Ma jäin täna taaskord arvutisse "kinni". Seekord tänu Triibikule, kes oli oma blogisse www.youtube.com nimelisest kohast Peter Gabrieli loomingut üles pannud. Ja ma jäin kinni ja kuulasin ja kuulasin... Vaatasin ka. Mõnus.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.
Kuvatud on postitused sildiga head soovitused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga head soovitused. Kuva kõik postitused
kolmapäev, detsember 20, 2006
reede, detsember 15, 2006
Scarlett
Tänase päeva rosin oli/on kindlasti Lauri Vahtre artikkel Postimehes. Väga mõnusalt kirjutatud!
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."
Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)
Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.
Ning muidugi see Kadunud Maailm...
Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."
Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)
Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.
Ning muidugi see Kadunud Maailm...
Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.
laupäev, november 25, 2006
Pisut muusikast
Seda juttu ajendas mind kirjutama Mann, kes otsustas mitte minna Brian Adamsi kontserdile.
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
pühapäev, november 12, 2006
Ma tegin piruka
Tegelikult sündis see pirukas minu ja Hr. Abikaasa koostööna. Hr. Abikaasa roll oli peamiselt toetada moraalselt, mängida köögikombaini ning hiljem olla taimeri eest, ehk siis õiendada teemal: "Kas keegi seda pirukat ka vaatab??? Kas see pirukas on seal ahjus juba põhja kõrbenud???"
Idee tekkis sellest, et ma ostsin ajakirja Kööginurk, kus sees olid väga lahedad retseptid ja muuhulgas šampinjonikotlettide oma. Ostsin kohe šampinjonid ära, siis aga jäi silma alla soolase muretaigna pakk ja haarasin sellegi. Et kotlettide asemel võib ju väga vabalt teha šampinjonipiruka.
No ja siis tegimegi. Praadisime tükeldatud šampinjonid ja sibula ära, sekka peterselli, küüslauku, hallitusjuustu ja pirnitükke(need viimased on inspireeritud kunagisest Kajaka pirni ja hallitusjuustupirukast). Segu kallasime eelküpsetatud muretaignapõhjale. Peale ladusime prosciuttot, tomatilõike, neile pipart puistasime, basiilikulehti asetasime ning mozarellatükkidega katsime. Kõige lõpuks kallasin peale ka natuke muna-piimasegu, mis põhimõtteliselt oli kavas kallata enne tomatitükkide jms lisamist, kuid midagi hullu sest ei olnud, et alles lõpus see meelde tuli. Ära küpsetasime, ahjust õigeaegselt välja võtsime ja koheselt ka pool sellest nahka pistsime. Pool jäi tänaseks isadepäevahommikusöögiks!
reede, november 10, 2006
Kalevi kommid
Kristi Vainküla kirjutas oma Sl ÕL päevakommentaaris (või kuidas seda ka ei kutsutaks), et ta teab põhimõttekindlaid inimesi, kes ei osta Kalevi komme ja Tere piima. Mina tean ka. Minu oma abikaasa on selline. Balteco vannide ja vannitoamööbli suhtes oli ta ka täiesti tõrges, kuna tema ei tahtvat kommar Enn-Arno Sillari taskuid täita. Aga õnneks need Balteco vannid ja mööbel nii head ka ei olnud, et mingi kahjutunne nende mittesaamisest hinge oleks jäänud. Samas Kalevi kommide pärast on mul natuke kahju. Isegi mitte niiväga kommide pärast, Kamatahvel on see, mida vahest tahaks kohe mittu tükki järjest ära süüa. Hr. abikaasa sööb ise seda ka väga hea meelega, aga raha pole nõus selle eest välja käima. Kui mina ostan, siis on ok. Õnneks pole mu magusanälg siiski eriti suur ja šoksi ostan umbes korra kahe kuu tagant, kui sedagi. Kalevi šoksid ON head. Mu ema on eluaeg Kalevis töötanud. Pealegi on meie teadvuses väga sügaval loosung "Eelista Eestimaist!" Ja nüüd korraga ei saa me seda mingi ebaeetilise ärimehe pärast teha. Fui, ma ütlen.
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...
Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...
Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...
neljapäev, november 02, 2006
Teine lumi
Kui esimene lumi sadas maha teisipäeval üsnagi rahumeelselt, siis teine tuli korraliku tuisuna. Eile pärastlõunast alates hakkas juba pihta ja kestis öö läbi, hommikul oli auto kõrvale korralik 30cm hang tuisanud. Ja lumi oli veel eile selline raske ja kitjas. Tegelikult mul vedas, et ma ikkagi autoukse lahti sain, see oli osaliselt kinni külmunud.
Ilmateade lubab tuisku nädala lõpuni, eks siis näe. Hetkel eriti ei saja.
Feliks oli muidugi väga õnnelik, juba esmaspäeval lasteaeda minnes nuhutas ta uksel õhku ja arvas, et talvelõhn on! Ühtlasi on ta väga elevil, et lund on. Tal on kindel kavatsus ehitada aeda lumelinn, milles on rohkelt koera kempsupotte... nimelt meeldib me koerale lumememmesid tähistada...
Aga üldiselt mul tuli pähe järjekordne moesoovitus:)
Ehk siis: siinses kliimas ei saa mingit üleriiete moodi põhimõtteliselt jälgida. Enda tervisele ja üldisele mugavusele mõeldes on kõige kasulikum riietuda tagumikku katvasse paksemasse vihmakindlamast materjalist jopesse, millel kindlasti ka sügav kapuuts ja kõrge kaelus peaks olema. Ühtlasi ei näe ma mingit mõtet kõrge kontsaga saabastel. Saapad peavad olema madalad ja veekindlad - alles paar päeva tagasi tuli mul ukerdada pahkluuni lombis, kuna see lihtsalt oli tänavale auto ukse ette tekkinud.
Eks ju võivad olla ka ühed kontsakad - millegipärast seostub igasugune naiselik edevus ja glamuur ikkagi kontsadega... aga neid ei tasuks siiski üle ekspluateerida - kord nädalas väljas käia on ok, iga päev tööl käia aga... eriti veel kui autot ei ole...eriti kui veel libe on...ja sulalumi... Jah, kontsad pole minu jaoks...
Paar nippi kah: kui värskelt värvitud küünel läheb lakk kortsu või saab väiksemaid vigastusi, võib seda iseenda keelega proovida siluda. Käisin nimelt teisipäeval maniküüris ja maniküürija, hea inimene, jagas soovitust:) Ühtlasi sain endale elu esimese küünemaalingu, kuna suutsin ühel küünel laki nii kortsu tõmmata, et isegi keelega silumine ei aidanud enam, maaling seevastu maskeeris suurepäraselt.
Ja teinegi asi, mida ma varem ei teadnud - goretex saabastega ei tohi kanda 100% villaseid ega 100%puuvillaseid sokke. Villakiud ajavad goretexi umbe ja puuvillasega hakkavad jalad külmetama, kuna jalgade higistamise puhul ei kao vedelik saapa seest kuskile. Goretex saapaga tuleb seega kanda segakiust sokke-sukki või osta spetsiaalsed goretex-sokid.
Vott.
Ilmateade lubab tuisku nädala lõpuni, eks siis näe. Hetkel eriti ei saja.
Feliks oli muidugi väga õnnelik, juba esmaspäeval lasteaeda minnes nuhutas ta uksel õhku ja arvas, et talvelõhn on! Ühtlasi on ta väga elevil, et lund on. Tal on kindel kavatsus ehitada aeda lumelinn, milles on rohkelt koera kempsupotte... nimelt meeldib me koerale lumememmesid tähistada...
Aga üldiselt mul tuli pähe järjekordne moesoovitus:)
Ehk siis: siinses kliimas ei saa mingit üleriiete moodi põhimõtteliselt jälgida. Enda tervisele ja üldisele mugavusele mõeldes on kõige kasulikum riietuda tagumikku katvasse paksemasse vihmakindlamast materjalist jopesse, millel kindlasti ka sügav kapuuts ja kõrge kaelus peaks olema. Ühtlasi ei näe ma mingit mõtet kõrge kontsaga saabastel. Saapad peavad olema madalad ja veekindlad - alles paar päeva tagasi tuli mul ukerdada pahkluuni lombis, kuna see lihtsalt oli tänavale auto ukse ette tekkinud.
Eks ju võivad olla ka ühed kontsakad - millegipärast seostub igasugune naiselik edevus ja glamuur ikkagi kontsadega... aga neid ei tasuks siiski üle ekspluateerida - kord nädalas väljas käia on ok, iga päev tööl käia aga... eriti veel kui autot ei ole...eriti kui veel libe on...ja sulalumi... Jah, kontsad pole minu jaoks...
Paar nippi kah: kui värskelt värvitud küünel läheb lakk kortsu või saab väiksemaid vigastusi, võib seda iseenda keelega proovida siluda. Käisin nimelt teisipäeval maniküüris ja maniküürija, hea inimene, jagas soovitust:) Ühtlasi sain endale elu esimese küünemaalingu, kuna suutsin ühel küünel laki nii kortsu tõmmata, et isegi keelega silumine ei aidanud enam, maaling seevastu maskeeris suurepäraselt.
Ja teinegi asi, mida ma varem ei teadnud - goretex saabastega ei tohi kanda 100% villaseid ega 100%puuvillaseid sokke. Villakiud ajavad goretexi umbe ja puuvillasega hakkavad jalad külmetama, kuna jalgade higistamise puhul ei kao vedelik saapa seest kuskile. Goretex saapaga tuleb seega kanda segakiust sokke-sukki või osta spetsiaalsed goretex-sokid.
Vott.
laupäev, oktoober 28, 2006
Olen terve ja rõõmus ja täidetud meelerahuga
Soovin leida õige lahenduse mind vaevavale probleemile.
/Igalühel on mingid probleemid.../
Kui ihkate midagi - kutsuge see oma reaalsusse. Mõelge, et teil on soe kodu, hea auto, piisavalt raha, et tunda ennast vaba ja rahulolevana, et olete edukas kõigis ettevõtmistes, teid ei paina hirmud jne.
Meie soovid realiseeruvad siis, kui need on seotud meie endaga. Teise inimese eest soovimine ei toimi. Näiteks ärge soovige, et teie laps saaks terveks, vaid öelge: "Ma soovin leida oskust, kuidas kõige paremini aidata oma last."
Teie ise peate leidma võtme, kuidas parandada suhet, mitte tahtma, et teine end muudaks. Kõigepealt on vaja muuta iseennast.
Soove võib mõelda, kirjutada paberile või öelda valju häälega. Sõna võnkel on universumit mõjutav jõud.
See jutt on tänases SL Õhtulehes kirjas. Väga kasulik jutt mu meelest, sest see tõesti toimib. Ma olen seda nimetanud enesesugestiooniks ja seni teadnud, et soovides, neis endale sisendatavais lausetes ei tohi olla eitust ega negatiivset sõnumit.
Inimeses endas on peidus tohutud jõud, kuid tihti pole inimesel aimugi, kuidas neid jõudusid enda heaks tööle panna. Näiteks igasugu psühholoogiliste probleemide puhul.
Tihti tundub, et minu probleemides on keegi teine süüdi. Enesearmastus ei luba end süüdistada. Aga äkki ma peaksin tõesti proovima teistsuguseid käitumismalle?
Ma tahan olla rahulik. /Mõni aeg tagasi üht testi tehes ma väitsingi, et olen rahulik.../
Ma tahan vaimselt areneda.
Ma tahan saada paremaks inimeseks.
/Igalühel on mingid probleemid.../
Kui ihkate midagi - kutsuge see oma reaalsusse. Mõelge, et teil on soe kodu, hea auto, piisavalt raha, et tunda ennast vaba ja rahulolevana, et olete edukas kõigis ettevõtmistes, teid ei paina hirmud jne.
Meie soovid realiseeruvad siis, kui need on seotud meie endaga. Teise inimese eest soovimine ei toimi. Näiteks ärge soovige, et teie laps saaks terveks, vaid öelge: "Ma soovin leida oskust, kuidas kõige paremini aidata oma last."
Teie ise peate leidma võtme, kuidas parandada suhet, mitte tahtma, et teine end muudaks. Kõigepealt on vaja muuta iseennast.
Soove võib mõelda, kirjutada paberile või öelda valju häälega. Sõna võnkel on universumit mõjutav jõud.
See jutt on tänases SL Õhtulehes kirjas. Väga kasulik jutt mu meelest, sest see tõesti toimib. Ma olen seda nimetanud enesesugestiooniks ja seni teadnud, et soovides, neis endale sisendatavais lausetes ei tohi olla eitust ega negatiivset sõnumit.
Inimeses endas on peidus tohutud jõud, kuid tihti pole inimesel aimugi, kuidas neid jõudusid enda heaks tööle panna. Näiteks igasugu psühholoogiliste probleemide puhul.
Tihti tundub, et minu probleemides on keegi teine süüdi. Enesearmastus ei luba end süüdistada. Aga äkki ma peaksin tõesti proovima teistsuguseid käitumismalle?
Ma tahan olla rahulik. /Mõni aeg tagasi üht testi tehes ma väitsingi, et olen rahulik.../
Ma tahan vaimselt areneda.
Ma tahan saada paremaks inimeseks.
teisipäev, oktoober 24, 2006
LOST
Tänasel teisipäevasel päeval on vägagi kohane kirjutada LOST-ist ja ka ilusatest meestest. Nendest millegipärast keegi eriti ei kirjuta...
LOST on mu viimane konkurentsitu lemmik seriaalimaailmas. Ja ma ei saa aru, miks kõik seda ei vaata, see on minu meelest niivõrd põnev! Hetkel jookseb Kanal 2-st LOST-i teine hooaeg, mul ootab vaatamisjärge 3. hooaja 3. seeria.
Kogu sisu siinkohal oleks vist kerge liialdus ära tuua, seega lühidalt: Austraaliast Sydneyst lendab lennuk Ameerikasse Los Angelesse, seejärel aga ilmnevad tehnilised probleemid, side kaob, lennuk otsustab tagasi pöörduda, kuid murdub ühel hetkel pooleks ja kukub alla meie mõistes paradiisisaarele, ja veel üksikule. Ninaosa lendab ots ees rannaliiva, kusjuures üks mootor käib veel mõnda aega. Täpsemalt öeldes niikaua, kuni üks ringikakerdav ellujäänu sellele liialt lähedale satub, mootorisse imendub ja pritsmetena ümbritsevale sajab.
Neid ringikakerdavaid ellujäänuid on üllatavalt palju, 50 ringis.
Hilisemates osades selgub veel, et lennuki sabaosa kukkus teisele poole saart merre, visuaalselt väga võimas vaatepilt, kus tossav lennukisabaosa pea välgukiirusel merre tuiskab.
Loogiliselt võttes peaks juba ainuüksi kokkupõrkekiirus nii suur olema, et sellest küll eluga keegi pääseda ei tohiks, ometi on sealgi meri nii elusatest kui surnud ulpijatest täis ning enamus elusaid ujub peagi randa, päästes veel keda võimalik.
Mõlemas seltskonnas on inimesi, kes teavad, et lennuk kaldus kursist kõrvale oma 2000 km, ühtegi sidevahendit pole ja päästjaid muidugi ka mitte.
Niisiis, hakkavad need inimesed edasi elama, sest mis neil muud üle jääb. Mõned saavad siiski ka surma, sest saarel elavad verejanulised jääkarud, nähtamatu tapjakoletis, ja teised inimesed, The Others, kes käivad dzhunglis paljajalu ja vaikides, nad on ohtlikud ja neil on lapsed kaasas. Pidevalt juhtub igasugu üleloomulikke intsidente, valitseb peaaegu nagu sõjaseisukord, elu pidevas hirmus ja stressis; samas on ka helgemaid momente. Üldjoontes oleks aga nagu tegemist mingi veidra eksperimendiga.
Minu lemmik selle seriaali värvikate tegelaste hulgast on Sawyer, ehk siis kodanikunimega Josh Holloway. Ta on kindlal esikohal minu isiklikus kuumade meeste edetabelis.
Võrdlus teiste kuumade kuttidega:
Jude Law - Joshil on rohkem juukseid, ta pole eest kiilakas ja ta on pikem ja jõulisem.
Julian McMahon Nip/Tuckist - Joshil on rohkem juukseid ja ta on pikem ja noorem.
George Cloony - see igavese poissmehe maine hakkab tema imagole pikapeale halvasti mõjuma.
Hugh Grant - on muidu lahe sell, aga Joshiga võrreldes on ta nagu eilne päev.
Brad Pitt - neil on Joshiga ühesugune päikeseline naeratus, mis paratamatult põlvist nõrgaks võtab, Joshi oma on siiski kraad kangem. Josh on ka jõulisem, pikem ja tal on äärmiselt seksikas muskulatuur ja rinnakorvi kuju täpselt minu maitsele.
Jääb vaid üle loota, et selle mehe potentsiaalist on aru saanud ka Hollywoodi niiditõmbajad, ning et teda peatselt paljudes uutes (pea)osades väga ägedates filmides näha saab.
reede, oktoober 20, 2006
Au kuningannale!
Briti kuninganna Elisabeth II tõusis minu teadvusesse vististi seoses printsess Dianaga. Mingil hetkel tundus mulle, et Elisabeth on kuri, südametu, kalk, konservatiivne... ja Diana oli nagu pühak, keda oma mehe perekonna poolt taga kiusatakse. Camilla näis olevat vastik mõrd, kes Charles`i ja Diana abiellu kiilu vahele lööb ja segab neid täiuslikku õnne nautimast... Oh püha naiivsust, tegelikult nii need asjad muidugi ei olnud. Või siis olid, kuid ei tohi unustada, et igal inimesel on omad tunded, ning et inimesed ajas muutuvad, nagu ka nende tunded. Elisabeth võis ju sundida Charles`i Dianaga abielluma, kuna Camillaga abiellumiseks polnud aeg ja ühiskond veel küps. See ei pea tähendama, et ta on kuri kuninganna, kes oma tahet teistele peale sunnib. Ta on tark ja ettenägelik naine, kes on oma elu paljuski elanud oma riigile ja rahvale ja mitte ainult. Ta on tuntud kogu maailmas ja paljud inimesed suhtuvad temasse südamliku poolehoiuga. Selline au saab osaks vähestele. Kuid see au ja poolehoid - see on tulnud suurte loobumiste hinnaga, ja võibolla isegi tänu sellele, et vähesed suudavad vastu panna sellisele pingele - olla ja elada nii, et iga su sammu jälgitakse, et sa pole oma otsustes vaba, et sa kunagi ei väärata; et sa isegi ei saa lubada oma lapsel valida kasvõi näiteks autolukksepa ametit, olgugi, et see on tema südamesoov...
Kuninganna Eesti-visiidiga seoses näidatud dokumentaalfilm Temast Endast oli väga armas! Ja aitas palju mõista seda, miks kuninganna on just selline, nagu ta on.
Diana surm oli omal ajal suur šokk, praegu tundub aga, et see tohutu Diana-maania on väheke ülepaisutatud olnud, ja just seetõttu, et Diana arvas, et suudab meediat manipuleerida. Lõppkokkuvõttes on meedia hoopis Dianale 1:0 teinud, pigistanud temast välja viimase veretilga; ning ta siis tapnud, et ka sellest omakorda viimane välja pigistada. Diana asemel on troonile tõusnud "see vastik bulldog Camilla", kes teadis, mida tahab, mida tunneb ja oskas sellest bulldogi moodi hammastega kinni hoida. Nüüd on neid koos Charlesiga lõputult armas vaadata - kuigi Camilla on juba üle 60, ei näe ta välja päevagi vanem kui 45 ning on ilusam ja säravam ja kaunimalt riides kui kunagi varem.
Kuninganna hakkab üha rohkem oma ema meenutama - selline pisike ja pidevalt naerul suuga. Elisabeth elab nähtavasti sama kaua, kui ta praegu, 80-selt näeb niivõrd hea välja, olles samas suuteline taluma nii suurt koormust, mis riigivisiitidega kaasneb. Jalutada meie oktoobrikuus tänaval õhtukleidi väel....brrrr...
Ja tema stiilitunne!!! See imeline punase lillega sinine sametkübar... Mida veel võiks kuninganna kanda? Kui mina läheksin sellise kübaraga tänavale, vaadataks mind kui klouni, kuningannale aga ei oska paremat tahta.
Lõpetuseks stiilinõuandeid proua Evelin Ilvesele:
ei maksaks tahta nii tahaplaanile ka jääda, et riietuda vaibaga ühte tooni kostüümi...
alt laienev seelik oleks võinud olla vähekene kitsam (koguni sirge lõikega eelistatult)ning natukene pikem, see oleks figuuri optiliselt pikemaks ja saledamaks teinud. Mis sobib Vaira Vike-Freibergale, ei pruugi teistele sobida.
Heledamast kangast varrukamansetid tõmbavad pilgu puusadele ja laiendavad neid optiliselt veelgi; hele jakikrae seevastu oli hea, see tõstis pilgu puusadelt ülespoole. Ka jaki ümara lõikega hõlmad oli hea valik.
Mulle meeldis tohutult Evelin Ilvese presidendivalimistel kantud armas roosa mantel, see oleks kenasti ka kuningannaga harmoneerunud, kuid nohh, ega ei oleks jõudnud seda ohkimist ära kuulata siis, et üks ja sama asi juba teist korda seljas... Aga võibolla poleks olnudki viisakas mantlit kanda, kui kuninganna sedasama teeb... Et nagu ahviks järele või nii...
Ohh, see riietumine on üks raske teema! Eriti kui oled harjunud olema nn. tavaline inimene, siis aga lennutatud etikettide ja protokolli maailma. Kindlasti hakatakse esimese leedi riietust kritiseerima, nii et vähe ei ole! Sellepärast soovin talle tugevat närvi ja häid valikuid! Lõpeks on ju tegemist ainult maitseküsimusega, mis on aga vägagi vaieldav...
Kuninganna Eesti-visiidiga seoses näidatud dokumentaalfilm Temast Endast oli väga armas! Ja aitas palju mõista seda, miks kuninganna on just selline, nagu ta on.
Diana surm oli omal ajal suur šokk, praegu tundub aga, et see tohutu Diana-maania on väheke ülepaisutatud olnud, ja just seetõttu, et Diana arvas, et suudab meediat manipuleerida. Lõppkokkuvõttes on meedia hoopis Dianale 1:0 teinud, pigistanud temast välja viimase veretilga; ning ta siis tapnud, et ka sellest omakorda viimane välja pigistada. Diana asemel on troonile tõusnud "see vastik bulldog Camilla", kes teadis, mida tahab, mida tunneb ja oskas sellest bulldogi moodi hammastega kinni hoida. Nüüd on neid koos Charlesiga lõputult armas vaadata - kuigi Camilla on juba üle 60, ei näe ta välja päevagi vanem kui 45 ning on ilusam ja säravam ja kaunimalt riides kui kunagi varem.
Kuninganna hakkab üha rohkem oma ema meenutama - selline pisike ja pidevalt naerul suuga. Elisabeth elab nähtavasti sama kaua, kui ta praegu, 80-selt näeb niivõrd hea välja, olles samas suuteline taluma nii suurt koormust, mis riigivisiitidega kaasneb. Jalutada meie oktoobrikuus tänaval õhtukleidi väel....brrrr...
Ja tema stiilitunne!!! See imeline punase lillega sinine sametkübar... Mida veel võiks kuninganna kanda? Kui mina läheksin sellise kübaraga tänavale, vaadataks mind kui klouni, kuningannale aga ei oska paremat tahta.
Lõpetuseks stiilinõuandeid proua Evelin Ilvesele:
ei maksaks tahta nii tahaplaanile ka jääda, et riietuda vaibaga ühte tooni kostüümi...
alt laienev seelik oleks võinud olla vähekene kitsam (koguni sirge lõikega eelistatult)ning natukene pikem, see oleks figuuri optiliselt pikemaks ja saledamaks teinud. Mis sobib Vaira Vike-Freibergale, ei pruugi teistele sobida.
Heledamast kangast varrukamansetid tõmbavad pilgu puusadele ja laiendavad neid optiliselt veelgi; hele jakikrae seevastu oli hea, see tõstis pilgu puusadelt ülespoole. Ka jaki ümara lõikega hõlmad oli hea valik.
Mulle meeldis tohutult Evelin Ilvese presidendivalimistel kantud armas roosa mantel, see oleks kenasti ka kuningannaga harmoneerunud, kuid nohh, ega ei oleks jõudnud seda ohkimist ära kuulata siis, et üks ja sama asi juba teist korda seljas... Aga võibolla poleks olnudki viisakas mantlit kanda, kui kuninganna sedasama teeb... Et nagu ahviks järele või nii...
Ohh, see riietumine on üks raske teema! Eriti kui oled harjunud olema nn. tavaline inimene, siis aga lennutatud etikettide ja protokolli maailma. Kindlasti hakatakse esimese leedi riietust kritiseerima, nii et vähe ei ole! Sellepärast soovin talle tugevat närvi ja häid valikuid! Lõpeks on ju tegemist ainult maitseküsimusega, mis on aga vägagi vaieldav...
neljapäev, oktoober 19, 2006
Lastetaltsutaja
Eile juhtusin ülalnimetet saadet vahtima - ise ka ei tea, kuidas, kuna tavaliselt on ju kogu Eestimaa sel ajahetkel "Pealtnägija" kammitsas... Asjata, ma ütlen teile! Viimasel ajal pole ükski "Pealtnägija" mind suutnud nii haarata, kui Kanal 2 "Nanny 911". Nähtavasti ikka sellepärast, et tahan ma või mitte, on lastekasvatus /lastendus:)/ minu jaoks teema nr 1, mille kallal ma pidevalt pead murran, end ja oma lapsi teistega võrdlen ja mis minu päevi täidab. Kui ma just tööl ei ole.
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
reede, oktoober 13, 2006
Vabadus! Vabadus!
Niimoodi vaikselt ja tasaselt, rohkem nagu omaette sosistades, nagu Balti ketis oli:)
Täna oli juba selline päev, kus Susanna ütles, et: "Sa saada meid lasteaeda ja siis mine ise koju." Kui ära hakkasin minema, tõmbus mõlemal korraks suu kulpi, kuid tegin ruttu sääred ja kui nats hiljem hiilisin tagasi mahaunustatud varualukaid viima, oli vaikus majas ja kõik pesid kenasti enne hommikusööki käsi.
Ja siis ma käisin hambaarstil. Ja siis ma mõtlesin, et ega ma siis ometi ei saa jätta juhust kasutamata, et kuna ma nagunii kesklinnas olen, siis peaks ka vähe ringi jalutama ja et mitte seda sihitult teha, siis sihiks võtta lõngapood. Müürivahe tänaval. Mul oli täiesti kindel plaan osta Susanna uue eile ostetud kombeka ja talvesaabaste juurde sobivat värvi mütsilõnga, fuksiaroosat. Noh, lõnga ma sain, aga mis meelest läks? Loomulikult see, milleks sinna poodi üldse mindi. Kuripatt küll. Aga selle eest olid need ostetud lõngad nii nunnud, ja tegelikult sobib sellest tomatipunasest ka võibolla üks müts teha. Kuigi see on stoola jaoks mõeldud. Nüüd on nimelt väga moes sellised sallid ehk siis stoolad:), mis on naerusuu kujuga. Neid saab edukalt boolerona kanda, kui on eest sõlme pandud. Ja sallina ka muidugi. Väga praktiline. Ja väga soe, külmavarestele nagu mina.
Teele ette jäi ka tore kingapood Avangarde, selle 6-st kingahullust omanikust oli hiljuti ühes ajakirjas juttu. Ja ma pean ütlema, et tõesti tore pood! Müüjad on ka väga kenad ja jutukad. Sain sealt endale saapad. Küll kunstnahast, selle eest aga paraja säärega ja pika säärega - minusugusel toekamate säärtega naisterahval(krdi esivanemad ja nende geenid, ma ütlen!)on üpris raske leida endale parajate pikkade säärtega saapaid. Aga need olid nagu valatud, ja müüa soovitas ka soojad karvased sisetallad sisse osta, siis pole karta, et külm hakkab. Nii tore, nii tore.
Ning alert sushisõpradele: Savoy hotelli restos (endine Ararat) on uus sushimenüü! Küll ajas suu vett jooksma, kui sealt täna mööda kõndisin, kuid arvasin siiski, et kell pool 1 on sushi jaoks liig varajane aeg, ning et head asja tuleb ikka koos sõpradega manustada! Nii et jääme uute sushikohtumiste ootele varatalvel:)?
Täna oli juba selline päev, kus Susanna ütles, et: "Sa saada meid lasteaeda ja siis mine ise koju." Kui ära hakkasin minema, tõmbus mõlemal korraks suu kulpi, kuid tegin ruttu sääred ja kui nats hiljem hiilisin tagasi mahaunustatud varualukaid viima, oli vaikus majas ja kõik pesid kenasti enne hommikusööki käsi.
Ja siis ma käisin hambaarstil. Ja siis ma mõtlesin, et ega ma siis ometi ei saa jätta juhust kasutamata, et kuna ma nagunii kesklinnas olen, siis peaks ka vähe ringi jalutama ja et mitte seda sihitult teha, siis sihiks võtta lõngapood. Müürivahe tänaval. Mul oli täiesti kindel plaan osta Susanna uue eile ostetud kombeka ja talvesaabaste juurde sobivat värvi mütsilõnga, fuksiaroosat. Noh, lõnga ma sain, aga mis meelest läks? Loomulikult see, milleks sinna poodi üldse mindi. Kuripatt küll. Aga selle eest olid need ostetud lõngad nii nunnud, ja tegelikult sobib sellest tomatipunasest ka võibolla üks müts teha. Kuigi see on stoola jaoks mõeldud. Nüüd on nimelt väga moes sellised sallid ehk siis stoolad:), mis on naerusuu kujuga. Neid saab edukalt boolerona kanda, kui on eest sõlme pandud. Ja sallina ka muidugi. Väga praktiline. Ja väga soe, külmavarestele nagu mina.
Teele ette jäi ka tore kingapood Avangarde, selle 6-st kingahullust omanikust oli hiljuti ühes ajakirjas juttu. Ja ma pean ütlema, et tõesti tore pood! Müüjad on ka väga kenad ja jutukad. Sain sealt endale saapad. Küll kunstnahast, selle eest aga paraja säärega ja pika säärega - minusugusel toekamate säärtega naisterahval(krdi esivanemad ja nende geenid, ma ütlen!)on üpris raske leida endale parajate pikkade säärtega saapaid. Aga need olid nagu valatud, ja müüa soovitas ka soojad karvased sisetallad sisse osta, siis pole karta, et külm hakkab. Nii tore, nii tore.
Ning alert sushisõpradele: Savoy hotelli restos (endine Ararat) on uus sushimenüü! Küll ajas suu vett jooksma, kui sealt täna mööda kõndisin, kuid arvasin siiski, et kell pool 1 on sushi jaoks liig varajane aeg, ning et head asja tuleb ikka koos sõpradega manustada! Nii et jääme uute sushikohtumiste ootele varatalvel:)?
kolmapäev, september 20, 2006
Kiire kolmapäev
Kohe uskumatu, kui palju jõuavad inimesed blogida! Ma olen täna umbes terve päev "vaeva" näinud - muidugi muude toimetuste kõrvalt - et blogindusega järje peale saada. Mis teha, kui on "palju toredaid inimesi"! Ja vist sügishooaeg mõjutab ka, kohe näha, et käes on pikad ja pimedad õhtud, möödas grill ja hilja poole ööni väljaskooserdamine. Kõik (muidugi v.a. Leevikese ema, hoolimata lubadustest, eksole:)) blogivad ülima intensiivsusega. Igapäevaselt on see ju hea ja tore, aga kui 10 päeva internetist eemal olla, siis ... ju nõu.
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)
teisipäev, august 22, 2006
Uus nädal
Mul on selline tunne, nagu oleks esmaspäev. Lihtsalt on, ja miks, ma ei tea.
Aga võibolla ikka tean ka. Mann lendas täna Sloveeniasse. Eile oli pisike lahkumispidu. Ja ma pean nüüd hakkama üksinda kepikõnnil käima. Noh, tema ka:)
Selle puhul ostsin endale uued käimiskepid, ilusad kollakasrohekad, 110 cm pikad. Nendele on peale kirjutatud kasulik informatsioon:
soovituslik kepi pikkus=inimese pikkus korda 0,69 +/- 3 cm.
ja veel seda, et
kepikõnd suurendab hapnikutarbimist ja energiakulutust võrreldes tavakõnniga keskmiselt 20 %, maksimaalselt 45% rohkem.
Uued käimisjalanõud ostsin ka. Et kuna trenniskäimise peale raha ei kuluta, siis varustuse peale nats ikka:). Ja jalanõud peavad korralikud olema. Nendest algab rahulolu ja õnn.
Aga võibolla ikka tean ka. Mann lendas täna Sloveeniasse. Eile oli pisike lahkumispidu. Ja ma pean nüüd hakkama üksinda kepikõnnil käima. Noh, tema ka:)
Selle puhul ostsin endale uued käimiskepid, ilusad kollakasrohekad, 110 cm pikad. Nendele on peale kirjutatud kasulik informatsioon:
soovituslik kepi pikkus=inimese pikkus korda 0,69 +/- 3 cm.
ja veel seda, et
kepikõnd suurendab hapnikutarbimist ja energiakulutust võrreldes tavakõnniga keskmiselt 20 %, maksimaalselt 45% rohkem.
Uued käimisjalanõud ostsin ka. Et kuna trenniskäimise peale raha ei kuluta, siis varustuse peale nats ikka:). Ja jalanõud peavad korralikud olema. Nendest algab rahulolu ja õnn.
kolmapäev, august 16, 2006
Lugemissoovitus
Lõpetasin just äsja sellise toreda raamatu, nagu Tony Parsonsi "Pesa punumas", lugemise. See on Varraku ajaviiteromaanide sarjast.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
reede, august 11, 2006
Kepikõnd massidesse!
Et olla inim- ja ühiskonnale vähegi kasulik, propageerin väheke sporditegemist.
SPORT ON MÕNUS!
Seda statementi tuleks võtta seda tõsisemalt, et ma olen olnud üsna spordikauge inimene. Koolis käies vihkasin ma jooksmist. Ma olin alati teistest mitme ringiga maas, 60meetri jooks polnud vähemalt väga kaua kestev piin. Seevastu kui oli teada, et hakatakse 2 kilomeetrit jooksma, põdesin juba mitu päeva ette ja tundsin end eesootava alanduse ja äärmiselt raske füüsilise pingutuse tõttu tõeliselt halvasti. Raske oli see minu jaoks seetõttu, et keegi ei õpetanud, kuidas jooksma peab.
Selle juurde jõudsin ma ise, peale keskkooli lõppu, kui otsustasin saledakssaamise nimel jooksmas käima hakata. Elasin Lasnamäel Priisles ning tegin kolm korda nädalas Pirita-Kose ringi, see pisike ring, kus nr. 5 buss Kose postkontori juurest vasakule läheb ja siis pärast jälle ülevalt mäest alla tuleb. Algul suutsin ma joosta ainult niipalju, et Kelluka poest alla tänava lõpuni. Siis käisin natuke, ja jooksin natuke. Üsna alguses tabasin ära, et võhma jätkub kauemaks, kui hingamine ühtlustada - 5 sammu jooksul hingan sisse ja 5 sammu jooksul välja, hiljem, kui juba väsimus suurem, siis oli intervalliks 4 ja 3 sammu. Kohe algul sain aru, et pikamaajooksul pole minust mingit tempotegijat, seetõttu jooksin väga aeglaselt sörkides, eesmärgiks kogu teekond läbi joosta, ajakulu polnud üldse tähtis.
Kõige lahedam selle asja juures oli tunne, et ma ületan ennast, saan endast võitu. Pluss muidugi hilisem heaolutunne füüsilisest pingutusest.
Kui ma seoses suve tulekuga jooksmise lõpetasin, suutsin juba kuni Kose postkontorini joosta, mäest üles enam ei jaksanud. Kaal langes kah kenasti.
Vahelduva eduga olen käinud aeroobikatrennis ja vesiaeroobikas. Edu on vahelduv eelkõige seetõttu, et ma pole leidnud endale sobivat kohta, kus käia ja mõnusaid trennikaaslasi. Päris tihti on takistuseks ka viitsimatus - nii raske on ju end uksest välja ajada ja trenniteekond ette võtta! - kui ka see, et lapsi pole kuskile panna.
Nüüd aga võib nentida, et ma olen leidnud nendele probleemidele lahenduse.
KEPIKÕND!
* seda võib harrastada suvalisel ajahetkel, ka siis kui lapsed veel või juba magavad ning siis kui keegi neid hoiab
* seda võib harrastada suvalisel aastaajal
* selleks pole vaja ette võtta teekonda trenni, trenn algab koduväravast välja jõudes
* ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ning samal ajal ka koera jalutada
* kaalujälgijate süsteemis annab pool tundi kepikõndi tervelt 3 lisapunkti (kui ma nüüd ei eksi, äkki oli ikka tund aega), mida on üsna palju
* väga efektiivne väsimuse kaotaja! Ma võin vabalt minna kepikõnnile peale 13-tunnist tööpäeva, peale mida ma trenni iialgi ei viitsiks minna, ja mu väsimus kaob 10 minutiga.
* väga efektiivne kaalulangetaja! eriti kui veel toiduga mitte liialdada. Sel aastal on neid suureksjäänud ja jälle selgaminevaid riideid kuidagi rõõmutekitavalt rohkelt olnud:)
* tore on kepikõnnil olles kohata teisi kepikõndijaid
* kepikõnnil on töös kogu keha lihased, kõnni lõpetuseks võib teha ka jõu ja venitusharjutusi
* rüht paraneb, füüsiline vorm paraneb, lihastoonus tõuseb
* hoiab kokku trenniraha, mis tänapäeval polegi niiväga väike summa
* saad tutvuda koduümbruse ja loodusega, see on uskumatult lõõgastav
ALUSTA JUBA TÄNA!
P.S. Kui keppe veel pole, saab ka ilma. Ma käisin alguses kolm kuud nn. kujuteldavate keppidega kõnnil, kuni lõpuks Koduextra poest ka päriskepid soetasin.
SPORT ON MÕNUS!
Seda statementi tuleks võtta seda tõsisemalt, et ma olen olnud üsna spordikauge inimene. Koolis käies vihkasin ma jooksmist. Ma olin alati teistest mitme ringiga maas, 60meetri jooks polnud vähemalt väga kaua kestev piin. Seevastu kui oli teada, et hakatakse 2 kilomeetrit jooksma, põdesin juba mitu päeva ette ja tundsin end eesootava alanduse ja äärmiselt raske füüsilise pingutuse tõttu tõeliselt halvasti. Raske oli see minu jaoks seetõttu, et keegi ei õpetanud, kuidas jooksma peab.
Selle juurde jõudsin ma ise, peale keskkooli lõppu, kui otsustasin saledakssaamise nimel jooksmas käima hakata. Elasin Lasnamäel Priisles ning tegin kolm korda nädalas Pirita-Kose ringi, see pisike ring, kus nr. 5 buss Kose postkontori juurest vasakule läheb ja siis pärast jälle ülevalt mäest alla tuleb. Algul suutsin ma joosta ainult niipalju, et Kelluka poest alla tänava lõpuni. Siis käisin natuke, ja jooksin natuke. Üsna alguses tabasin ära, et võhma jätkub kauemaks, kui hingamine ühtlustada - 5 sammu jooksul hingan sisse ja 5 sammu jooksul välja, hiljem, kui juba väsimus suurem, siis oli intervalliks 4 ja 3 sammu. Kohe algul sain aru, et pikamaajooksul pole minust mingit tempotegijat, seetõttu jooksin väga aeglaselt sörkides, eesmärgiks kogu teekond läbi joosta, ajakulu polnud üldse tähtis.
Kõige lahedam selle asja juures oli tunne, et ma ületan ennast, saan endast võitu. Pluss muidugi hilisem heaolutunne füüsilisest pingutusest.
Kui ma seoses suve tulekuga jooksmise lõpetasin, suutsin juba kuni Kose postkontorini joosta, mäest üles enam ei jaksanud. Kaal langes kah kenasti.
Vahelduva eduga olen käinud aeroobikatrennis ja vesiaeroobikas. Edu on vahelduv eelkõige seetõttu, et ma pole leidnud endale sobivat kohta, kus käia ja mõnusaid trennikaaslasi. Päris tihti on takistuseks ka viitsimatus - nii raske on ju end uksest välja ajada ja trenniteekond ette võtta! - kui ka see, et lapsi pole kuskile panna.
Nüüd aga võib nentida, et ma olen leidnud nendele probleemidele lahenduse.
KEPIKÕND!
* seda võib harrastada suvalisel ajahetkel, ka siis kui lapsed veel või juba magavad ning siis kui keegi neid hoiab
* seda võib harrastada suvalisel aastaajal
* selleks pole vaja ette võtta teekonda trenni, trenn algab koduväravast välja jõudes
* ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ning samal ajal ka koera jalutada
* kaalujälgijate süsteemis annab pool tundi kepikõndi tervelt 3 lisapunkti (kui ma nüüd ei eksi, äkki oli ikka tund aega), mida on üsna palju
* väga efektiivne väsimuse kaotaja! Ma võin vabalt minna kepikõnnile peale 13-tunnist tööpäeva, peale mida ma trenni iialgi ei viitsiks minna, ja mu väsimus kaob 10 minutiga.
* väga efektiivne kaalulangetaja! eriti kui veel toiduga mitte liialdada. Sel aastal on neid suureksjäänud ja jälle selgaminevaid riideid kuidagi rõõmutekitavalt rohkelt olnud:)
* tore on kepikõnnil olles kohata teisi kepikõndijaid
* kepikõnnil on töös kogu keha lihased, kõnni lõpetuseks võib teha ka jõu ja venitusharjutusi
* rüht paraneb, füüsiline vorm paraneb, lihastoonus tõuseb
* hoiab kokku trenniraha, mis tänapäeval polegi niiväga väike summa
* saad tutvuda koduümbruse ja loodusega, see on uskumatult lõõgastav
ALUSTA JUBA TÄNA!
P.S. Kui keppe veel pole, saab ka ilma. Ma käisin alguses kolm kuud nn. kujuteldavate keppidega kõnnil, kuni lõpuks Koduextra poest ka päriskepid soetasin.
kolmapäev, mai 17, 2006
Soojade ilmade ja suve ootel.
Midagi erilist pole vahepeal juhtunud. Elame ikka tavapärast, kuid siiski tavapärasemast vähe tõbisemat elu. Lapsed köhivad, ja mul on külmetus. Õnneks tundub, et köhast olen pääsenud, siiski tahaks kogu aeg viriseda ja vinguda ja teistele teadval häälel targutada: "Te ei tea, mis on külmetus..."
Algas see sellise huvitava tundega, et ma esmaspäeval tundsin, kuskohas mul asuvad bronhid, ja ma ka tunnetasin nende tulivalusaid piire. Hingata oli valus, köhimisest ei julgenud mõeldagi. Võibolla oleks mind päästnud, või noh, jäägem ikka reaalsuse juurde, leevendanud olukorda pigem, pits või paar konjakit, aga kahjuks ei olnud see võimalik, kuna töö juures on joomise eest suured trahvid:) Lisaks valutas jubedalt kogu selg, mis võis olla tingitud reedesest massaažist või siis laupäevasest Bon-Bonis käimisest ja tantsulöömisest. Või ma ei teagi, millest...
Õnneks sain eile kodus end ravida - degusteerides vaheldumisi kõiki kodusleiduvaid köha ja nohurohtusid, teesid ja tilkasid. / Konjak ei tulnud ausalt öeldes meeldegi.../ Täna on juba vähe parem olla, st bronhe enam ei tunne ja köhimine pole tulivalus. Eks siis näe, mis edasi saab.
Lapsed köhivad endiselt vahelduva eduga, loodetavasti aitab imelise kõlaga rohi Robitussin Antitussikum, mis on mõeldud köharefleksi pidurdamiseks - et ei tekiks kinnist nõiaringi, kui inimene köhib, ärritab bronhe ja siis ärritunud bronh omakorda põhjustab köha. Kusjuures see on retseptirohi ja sellepärast seda vist enam telekast ei reklaamitagi! Tohib anda lastele alates 6-st eluaastast, või arsti soovitusel varem, arst arvas, et 5,5-aastane on sama hea, kui 6-ne. Eelmisel arstikülastusel ütles arst, et Robitussin Expektorans ei ole retseptiga, apteekrid aga ütlesid, et on, ja seetõttu nad seda mulle ei müünud. Hea, et üldse midagi müüsid, kolme võimaliku (vana hea mõttetu Prospaan, jubeda maitsega Broomheksiin ja Stoptussikum /või mis tuss... tand oligi?/ seast valisin Robitussinile kõige sarnasema nimega rohu, et kui nimi on sarnane, siis järelikult mõju ka. Ja sel Stoptussikumil on Feliksi väitel coca-cola maitse ja arvatavasti on ja saab sellest meie köharohi number 1 nüüd ja edaspidigi.
Ühed toredad tilgad siginesid ka meie koduapteeki - Carmolis, kui ma ei eksi. Looduslikud, mitte eriti rõveda maitsega. Nendega võib auru teha ja hiljem sellesama auruvee teena ära juua. Võib ka suhkrutüki peale tilgutatuna manustada. Feliks arvas küll, et see tilgasuhkur on JÄKA. Aurutegemine väsitas teda väidetavalt niipalju, et üle minuti ei jaksanud rätiku all olla ja 3 korraga jäi see minutki aina lühemaks. Kuna aga arst väitis, et aur on ainuke asi, mis paranemist 3 päeva võrra lähemale toob, siis ma arvan, et ma katsun teda edasi aurutada. Kuna endalgi see hetkel teps mitte mööda külgi maha ei jookse.
Ja kui siin mõned väljamaal elavad sõbrad-tuttavad kelgivad oma päikesepõletustega, siis OI KUIDAS tahaks ise ka... Mitte just end vabatahtlikult tulipunaseks praadida:), aga seda soojust niiiii tahaks... Isegi ei hakkaks kohe vinguma, kui väheke liiga palav oleks...:)
Algas see sellise huvitava tundega, et ma esmaspäeval tundsin, kuskohas mul asuvad bronhid, ja ma ka tunnetasin nende tulivalusaid piire. Hingata oli valus, köhimisest ei julgenud mõeldagi. Võibolla oleks mind päästnud, või noh, jäägem ikka reaalsuse juurde, leevendanud olukorda pigem, pits või paar konjakit, aga kahjuks ei olnud see võimalik, kuna töö juures on joomise eest suured trahvid:) Lisaks valutas jubedalt kogu selg, mis võis olla tingitud reedesest massaažist või siis laupäevasest Bon-Bonis käimisest ja tantsulöömisest. Või ma ei teagi, millest...
Õnneks sain eile kodus end ravida - degusteerides vaheldumisi kõiki kodusleiduvaid köha ja nohurohtusid, teesid ja tilkasid. / Konjak ei tulnud ausalt öeldes meeldegi.../ Täna on juba vähe parem olla, st bronhe enam ei tunne ja köhimine pole tulivalus. Eks siis näe, mis edasi saab.
Lapsed köhivad endiselt vahelduva eduga, loodetavasti aitab imelise kõlaga rohi Robitussin Antitussikum, mis on mõeldud köharefleksi pidurdamiseks - et ei tekiks kinnist nõiaringi, kui inimene köhib, ärritab bronhe ja siis ärritunud bronh omakorda põhjustab köha. Kusjuures see on retseptirohi ja sellepärast seda vist enam telekast ei reklaamitagi! Tohib anda lastele alates 6-st eluaastast, või arsti soovitusel varem, arst arvas, et 5,5-aastane on sama hea, kui 6-ne. Eelmisel arstikülastusel ütles arst, et Robitussin Expektorans ei ole retseptiga, apteekrid aga ütlesid, et on, ja seetõttu nad seda mulle ei müünud. Hea, et üldse midagi müüsid, kolme võimaliku (vana hea mõttetu Prospaan, jubeda maitsega Broomheksiin ja Stoptussikum /või mis tuss... tand oligi?/ seast valisin Robitussinile kõige sarnasema nimega rohu, et kui nimi on sarnane, siis järelikult mõju ka. Ja sel Stoptussikumil on Feliksi väitel coca-cola maitse ja arvatavasti on ja saab sellest meie köharohi number 1 nüüd ja edaspidigi.
Ühed toredad tilgad siginesid ka meie koduapteeki - Carmolis, kui ma ei eksi. Looduslikud, mitte eriti rõveda maitsega. Nendega võib auru teha ja hiljem sellesama auruvee teena ära juua. Võib ka suhkrutüki peale tilgutatuna manustada. Feliks arvas küll, et see tilgasuhkur on JÄKA. Aurutegemine väsitas teda väidetavalt niipalju, et üle minuti ei jaksanud rätiku all olla ja 3 korraga jäi see minutki aina lühemaks. Kuna aga arst väitis, et aur on ainuke asi, mis paranemist 3 päeva võrra lähemale toob, siis ma arvan, et ma katsun teda edasi aurutada. Kuna endalgi see hetkel teps mitte mööda külgi maha ei jookse.
Ja kui siin mõned väljamaal elavad sõbrad-tuttavad kelgivad oma päikesepõletustega, siis OI KUIDAS tahaks ise ka... Mitte just end vabatahtlikult tulipunaseks praadida:), aga seda soojust niiiii tahaks... Isegi ei hakkaks kohe vinguma, kui väheke liiga palav oleks...:)
esmaspäev, mai 15, 2006
Võidad minuti...
Selle loo ma tahan kirja panna hoiatuseks kõigile!
Lootuses, et keegi ka võõrastest vigadest õpib.
Nimelt, läksime Tarmoga kahekesi laupäeval Hiiu pubi poole, et enne sõbranna sünnale minekut aega parajaks teha. Parajasti oli Hiiu ülesõit suure kaubarongi tõttu suletud. Siis aga kadus rong vasakule ja meie muidugi astusime viimase vaguni tagant kiiresti raudteele. Jumala õnn, et teine vasakult kaubarongi varjust tulnud rong oli 20 meetri, mitte 2 kaugusel... Andis kenasti signaali ja me jõudsime kiiresti eest ära minna. Pärast oli ikka õõnes tunne küll.
Lubasin seda lugu ka lastele rääkida, aga siiani on suure sahmimisega meelest läinud, eks siis täna...
Et siis mitte kunagi!!! ära astu raudteele, enne kui sa pole veendunud, et mõlemalt poolt rongi ei tule! Alati ei pruugi ülesõit vaid ühe rongi tõttu kinni olla.
Lootuses, et keegi ka võõrastest vigadest õpib.
Nimelt, läksime Tarmoga kahekesi laupäeval Hiiu pubi poole, et enne sõbranna sünnale minekut aega parajaks teha. Parajasti oli Hiiu ülesõit suure kaubarongi tõttu suletud. Siis aga kadus rong vasakule ja meie muidugi astusime viimase vaguni tagant kiiresti raudteele. Jumala õnn, et teine vasakult kaubarongi varjust tulnud rong oli 20 meetri, mitte 2 kaugusel... Andis kenasti signaali ja me jõudsime kiiresti eest ära minna. Pärast oli ikka õõnes tunne küll.
Lubasin seda lugu ka lastele rääkida, aga siiani on suure sahmimisega meelest läinud, eks siis täna...
Et siis mitte kunagi!!! ära astu raudteele, enne kui sa pole veendunud, et mõlemalt poolt rongi ei tule! Alati ei pruugi ülesõit vaid ühe rongi tõttu kinni olla.
neljapäev, aprill 06, 2006
Potindus
Nüüd võib vist juba õige vaikselt rõõmustama hakata, et Susannal see asi iga päevaga aina enam ja enam selge.
Ma pole kunagi olnud pühendunud 6-kuuste potitaja, suurelt osalt tänu oma laiskusele, tunnistan ausalt.
Ka aastase potitamisel pole ma erilist mõtet näinud, sest vähemalt minu lapsed pole selleks selgelt valmis olnud. Võimalik, et see on tulenenud sellest, et neid pole 6-kuuselt harjutama hakatud. Aga ma ei ole riskinud meie poolpolaarsetes tingimustes neid aastaselt või pooleteiseaaastaselt mähkmeta jätta, kuna vähegi liikuvama eluviisiga inimene ei saaks sel juhul teha näiteks 3-tunniseid õueskäike seetõttu, et pole vahepeal võimalik nt. last pissitada vms. Ja kuidas sa neid siis veel riidest lahti kisud ja uuesti riidesse paned... Aga kui mähe on all, on selge, et sinna ka midagi tehakse ning potilkäimise mõttest suurt aru ei saada.
Praegugi nõuab Susanna igal hommikul kõvahäälselt, et talle "väikeste pükste" asemel mäku jalga pandaks. Kuigi ta on õppinud vähem kui nädalaga isegi siis pissile küsima, kui mäkud jalas. Pole enam mingit protesti, mis veel 2-aastaselt igasuguse potilistumise välistas.
Feliksil olid need asjad täpselt samamoodi. Ta ei istunud isegi potile enne, kui 2,3 aastaselt seal nädalaga käima hakkas.
Potitreeningu edasilükkamiseks leidub igasuguseid täiesti tõsiseltvõetavaid põhjendusi: küll on käsil imetamisest võõrutamine, kes võõrutab lutist või lutipudelist, küll tulevad hambad või on laps niisama haiglane... Hakka teda siis veel potiga piinama.
Hiljutisel sünnipäeval rääkis üks kena karjääri teinud töötav ema, et tema arvates on varajane potilkäimine nn. "perekooli kanade" probleem, kuna nad ei jõua mähkmeid osta. Et kus on need lapsed, kes aastaselt potil käima hakkavad? Ja miks seda niiväga pušitakse, kui enamik lapsi hakkab alles 2-3 aastaselt potil käima. Hmm. Ma ise nii radikaalseid seisukohti ei võtaks, kuna põhimõtteliselt on ju tore, kui laps potil käib. Samas oli imeteldav selle ema enesekindlus, millega ta oma seisukohti esitas.
Ma tunnistan täiesti ausalt, et kui mul ei oleks lapsi, oleksin ma väga imestunud, et 2-aastased veel potil ei käi. Kuna aga mul on lapsed, tean ma, kui kergelt võib kogu teemast ahastusse sattuda - sa teed kõike, ostad mitu erineva kujuga potti, pehme laste prilllaua, mida iganes. Laps aga hakkab ikka potil käima alles siis, kui ta selleks valmis on. Seetõttu pole mõtet end eriti selle teemaga vaevata ja muremõtteid mõelda.
Ma arvan, et kui ma oleksin selle endale prioriteediks seadnud, et nii, nui neljaks, aga viimane tärmin mittepotilkäimiseks on see kuupäev sellel aastal, siis mine tea, äkki ma oleksin sellega ka hakkama saanud. Mina võin ju tubli olla, kuid kui mu laps poleks selleks valmis? Tunneksin end ebaõnnestujana ja vaevleks süümepiinades, et mu laps pole nii tubli kui naabrite oma? Mitte kunagi:)))
Perekoolist võib lugeda juhtumitest, mil veel nt. 2,8-aastane laps igasugusest potilkäimisest keeldub. Antud juhul oli vaene ema küll juba hullumas, et ikkagi niiii vana laps ja näed... Aga mis seal ikka teha. Ega seda last enam nooremaks ju keerata ei saa:)
Kui midagi soovitada, siis meie puhul on alati mõjunud potilkäimise atraktiivseks tegemine, et loeme mõnd toredat raamatut või Feliksi puhul näiteks oli suureks abiks vana nuppudega transistor-makk:). Kindlasti tuleb lapsega rääkida potilkäimise eelistest, kuidas kõik sõbrad ja teised suured-poisid tüdrukud käivad potil ning kannavad alukaid. Ükskord hakkab see jutt ka vilja kandma! Meil läks vist oma pool aastat, kui mitte rohkem:) Mähkmeid kasutada ainult hädavajadusel - kas siis õues või külas või algul ka öösel. Kui juba laps paar nädalat on kenasti potil käinud, võiks ka öösel mähkmeid mitte panna. Me kasutasime Feliksi puhul nn. mähkmelinu, mida apteekides müüakse. Siis jääb õnnetuse korral vähemalt madrats kuivaks:)
Ma pole kunagi olnud pühendunud 6-kuuste potitaja, suurelt osalt tänu oma laiskusele, tunnistan ausalt.
Ka aastase potitamisel pole ma erilist mõtet näinud, sest vähemalt minu lapsed pole selleks selgelt valmis olnud. Võimalik, et see on tulenenud sellest, et neid pole 6-kuuselt harjutama hakatud. Aga ma ei ole riskinud meie poolpolaarsetes tingimustes neid aastaselt või pooleteiseaaastaselt mähkmeta jätta, kuna vähegi liikuvama eluviisiga inimene ei saaks sel juhul teha näiteks 3-tunniseid õueskäike seetõttu, et pole vahepeal võimalik nt. last pissitada vms. Ja kuidas sa neid siis veel riidest lahti kisud ja uuesti riidesse paned... Aga kui mähe on all, on selge, et sinna ka midagi tehakse ning potilkäimise mõttest suurt aru ei saada.
Praegugi nõuab Susanna igal hommikul kõvahäälselt, et talle "väikeste pükste" asemel mäku jalga pandaks. Kuigi ta on õppinud vähem kui nädalaga isegi siis pissile küsima, kui mäkud jalas. Pole enam mingit protesti, mis veel 2-aastaselt igasuguse potilistumise välistas.
Feliksil olid need asjad täpselt samamoodi. Ta ei istunud isegi potile enne, kui 2,3 aastaselt seal nädalaga käima hakkas.
Potitreeningu edasilükkamiseks leidub igasuguseid täiesti tõsiseltvõetavaid põhjendusi: küll on käsil imetamisest võõrutamine, kes võõrutab lutist või lutipudelist, küll tulevad hambad või on laps niisama haiglane... Hakka teda siis veel potiga piinama.
Hiljutisel sünnipäeval rääkis üks kena karjääri teinud töötav ema, et tema arvates on varajane potilkäimine nn. "perekooli kanade" probleem, kuna nad ei jõua mähkmeid osta. Et kus on need lapsed, kes aastaselt potil käima hakkavad? Ja miks seda niiväga pušitakse, kui enamik lapsi hakkab alles 2-3 aastaselt potil käima. Hmm. Ma ise nii radikaalseid seisukohti ei võtaks, kuna põhimõtteliselt on ju tore, kui laps potil käib. Samas oli imeteldav selle ema enesekindlus, millega ta oma seisukohti esitas.
Ma tunnistan täiesti ausalt, et kui mul ei oleks lapsi, oleksin ma väga imestunud, et 2-aastased veel potil ei käi. Kuna aga mul on lapsed, tean ma, kui kergelt võib kogu teemast ahastusse sattuda - sa teed kõike, ostad mitu erineva kujuga potti, pehme laste prilllaua, mida iganes. Laps aga hakkab ikka potil käima alles siis, kui ta selleks valmis on. Seetõttu pole mõtet end eriti selle teemaga vaevata ja muremõtteid mõelda.
Ma arvan, et kui ma oleksin selle endale prioriteediks seadnud, et nii, nui neljaks, aga viimane tärmin mittepotilkäimiseks on see kuupäev sellel aastal, siis mine tea, äkki ma oleksin sellega ka hakkama saanud. Mina võin ju tubli olla, kuid kui mu laps poleks selleks valmis? Tunneksin end ebaõnnestujana ja vaevleks süümepiinades, et mu laps pole nii tubli kui naabrite oma? Mitte kunagi:)))
Perekoolist võib lugeda juhtumitest, mil veel nt. 2,8-aastane laps igasugusest potilkäimisest keeldub. Antud juhul oli vaene ema küll juba hullumas, et ikkagi niiii vana laps ja näed... Aga mis seal ikka teha. Ega seda last enam nooremaks ju keerata ei saa:)
Kui midagi soovitada, siis meie puhul on alati mõjunud potilkäimise atraktiivseks tegemine, et loeme mõnd toredat raamatut või Feliksi puhul näiteks oli suureks abiks vana nuppudega transistor-makk:). Kindlasti tuleb lapsega rääkida potilkäimise eelistest, kuidas kõik sõbrad ja teised suured-poisid tüdrukud käivad potil ning kannavad alukaid. Ükskord hakkab see jutt ka vilja kandma! Meil läks vist oma pool aastat, kui mitte rohkem:) Mähkmeid kasutada ainult hädavajadusel - kas siis õues või külas või algul ka öösel. Kui juba laps paar nädalat on kenasti potil käinud, võiks ka öösel mähkmeid mitte panna. Me kasutasime Feliksi puhul nn. mähkmelinu, mida apteekides müüakse. Siis jääb õnnetuse korral vähemalt madrats kuivaks:)
esmaspäev, aprill 03, 2006
Esmaspäeva hommik
Feliks on eelmise nädala palaviku-järgselt täna veel profülaktika mõttes kodune. Nüüd ta elabki mul seljas, patsutab pead, tahab Maksimarketisse minna ja räägib, kui odavad mänguasjad seal on. Mina jälle räägin, et tänase päeva eesmärk on toad ära koristada.
Susanna teatas just, et tahab maalida. Inspiratsiooni selleks sai ta vist Feliksilt, kes natukese aja eest joonistas täiesti äratuntava Batmani, koos "tuulelehviga". Ehk siis keebiga.
Eile käisime Kivimäe mängujaamas Laura Marie 2. sünnipäeval. Susanna oli seal omavanuste seas kõige jutukam, nähtavasti tänu vanema venna olemasolule jutustab ta tõesti palju ja arusaadavalt, Feliks samavanalt ei rääkinud pooltki nii palju. Kui kell 6 koju jõudsime, jäi Susanna magama ja magas kella 9-ni. Ja siis oli 3 ja pool tundi erk nigut põrsas:) Ahmis volstivõisaia ja vaatas "Tommi ja Selli" dvd-d. Meie Tartsiga vaatasime niikaua "Closer"-nimelist filmi, mis oli tõesti hea ja mõtlema- ja meenutamapanev. Näitlejad olid superhead - Jude Law, Julia Roberts, Natalie Portman ja Clive Owen. Soovitan soojalt.
Susanna teatas just, et tahab maalida. Inspiratsiooni selleks sai ta vist Feliksilt, kes natukese aja eest joonistas täiesti äratuntava Batmani, koos "tuulelehviga". Ehk siis keebiga.
Eile käisime Kivimäe mängujaamas Laura Marie 2. sünnipäeval. Susanna oli seal omavanuste seas kõige jutukam, nähtavasti tänu vanema venna olemasolule jutustab ta tõesti palju ja arusaadavalt, Feliks samavanalt ei rääkinud pooltki nii palju. Kui kell 6 koju jõudsime, jäi Susanna magama ja magas kella 9-ni. Ja siis oli 3 ja pool tundi erk nigut põrsas:) Ahmis volstivõisaia ja vaatas "Tommi ja Selli" dvd-d. Meie Tartsiga vaatasime niikaua "Closer"-nimelist filmi, mis oli tõesti hea ja mõtlema- ja meenutamapanev. Näitlejad olid superhead - Jude Law, Julia Roberts, Natalie Portman ja Clive Owen. Soovitan soojalt.
Tellimine:
Postitused (Atom)
