Scarlett

Tänase päeva rosin oli/on kindlasti Lauri Vahtre artikkel Postimehes. Väga mõnusalt kirjutatud!
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."

Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)

Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.

Ning muidugi see Kadunud Maailm...

Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.