaanin veel kleidi ka teha. Nukule ikka. Selliseid väikeseid asju on nii mõnus teha, nii ruttu saavad valmis.
Ärkamine oli väheke jube, tekk oli pealt ära tõmmatud ja külm oli; unes nägin just, kuidas tahtsin jäätist osta, aga jäätisemüüja alles segas jäätisesuppi:)
Susanna oli terve nädalavahetuse maal Mamma juures. Ise tahtis minna, ei mingit kõhklust ega kahtlust.
Mul oli täitsa tore puhkus, aga väike igatsus oli ka pidevalt peal. Nüüd juba ootan, et saaks koju...
Maal käisime. Metsas oli 0 seent, mustikaid oli umbes 10% sellest, mis tavaliselt on. Mere ääres käisin 2 korda. Viskasin koerale kive vette (tema lemmiksport), nüüd on mõlemad käed valusad. Järelikult teeb kivideloopimine käelihastele tugevat trenni:)
Heegeldasin Susanna beebinukule mütsi, aga pilt ei tulnud hea, seega ei demonstreeri. Nüüd plaanin veel kleidi ka teha. Nukule ikka. Selliseid väikeseid asju on nii mõnus teha, nii ruttu saavad valmis.
kolmapäev, august 16, 2006
Lugemissoovitus
Lõpetasin just äsja sellise toreda raamatu, nagu Tony Parsonsi "Pesa punumas", lugemise. See on Varraku ajaviiteromaanide sarjast.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
teisipäev, august 08, 2006
Homme tööle:(
Oi, kuidas ma tahaks veel vedeleda! Hommikuti kaua magada. Vabalt võtta. Nõmme turul käia ja värsket osta. Kaltsukates konnata /muidugi mitte rannailmadega/. Jajah, ujuda ja pisut päikesepaistel peesitada muidugimõista!
Internetist on selline sulnis puhkus olnud, et pooled mu lemmikblogid on läbi lugemata. Iseenesest pole sellest midagi hullu, samas on tekkinud siuke tunne, nagu ei teaks, mis hääde tuttavatega vahepeal sündinud on:) Samas kui oma sõprade elust, kes blogi ei pea, ei tea ammugi miskit. Lihtsalt pole aega! Väga nõme ja triviaalne jutt, et pole aega - aega tuleks võtta. Samas on igasugu tuttavaid-naabreid-sõpru-kenasid inimesi nii palju tekkinud, et teinekord lihtsalt tahaks kodus oma perega vedeleda ja olla niisama.
Täna ma panen end kenasti rakkesse puhkuse lõpu puhul ja hakkan hapukurke tegema!
Internetist on selline sulnis puhkus olnud, et pooled mu lemmikblogid on läbi lugemata. Iseenesest pole sellest midagi hullu, samas on tekkinud siuke tunne, nagu ei teaks, mis hääde tuttavatega vahepeal sündinud on:) Samas kui oma sõprade elust, kes blogi ei pea, ei tea ammugi miskit. Lihtsalt pole aega! Väga nõme ja triviaalne jutt, et pole aega - aega tuleks võtta. Samas on igasugu tuttavaid-naabreid-sõpru-kenasid inimesi nii palju tekkinud, et teinekord lihtsalt tahaks kodus oma perega vedeleda ja olla niisama.
Täna ma panen end kenasti rakkesse puhkuse lõpu puhul ja hakkan hapukurke tegema!
kolmapäev, august 02, 2006
Muumimaal
...käisime nädalavahetusel. Lastele väga meeldis. Eriti toredaks tegi reisi see, et käisime mu täditütrel külas, ta elab Turus ja ta lapsed on umbes sama vanad kui minu omad, tüdruk on Feliksist pool aastat noorem ja poiss on Susannast pool aastat vanem. Omavahel said nad üsna hästi läbi ja Muumimaal oli jooksmist ja sebimist palju. Susanna kartis Muumikostüümides tüüpe, tundis ära küll, et see on Piripiiga ja see Sniff, aga mööda minna ei julgenud ja hakkas kõvasti kisama. Muumimajas käis Feliks kohe kaks tiiru, ühe minu ja Suusiga, teise issiga.
Siis veel täitus üks minu aastatepikkusi unistusi - käia Ikeas. Jooksime sealt tunni ajaga läbi ja suurt midagi osta ei jõudnud, kuid sain aimu sellest kohast - on ikka suur küll!
Tellimine:
Postitused (Atom)
