Tristan ja Isolde

Vaatasin eile sellenimelist filmi. Hommikupoolikul oli Rudolf ja Irma, mille lõpp mul kuidagi miskitõttu vaatamata jäi, jube hea tükk ikka. Siis õhtupoolikul mõtlesingi veel millegi traagilisega oma kena päeva täiendada.
Siiski pean ma ütlema, et see ei olnud eriti hea. Polnud usutav... Ma saan küll aru, et armastus on pime, kuid miks pidi Isolde Tristanisse armuma? Et kena sile poiss või? Polnud ju niiväga kena midagi. Iseloomust ei saanud üldse aru. Kuningas Marke, kellele Isolde mehele pandi, oli palju kihvtim mees! Olgugi, et ühe käega, aga hell ja armastav ja suur... Oli siis niiväga sel tsikil vaja hiilida Tristani juurde... Abstraktne armastus ja ei teragi kainet mõtlemist!
Seda stseeni, kus nad vahele jäid, ma nõrganärvilisuse tõttu ei vaadanud. Aga lõpp oli täitsa tore. Marke ilmutas suuremeelsust ja Tristan sai vist ise ka aru, kui mõtlematult ta käitus. Isiklikke huvisid ei saa alati esikohale panna! Samas võib inimene niimoodi ju elu lõpuni kannatada ja piinelda.
Üks tänuväärne mõte on mul alati peas ringlemas, kui ma vaatan neid vanu ajaloofilme - küll on hea, et arstiteadus tänapäeval niivõrd arenenud on! Olgugi, et James Brown kopsupõletikku suri, aga ta oli juba vana kah. Isolde ema näiteks suri palavikku. Jube! Huvitav, kas kõrvapõletikku kah surdi? Või jäädi lihtsalt kurdiks? Lühinägelike elukvaliteedist vanal ajal ei maksa rääkidagi...