Mis tehtud, mis teoksil

Vahepealne haigusleht on nüüdseks lõpetatud ja peatselt loodan ka tööposti otsa naasta.
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:

Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.

Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.

Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.

Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...