Tänase päeva rosin oli/on kindlasti Lauri Vahtre artikkel Postimehes. Väga mõnusalt kirjutatud!
Nt see koht: "Scarlett pole tegelikult üldse meeldiv inimene, võiks koguni väita, et Mitchell kirjutas raamatu sellest, kui rumal üks naine võib olla. Samas elab autor Scarlettile nii kaasa, et lugeja unustab tema puudused ja suhtub temasse tahtmatult kui positiivsesse kangelasse."
Tõepoolest huvitav fenomen! Ma olen "Tuulest viidud" lugenud nii kümmekond korda, nii et enam erilist taaslugemise huvi ei ole:), ja absoluutselt iga kord olen ma sedasama mõelnud - kuidas võib üks naine üldse nii vastik olla?! Samas Melly on jälle selline ... teistmoodi vastik:) Ehk siis - liigne headus pole ka hea. Aga oskus andestada ja asjadest üle olla, need on Melly juures väga toredad. Ja Rhett muidugi on minu jaoks täiesti see "ding-dong!"-tüüpi mees, nagu Bridget Jonesi puhul oli teatud mehetüüp, nt Julio:), kes tema peas kellad kõlisema pani; ehk siis mida ülbem, sarkastilis-iroonilisem ja enam ennasttäis, seda ägedam:)Küll ainult lühikeseks ajaks, elada sellisega oleks vist raske:)
Midagi kaasakiskuvat on selles raamatus, et loed ta praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, elad jäägitult kaasa ja kujutad end samadesse olukordadesse ja mõtled, kuidas ise oleks käitunud jne.
Ning muidugi see Kadunud Maailm...
Tsiteerin Vahtret: ...kuid tegelikult on oma isiklik kadunud maailm olemas igaühel, kellel vaid natuke mälu ja tundeid on. Aimdus, et vanad head ajad on igavesti möödas, on üldinimlik.
Kuvatud on postitused sildiga kaunid kunstid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kaunid kunstid. Kuva kõik postitused
reede, detsember 15, 2006
teisipäev, detsember 12, 2006
Mis tehtud, mis teoksil
Vahepealne haigusleht on nüüdseks lõpetatud ja peatselt loodan ka tööposti otsa naasta.
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:
Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.
Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.
Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.
Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:
Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.
Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.
Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.
Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...
laupäev, detsember 09, 2006
Never ever say never
Mul on seda isegi väheke piinlik kirjutada, kuna ma olin väga kindel, et ma seda ei tee. Aga ega ma ei teegi, ma lihtsalt õppisin selle ära! Ja õppima pidin sellepärast, et Mann minu juures lahkelt Karinile demonstreeris, kuidas seda tehakse. Ja Karin hakkas kodus proovima ja tal ei tulnud välja. Ja küsis minu käest, kas mul äkki jäi meelde, kuidas. Proovimise käigus selgus, et ega vist ikka väga hästi ei jäänud, ja täna küsisin Manni käest järgi, et saaks Karinile pärast õpetada.
Ja kui keegi veel aru ei saanud, millest jutt on, siis: tegemist on Saalomoni sõlmega:)
Elu on ikka imelik:)
Ja kui keegi veel aru ei saanud, millest jutt on, siis: tegemist on Saalomoni sõlmega:)
Elu on ikka imelik:)
laupäev, november 25, 2006
Pisut muusikast
Seda juttu ajendas mind kirjutama Mann, kes otsustas mitte minna Brian Adamsi kontserdile.
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
reede, november 17, 2006
Sallimaania saab jätkuda
...kuna kampsun sai valmis!!!
Tegelikult oleks mul vaja kõigepealt valmis teha Susanna vest roosast Novita Palmast - laps ise valis lõnga välja, värvi järgi:) ja siis endale oleks ka hädasti vesti vaja. Sest vestid on moes. Ja soojad on nad ka!
Tegelikult oleks mul vaja kõigepealt valmis teha Susanna vest roosast Novita Palmast - laps ise valis lõnga välja, värvi järgi:) ja siis endale oleks ka hädasti vesti vaja. Sest vestid on moes. Ja soojad on nad ka!
esmaspäev, november 13, 2006
pühapäev, november 12, 2006
Ma tegin piruka
Tegelikult sündis see pirukas minu ja Hr. Abikaasa koostööna. Hr. Abikaasa roll oli peamiselt toetada moraalselt, mängida köögikombaini ning hiljem olla taimeri eest, ehk siis õiendada teemal: "Kas keegi seda pirukat ka vaatab??? Kas see pirukas on seal ahjus juba põhja kõrbenud???"
Idee tekkis sellest, et ma ostsin ajakirja Kööginurk, kus sees olid väga lahedad retseptid ja muuhulgas šampinjonikotlettide oma. Ostsin kohe šampinjonid ära, siis aga jäi silma alla soolase muretaigna pakk ja haarasin sellegi. Et kotlettide asemel võib ju väga vabalt teha šampinjonipiruka.
No ja siis tegimegi. Praadisime tükeldatud šampinjonid ja sibula ära, sekka peterselli, küüslauku, hallitusjuustu ja pirnitükke(need viimased on inspireeritud kunagisest Kajaka pirni ja hallitusjuustupirukast). Segu kallasime eelküpsetatud muretaignapõhjale. Peale ladusime prosciuttot, tomatilõike, neile pipart puistasime, basiilikulehti asetasime ning mozarellatükkidega katsime. Kõige lõpuks kallasin peale ka natuke muna-piimasegu, mis põhimõtteliselt oli kavas kallata enne tomatitükkide jms lisamist, kuid midagi hullu sest ei olnud, et alles lõpus see meelde tuli. Ära küpsetasime, ahjust õigeaegselt välja võtsime ja koheselt ka pool sellest nahka pistsime. Pool jäi tänaseks isadepäevahommikusöögiks!
esmaspäev, oktoober 30, 2006
Ei enam sallita saa
Neljapäeval pidavat koguni tuiskama hakkama. Mina olen aga juba septembrist saadik salle kudunud ja tõesti-tõesti, mõne ka valmis saanud. Ühe koguni ära kinkinud.
Niisiis, punasekirju salli ma otsustasin endale jätta. Seda ma kudusin Sloveenia-reisi ajal ja seal on ilusad mälestused sisse kootud:)Lõng Novita Aino.
Oranžides toonides sallil on kasutatud Harrietist saadud kirjut Cortinat ja tumeoranži Jil`i, karvane on Angel - ei vähem ega rohkem!!! - ostetud Müürivahe lõngapoest. Muster sama umbes, mis Kajaka kolmnurksallilgi.
Niisiis, punasekirju salli ma otsustasin endale jätta. Seda ma kudusin Sloveenia-reisi ajal ja seal on ilusad mälestused sisse kootud:)Lõng Novita Aino.
Oranžides toonides sallil on kasutatud Harrietist saadud kirjut Cortinat ja tumeoranži Jil`i, karvane on Angel - ei vähem ega rohkem!!! - ostetud Müürivahe lõngapoest. Muster sama umbes, mis Kajaka kolmnurksallilgi.
teisipäev, oktoober 24, 2006
LOST
Tänasel teisipäevasel päeval on vägagi kohane kirjutada LOST-ist ja ka ilusatest meestest. Nendest millegipärast keegi eriti ei kirjuta...
LOST on mu viimane konkurentsitu lemmik seriaalimaailmas. Ja ma ei saa aru, miks kõik seda ei vaata, see on minu meelest niivõrd põnev! Hetkel jookseb Kanal 2-st LOST-i teine hooaeg, mul ootab vaatamisjärge 3. hooaja 3. seeria.
Kogu sisu siinkohal oleks vist kerge liialdus ära tuua, seega lühidalt: Austraaliast Sydneyst lendab lennuk Ameerikasse Los Angelesse, seejärel aga ilmnevad tehnilised probleemid, side kaob, lennuk otsustab tagasi pöörduda, kuid murdub ühel hetkel pooleks ja kukub alla meie mõistes paradiisisaarele, ja veel üksikule. Ninaosa lendab ots ees rannaliiva, kusjuures üks mootor käib veel mõnda aega. Täpsemalt öeldes niikaua, kuni üks ringikakerdav ellujäänu sellele liialt lähedale satub, mootorisse imendub ja pritsmetena ümbritsevale sajab.
Neid ringikakerdavaid ellujäänuid on üllatavalt palju, 50 ringis.
Hilisemates osades selgub veel, et lennuki sabaosa kukkus teisele poole saart merre, visuaalselt väga võimas vaatepilt, kus tossav lennukisabaosa pea välgukiirusel merre tuiskab.
Loogiliselt võttes peaks juba ainuüksi kokkupõrkekiirus nii suur olema, et sellest küll eluga keegi pääseda ei tohiks, ometi on sealgi meri nii elusatest kui surnud ulpijatest täis ning enamus elusaid ujub peagi randa, päästes veel keda võimalik.
Mõlemas seltskonnas on inimesi, kes teavad, et lennuk kaldus kursist kõrvale oma 2000 km, ühtegi sidevahendit pole ja päästjaid muidugi ka mitte.
Niisiis, hakkavad need inimesed edasi elama, sest mis neil muud üle jääb. Mõned saavad siiski ka surma, sest saarel elavad verejanulised jääkarud, nähtamatu tapjakoletis, ja teised inimesed, The Others, kes käivad dzhunglis paljajalu ja vaikides, nad on ohtlikud ja neil on lapsed kaasas. Pidevalt juhtub igasugu üleloomulikke intsidente, valitseb peaaegu nagu sõjaseisukord, elu pidevas hirmus ja stressis; samas on ka helgemaid momente. Üldjoontes oleks aga nagu tegemist mingi veidra eksperimendiga.
Minu lemmik selle seriaali värvikate tegelaste hulgast on Sawyer, ehk siis kodanikunimega Josh Holloway. Ta on kindlal esikohal minu isiklikus kuumade meeste edetabelis.
Võrdlus teiste kuumade kuttidega:
Jude Law - Joshil on rohkem juukseid, ta pole eest kiilakas ja ta on pikem ja jõulisem.
Julian McMahon Nip/Tuckist - Joshil on rohkem juukseid ja ta on pikem ja noorem.
George Cloony - see igavese poissmehe maine hakkab tema imagole pikapeale halvasti mõjuma.
Hugh Grant - on muidu lahe sell, aga Joshiga võrreldes on ta nagu eilne päev.
Brad Pitt - neil on Joshiga ühesugune päikeseline naeratus, mis paratamatult põlvist nõrgaks võtab, Joshi oma on siiski kraad kangem. Josh on ka jõulisem, pikem ja tal on äärmiselt seksikas muskulatuur ja rinnakorvi kuju täpselt minu maitsele.
Jääb vaid üle loota, et selle mehe potentsiaalist on aru saanud ka Hollywoodi niiditõmbajad, ning et teda peatselt paljudes uutes (pea)osades väga ägedates filmides näha saab.
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Niipalju siis sellest.
Ehk niipalju vabadusest. Ehk siis vabadus my ass.
Juba eile hakkas Feliks kahtlaselt tihti köhatama ja täna ragistab suht korralikult, pisike preilna köhib õnneks vähem. Tundub, et vähemalt nädalane kosumis-praavitamiskuur kodus. Aga pole hullu, elame üle. Homseks sain varahommikuks endale juuksuriaja kinni panna ja nüüd ei oska taaskord välja mõelda, milline sonks mulle kõikse rohkem sobida võiks.
Eile ma olin väga tubli ja ületasin ennast, ehk siis käisin üksi Coca-Cola-Plazas. Noh, 3 last oli ka kaasas. Aga ma parkisin ise. Ma nagu pelgasin seda väheke, õigupoolest on mul mingi pseudohirm siiani autojuhtimise ja parkimiskoha mitteleidmise ees. Tegelikult ma sõidan väga ilusti ja korralikult ja manööverdan ka väga hästi. Mis muidugi ei sega mul enda peas looma kujutlusi sellest, kuidas mulle astub ligi hr. Politseinik ja teeb trahvi ma ei tea mille eest ja kogu liiklus seisab minu taga ja kõik on väga pahased mu peale.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et vaatasime Lottet ja jäin väga rahule nagu lapsedki. Inglisekeelne Renars Kaupers oli küll vähe kohatu, aga lapsi ei tundund see häirivat.
Õhtul proovisin igavlevale Feliksile soovitada Arabella-filmi, kuid mulle selgitati, et eestikeelsed filmid on jamad. Nagu Lotte poleks eesti keeles olnud... Ja siis vaataski "kapten Jacki" (Kariibi mere piraadid), kuna see on niiiii äge. Aga Arabella on niii igav. Ise pole vaadanudki seda, hähh.
Ja meie õhtune maiuspala oli Ohtlik lend. See läheb tõesti iga korraga paremaks ja sel ei ole küljes tavapärast kodukootud Eesti asja hõngu. Mis väga tugevalt oli seriaali Helena paaris osas, mille juppe olen vaatama juhtunud. Kahju, et Tantsud tähtedega just samal ajal on... Ja Tarandist on ka kahju, igatahes normaalsem kui mingi Reet Linna või Aivar Riisalu. Või siis mukitud Mikk. Inksi kekutamine käib ka närvidele. Kuigi Inno-jama tõttu suhtun ma temasse endiselt austuse ja kaastundega:)
Juba eile hakkas Feliks kahtlaselt tihti köhatama ja täna ragistab suht korralikult, pisike preilna köhib õnneks vähem. Tundub, et vähemalt nädalane kosumis-praavitamiskuur kodus. Aga pole hullu, elame üle. Homseks sain varahommikuks endale juuksuriaja kinni panna ja nüüd ei oska taaskord välja mõelda, milline sonks mulle kõikse rohkem sobida võiks.
Eile ma olin väga tubli ja ületasin ennast, ehk siis käisin üksi Coca-Cola-Plazas. Noh, 3 last oli ka kaasas. Aga ma parkisin ise. Ma nagu pelgasin seda väheke, õigupoolest on mul mingi pseudohirm siiani autojuhtimise ja parkimiskoha mitteleidmise ees. Tegelikult ma sõidan väga ilusti ja korralikult ja manööverdan ka väga hästi. Mis muidugi ei sega mul enda peas looma kujutlusi sellest, kuidas mulle astub ligi hr. Politseinik ja teeb trahvi ma ei tea mille eest ja kogu liiklus seisab minu taga ja kõik on väga pahased mu peale.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et vaatasime Lottet ja jäin väga rahule nagu lapsedki. Inglisekeelne Renars Kaupers oli küll vähe kohatu, aga lapsi ei tundund see häirivat.
Õhtul proovisin igavlevale Feliksile soovitada Arabella-filmi, kuid mulle selgitati, et eestikeelsed filmid on jamad. Nagu Lotte poleks eesti keeles olnud... Ja siis vaataski "kapten Jacki" (Kariibi mere piraadid), kuna see on niiiii äge. Aga Arabella on niii igav. Ise pole vaadanudki seda, hähh.
Ja meie õhtune maiuspala oli Ohtlik lend. See läheb tõesti iga korraga paremaks ja sel ei ole küljes tavapärast kodukootud Eesti asja hõngu. Mis väga tugevalt oli seriaali Helena paaris osas, mille juppe olen vaatama juhtunud. Kahju, et Tantsud tähtedega just samal ajal on... Ja Tarandist on ka kahju, igatahes normaalsem kui mingi Reet Linna või Aivar Riisalu. Või siis mukitud Mikk. Inksi kekutamine käib ka närvidele. Kuigi Inno-jama tõttu suhtun ma temasse endiselt austuse ja kaastundega:)
laupäev, oktoober 07, 2006
laupäev, september 30, 2006
Tänane tunnusmeloodia
Tänase tunnusmeloodia ehk teemalauluga (Ally McBealis olid themesong`id:)) on selline kehv lugu, et tema täpset pealkirja ma ei teagi. Ja mis veel hullem, ma ei tea ka sõnu. Ja ma ei suuda neid internetist leida.
Aga lugu ise sobib tänasesse päeva ideaalselt. See on sügise laul. Seda laulab Anne Veski, kusjuures ka ühes temast tehtud filmis. Ja see on nii hingemineva viisiga!!! Veeeeeeeeeeeeel, anna andeks, kallis seeeeeeee!!!! ...kui torm õnne viib...murtud linnu tiib... Issand, kui hea laul. Ma vist pean seda õhtuni oma peas kuulama. Ja sobivatel momentidel saan ka omaette ümiseda.
Kas keegi oskab mind sõnade juurde juhatada äkki.... ?
Aga lugu ise sobib tänasesse päeva ideaalselt. See on sügise laul. Seda laulab Anne Veski, kusjuures ka ühes temast tehtud filmis. Ja see on nii hingemineva viisiga!!! Veeeeeeeeeeeeel, anna andeks, kallis seeeeeeee!!!! ...kui torm õnne viib...murtud linnu tiib... Issand, kui hea laul. Ma vist pean seda õhtuni oma peas kuulama. Ja sobivatel momentidel saan ka omaette ümiseda.
Kas keegi oskab mind sõnade juurde juhatada äkki.... ?
kolmapäev, september 27, 2006
Janu võib olla tappev
Eriti lollidele loomadele. /Miskitõttu tekivad mul assotsiatsioonid selle väärastunud Sprite reklaamiga./
Meie kuuri all elab (elas?) rott. Ma ei tea, kas ta oligi nii pisike, või olid tal pojad, aga ühe neist leidsin täna vihmaveekogumise tünnist. Eks loomakesel tuli janu... Ma ei tea küll, miks ta ei võinud ümber nurga minna ja koerakausist juua. Aga noh, ega neil rottidel siin linnatingimustes vist eriti pikka elu ei ole nii või naa. Koer juba ammu luuras kuuri juures. Kassil on rottidest poogen, ta võtab vastavalt oma mõõtmetele hiirekesi või linnukesi. Aga ma ei teagi, mis saab, kui neid rotte peaks seal rohkem olema ja nad talvel hakkavad sigadusi tegema...
Antud rotike on kukkunud minu Piranist kaasavõetud kammkarbile, mille ma olin vette ligunema pannud. Kahju tast kohe, aga - selline on elu...
esmaspäev, september 18, 2006
Käsitööline kõrvalepõige
Ljubljana turul müüdi põhiliselt selliseid linikuid/laualinu.Ise kudusin reisil autosõidu ajal salli valmis - nimelt tuli isu teha midagi täiesti lihtsat, hiljem tuli veel hea mõte, et need saab ju Jõuludeks sugulastele kinkida. Kokku on mul juba neid 2 tehtud. Eriti suur boonus on see, et saab liigsetest lõngavarudest - üksikutest tokkidest lahti.
Nüüd on suurem isu hakata tegema suve Novitast mudelit nr. 33, samas ootab ka üks tore mohäärisegu kampsiks saamist...mmm mõnus!
kolmapäev, august 30, 2006
Muusikamaitse
| Your Taste in Music: |
 80's Alternative: High Influence 90's Pop: High Influence 80's Pop: Medium Influence 90's Alternative: Medium Influence Adult Alternative: Medium Influence |
Nii. Nagu näha, olen suhteliselt influenced.
Mingit erilist lemmikbändi mul polegi, ja tihti meeldib kuulata üsna suvalisi lugusid, nagu näiteks Mondo Bongo-nimeline lauluke filmi Mrs. ja Mr. Smith soundtrackilt.
Suur lemmik on mul Brian Adams. Tema laulud on mul enamvähem peas, Best Of Me plaadilt.
Queen meeldib väga. R.E.M-i laule on ka hea kaasa laulda. /Autoga sõites üürgan omaette üsna tihti./ Erasure, hee... nooruspõlve diskod... The Cure, Depeche Mode. Viimane sai üsna suureks lemmikuks peale seda, kui viimasel nende Saku Suurhalli kontserdil käisin, sellest algul midagi ei oodanud, ja täiesti üllatusin väga meeldivalt, eriti Dave`i selg publiku poole siuglemisest. Väga seksikas mees:) Aerosmith on ka selline noorepõlve bänd. Madonna ballaadid, Robbie Williamsi mõned laulud. Rod Stewart on ka äge vana. Ja üldse, muusika mulle meeldib.
pühapäev, august 27, 2006
reede, august 25, 2006
Mis on in ja mis on out
Tänan küsimast, mul on juba parem enesetunne:) Ikkagi reede. Võimalik suvelõpupidu naabritega...
Aga kui naisterahva, eriti veel labiilse naisterahva tuju on halb, leiab ta tihti lohutust glamuursest moe- ja ilumaailmast. Väike lohutusšoping, uus ajakirjake, uued käsitööideed... Mõtterännakud neil teedel...
Katsusin meelde tuletada, et mis umbes aasta tagasi nö. moes oli. MINU jaoks. Sest üldiselt ma ei ole mingi paaniline moehull ja kannan ainult neid asju, mis mulle meeldivad JA sobivad.
Näiteks meeldib mulle hullult praegune kingamood, 30-ndate stiilis. Igasugused daamilikud saabaskingad või poolsaapad või kuidas neid kutsudagi. /Neid saabaskingi ma ei saa kanda kahjuks... geenid, mis teha. Minust ei saa kunagi siresäärt, nuuks.../ Kõrge kontsaga kinnised nöörkingad... Ümara ninaga kinnised rihmikud (sellised mitte päris kinnised, noh).
Eelmisel aastal vist hakkas kiilkonts tulema; ümmargused kinganinad (sellised kingad mul on, sellised, nagu ühes reklaamis, kus karvane toasuss ka on, mingi investeeringutega seotud reklaam vist). Toekamad kontsad, alt kitsamad. Kauboisaapad.
Siis olid veel heegeldatud lilled (neid, ma arvan, et kannan ka sel aastal, kuna seni neid ainult üks mul ongi ja see kukkus erakordselt armas välja).
Igasugu heegeldised ja kudumid - meie kliimas on need alati moes, julgen arvata. Sel sügis-talvisel hooajal tundub eriti in olema kolmnurkne rätik. A&G-s nägin isegi sellist, nagu vanasti vene baabadel olid- must villane ja suurte punaroosade roosidega.
Kostüümijaki kandmisest olen kuidagi sujuvalt välja kasvanud, olgu ta siis militaarstiilis või mis iganes.
Teksad mulle meeldivad. Palju rohkem, kui velvetid, kuigi mul ka neid on.
Seelikud meeldivad ka, nii pikad kui põlvedeni kui poolde säärde.
Susannale seevastu seelikud üldse ei meeldi. Iga kord, kui tahtsin talle kena satsiseelikut selga panna, ajas ta vastu. Vaid mõnikord õnnestus asi nii ära korraldada, et suuremat protestikisa ja uue riideeseme valikut ei järgnenud. Kleidid seevastu talle väga meeldisid. Praeguste jahedamate ilmadega seoses oleme sujuvalt pükste peale üle läinud, kuna sukkpükste jalgavenitamisega ei viitsi me kumbki (veel) tegeleda.
Kunagi arvasin, et roosasid asju ma oma tütrele küll ostma ei hakka, vuih! Juba tema esimesel elupoolaastal oli millegipärast märgata roosade riiete võimsat ülekaalu teiste värvidega võrreldes, punane on siiani jätkuvalt teisel kohal. Sest blondile lihtsalt sobib roosa, tee või tina. Mulle endale meeldib viimasel ajal pruun, noh õnneks moevärv ka, miksituna mererohelise või petrooleumivärviga (ka väga moes), mis on enamvähem üks ja sama värv suures plaanis. Ja roosa meeldib mulle ka!!! See lihtsalt kuidagi sobib mulle, teeb jume klaarimaks ja meele rõõmsamaks. Hiljuti sain maha kootud roosa baretiga, ma ei tea, kas ma selle avaldusega kedagi šokeerin kah, aga hetkel on mul kindel kava sellega käima hakata. Lisaks on mul mitu roosat toppi. Sellest, et eelseisval hooajal on moes hall, ma ei arva mitte halligi. Olgu, kui tahab. Mustast ei arva ka mitte muffigi.
Feliksile meeldivad erksad värvid. Punane eelkõige, aga ka kollane ja sinine. Ta ei salli dressipükse ja nööpide ja kraega puuvillaseid suvepluuse. Sellest viimasest on eriti kahju, kuna mulle need väga meeldivad, ja Tarts kannab neid ka pidevalt. Et eeskuju nagu omast käest võtta, aga näe, ei mõika.
Üldiselt on nii, et kui see kutt midagi selga panna ei taha, siis nii ka jääb. Näiteks jäi temast kandmata üks täiesti viisakas valge kraega nö collage-pusa, nii vist kutsutakse neid. Ei meeldi ja kõik. Samas ostsime talle möödunud talvel roosa ja mustaga talvesaapad, kuna talle need meeldisid. Ja selles mõttes ma leian, et on väga konservatiivne arvata, et mehed ei tohiks roosasid asju kanda (eriti, kui need mehed veel päris poisiohtu on). Kui mees on mehelik, on ta ka roosas mehelik, peaasi, et ta ennast hästi tunneb!
Aga kui naisterahva, eriti veel labiilse naisterahva tuju on halb, leiab ta tihti lohutust glamuursest moe- ja ilumaailmast. Väike lohutusšoping, uus ajakirjake, uued käsitööideed... Mõtterännakud neil teedel...
Katsusin meelde tuletada, et mis umbes aasta tagasi nö. moes oli. MINU jaoks. Sest üldiselt ma ei ole mingi paaniline moehull ja kannan ainult neid asju, mis mulle meeldivad JA sobivad.
Näiteks meeldib mulle hullult praegune kingamood, 30-ndate stiilis. Igasugused daamilikud saabaskingad või poolsaapad või kuidas neid kutsudagi. /Neid saabaskingi ma ei saa kanda kahjuks... geenid, mis teha. Minust ei saa kunagi siresäärt, nuuks.../ Kõrge kontsaga kinnised nöörkingad... Ümara ninaga kinnised rihmikud (sellised mitte päris kinnised, noh).
Eelmisel aastal vist hakkas kiilkonts tulema; ümmargused kinganinad (sellised kingad mul on, sellised, nagu ühes reklaamis, kus karvane toasuss ka on, mingi investeeringutega seotud reklaam vist). Toekamad kontsad, alt kitsamad. Kauboisaapad.
Siis olid veel heegeldatud lilled (neid, ma arvan, et kannan ka sel aastal, kuna seni neid ainult üks mul ongi ja see kukkus erakordselt armas välja).
Igasugu heegeldised ja kudumid - meie kliimas on need alati moes, julgen arvata. Sel sügis-talvisel hooajal tundub eriti in olema kolmnurkne rätik. A&G-s nägin isegi sellist, nagu vanasti vene baabadel olid- must villane ja suurte punaroosade roosidega.
Kostüümijaki kandmisest olen kuidagi sujuvalt välja kasvanud, olgu ta siis militaarstiilis või mis iganes.
Teksad mulle meeldivad. Palju rohkem, kui velvetid, kuigi mul ka neid on.
Seelikud meeldivad ka, nii pikad kui põlvedeni kui poolde säärde.
Susannale seevastu seelikud üldse ei meeldi. Iga kord, kui tahtsin talle kena satsiseelikut selga panna, ajas ta vastu. Vaid mõnikord õnnestus asi nii ära korraldada, et suuremat protestikisa ja uue riideeseme valikut ei järgnenud. Kleidid seevastu talle väga meeldisid. Praeguste jahedamate ilmadega seoses oleme sujuvalt pükste peale üle läinud, kuna sukkpükste jalgavenitamisega ei viitsi me kumbki (veel) tegeleda.
Kunagi arvasin, et roosasid asju ma oma tütrele küll ostma ei hakka, vuih! Juba tema esimesel elupoolaastal oli millegipärast märgata roosade riiete võimsat ülekaalu teiste värvidega võrreldes, punane on siiani jätkuvalt teisel kohal. Sest blondile lihtsalt sobib roosa, tee või tina. Mulle endale meeldib viimasel ajal pruun, noh õnneks moevärv ka, miksituna mererohelise või petrooleumivärviga (ka väga moes), mis on enamvähem üks ja sama värv suures plaanis. Ja roosa meeldib mulle ka!!! See lihtsalt kuidagi sobib mulle, teeb jume klaarimaks ja meele rõõmsamaks. Hiljuti sain maha kootud roosa baretiga, ma ei tea, kas ma selle avaldusega kedagi šokeerin kah, aga hetkel on mul kindel kava sellega käima hakata. Lisaks on mul mitu roosat toppi. Sellest, et eelseisval hooajal on moes hall, ma ei arva mitte halligi. Olgu, kui tahab. Mustast ei arva ka mitte muffigi.
Feliksile meeldivad erksad värvid. Punane eelkõige, aga ka kollane ja sinine. Ta ei salli dressipükse ja nööpide ja kraega puuvillaseid suvepluuse. Sellest viimasest on eriti kahju, kuna mulle need väga meeldivad, ja Tarts kannab neid ka pidevalt. Et eeskuju nagu omast käest võtta, aga näe, ei mõika.
Üldiselt on nii, et kui see kutt midagi selga panna ei taha, siis nii ka jääb. Näiteks jäi temast kandmata üks täiesti viisakas valge kraega nö collage-pusa, nii vist kutsutakse neid. Ei meeldi ja kõik. Samas ostsime talle möödunud talvel roosa ja mustaga talvesaapad, kuna talle need meeldisid. Ja selles mõttes ma leian, et on väga konservatiivne arvata, et mehed ei tohiks roosasid asju kanda (eriti, kui need mehed veel päris poisiohtu on). Kui mees on mehelik, on ta ka roosas mehelik, peaasi, et ta ennast hästi tunneb!
esmaspäev, august 21, 2006
Veel liiliaid
Heidi teadis rääkida, et need on leopardliiliad.
Ühed tavalised, aga väga ilusad punased.
Üks viimaseid päevaliiliaid sel suvel. Alles õitsema hakkavad veel paar uut sorti, millel kevadel vaid paar lehte oli. Loodetavasti ikka jõuavad enne öökülmi:) Kollane Stella d` Oro õitseb ka, aga pildile pole saanud veel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
