Täna on rohkem kui kunagi varem Reede-tunne. Hoolimata sellest, et pühad tõotavad kujuneda tagasihoidlikeks, eelkõige tänu sellele, et mõlemad põnnid on haiged. Süüdi on selles lumi, ma arvan. Teisipäeval olid neil kindad lasteaias läbimärjaks saanud... Samal õhtul hakkas Feliksil kõrv valutama, järgmisel päeval kirjutati talle kohe antibiootikum välja. Nüüd pidavat veel kõrvad lukus olema, aga muidu laps nagu igal teiselgi päeval, rõõmus, kuid siiski millegipärast kahvatu.
Susannaga tundub asi vähe hullem olevat, kuna tal on meganohu. Täna küll vist juba vähem kui eile, kuid emme küljes rippumist on tunduvalt rohkem. Nüüd ta on veel hakanud ennast väikeseks beebiks ka nimetama, oh õudust - beebid ju teadagi ise midagi ei tee. Samas - tuleb olla optimistlik, et kui tervis parem, on ka tuju parem ja saab äkitselt varsti õuegi minna, mine tea. Ja kui nemad ei saa, siis mina lihtsalt võtan endale selle aja ja hakkan õhtuti jõulukepikõndi tegema, et säilitada zen ja hea aura:)Nohh, et saaks ise rõõsa ja rõõmus olla. Sätendav punapea olen nüüd kah!
Homme seisab kena katsumus ees, ema peab resturaanis oma jubileumi, ja sinna tuleb igavene hunnik sugulasi kokku. Vähemalt ma loodan, et tuleb ikka - ema ju viimase peal organisaator, kes isegi oma sünnipäevale ei saa ise inimesi kutsutud. Olevat selle täditütre hooleks jätnud, normaalne. Ja siis tuleb nende sugulastega small-talki aretada, ma loodan siiralt, et keegi mind seal tantsima ei taha võtta - Hr. Abikaasa peab koju põetaja-lapsehoidjaks jääma... Et siis jumala eest ühelgi üle 50-aastasel mehel (aga nooremaid sinna ei tule, nuuks!) ei hakkaks minust kahju ega tekiks tungivat soovi mind tantsulepalumisega "lohutada":) Ma ei oska kellegi teisega, kui oma mehega tantsida. Päriselt ka:) Noh, enda onu äkki tuleks kõne alla, aga hea küsimus on muidugi, miks me peaksime äkitselt koos tantsima hakkama, kui me seda kunagi varem teinud pole:)
Aga võibolla peaksin ma endale lihtsalt diagnoosi panema - Peoeelne Sabistaja:)
Keegi peaks mu Jõulukingid ära pakkima...:) Ma pean vist täna lihtsalt kauem üleval olema ja öö kattevarjus asja ära toimetama. AAAArgh, Susannale ju polegi veel kinki... Ohh, see on küll jama. Loodetavasti pole Selveris homme väga pikad järjekorrad. Jah, ega ju Feliksile ka sellist kinki pole, mida ta Jõuluvanale saadetud kirjas soovis... Jama lugu. Homne poetrett kindlustatud. Mitte, et see mulle ei meeldiks:)
Kui hästi läheb, saab täna hakata kuuske installeerima. Et see siis kaks nädalat hiljem taas tohutute jõupingutuste ja läbirääkimiste tulemusel maha võtta - eelmisel aastal, ma mäletan, ma ise suures vihas oma väikeste käekestega saagisin oksad maha ja põletasin ahjus ära. Huvitav, et see mul veel meeles on...
Ja siis homme teen seenepirukaid. Ajakirjas Kodu ja Aed oli retsept. Ajas isu peale:)
Kui hästi läheb, teen Triibiku keeksi ka, osad komponendid on juba ostetud.
Ühtlasi tervitan Triibikut, kuna ma juba teist postitust järjest olen sunnitud temast rääkima:)
Ja et mitte kedagi ära unustada, tervitan järgmisi persoone: Aet, Elsa, Maris, Epp, Evelin, Heidi, Kaur, Ingrid, Kaja, Krista, Eveli, Liis, Mann, Piret, Triin, Siiri, Terje, Marika, Epp, Mari-Leen, ja Soovin teile Ilusaid Jõule! Ja teile ka, kelle nimesid ma ei tea, kuid kelle blogisid ma huviga loen, ja teid ka, kes te minu blogi loete, aga kommenteerida ei viitsi!:)
Kuvatud on postitused sildiga lapsekesed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lapsekesed. Kuva kõik postitused
reede, detsember 22, 2006
kolmapäev, detsember 20, 2006
Peaingel Gabriel
Ma jäin täna taaskord arvutisse "kinni". Seekord tänu Triibikule, kes oli oma blogisse www.youtube.com nimelisest kohast Peter Gabrieli loomingut üles pannud. Ja ma jäin kinni ja kuulasin ja kuulasin... Vaatasin ka. Mõnus.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.
Argielu nii mõnus pole. Poisike on vähe tõbine ja seega - hüvasti, jõulušopping! Loodetavasti ikka keegi kingitustest ilma ei jää... Aga mina pean kodus istuma, just nüüd, kus mul oleks vaja hädasti ringi lehvida, kinos käia ja - mis iganes.
Ahjaa, Jõulupidu oli lahe. Suusi ei kartnudki väga Jõuluvana. Jõuluvana oli lahe, ainuke apsakas oli see, kui ta ühelt lapselt küsis, kas too "individuaalselt ka esineda soovib". Möhöhh. Mul muidugi pisarake paremast silmast nirises pidevalt. Täna lund rookides jätkus sama - üks silm naerab, teine nutab. Huvitav, mis sündroom see on:)
Aga nüüd ma rebin end arvutist lahti ja suurest frustratsioonist triigin väheke.
esmaspäev, detsember 18, 2006
Suusi 3-aastane
3 aastat tagasi me olime Nõmmel Mai põigus sünnitusmajas ja ootasime issit, et koju minna. Eelmisel päeval sündis mu tütreke, kell 14.23, peale enam kui ööpäevast ootamist. Iseenesest oli kerge. Kõige valusam asi kogu protsessi juures oli antibiootikumisüst, mis mulle 16.12 õhtul tehi, kuna selleks ajaks oli veteminekust möödas juba enam kui 12 tundi. Mõni kerge valuhoog, suur ootus... Ja ei midagi.
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!
Võime õndsalt ohata...
... emotsioon on uus! Oli tore laul küll, mis?:)
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
Tegelikult on nii, et emotsioon on tuttavlik, kuid ohe tõepoolest väga õnnis - firmapidu möödus väga kenasti ja mis põhiline - selleks aastaks laste sünnipäevad peetud! Eile sai minu armas väike tubli tütreke 3-aastaseks! Pidasime mängutoas sünnipäeva ja üldjoontes läks kõik toredasti! Täname kõiki osavõtjaid toredate kingituste eest! Meil on nüüd nii mõnedki uued kodumasinad - tolmuimeja, pesumasin, blender; mõned uued nukud, mõned meisterdamisekomplektid, mõned nuputamisraamatud, roosa hobu, mõned lauamängud ja veel ühte koma teist.
Feliksil oli laupäeval suurim hirm see, et: "Kui homme on Suusi sünnipäev, kas siis mina ei saagi kingitusi?" Kinnitasin, et nii see ei ole, kuna tema sõbrad on ka mängutuppa kutsutud. Ja selleaastane legosaak on tõesti vägev! Vägev on ka see, et Feliks oskab neid väga hästi ise õpetuse järgi kokku panna.
Igatahes, tõsiselt metsik nädalavahetus oli! Loodetavasti saab järgmisel väheke vabamalt võtta...
neljapäev, detsember 07, 2006
Homme, 8.12
Homme on Feliksi 6. sünnipäev.
Pojake on juba suur mees ja löristab hetkel nutta seetõttu, et ma polnud nõus talle ta muusikaga sünnipäevaküünalt demonstreerima. Ise olen muidugi süüdi, kes käskis asjad lohakile jätta...
Ükspäev hakkas ta juba vara hommikul nutma - teadagi... päkapikk va laiskloom polnud märganud sussi täita. Õnneks parandas ta end sealsamas, ma küll ei saa siiani aru, kuidas tal see õnnestus, aga nohh, lõpp hea, kõik hea!
Feliks on tore ja armas ja mõistev ja hooliv ja ma olen väga õnnelik, et mul on poeg.
Just selline poeg!
Uhke Ema
P.S. Hakklihasõpradele uudis - nüüd Selveris müügil Rakvere Delikatesshakkliha, tehtud eesti maheveisest! Eesti lihaveis on tulnud! Ja ausalt, väga hea maitsega on.
Pojake on juba suur mees ja löristab hetkel nutta seetõttu, et ma polnud nõus talle ta muusikaga sünnipäevaküünalt demonstreerima. Ise olen muidugi süüdi, kes käskis asjad lohakile jätta...
Ükspäev hakkas ta juba vara hommikul nutma - teadagi... päkapikk va laiskloom polnud märganud sussi täita. Õnneks parandas ta end sealsamas, ma küll ei saa siiani aru, kuidas tal see õnnestus, aga nohh, lõpp hea, kõik hea!
Feliks on tore ja armas ja mõistev ja hooliv ja ma olen väga õnnelik, et mul on poeg.
Just selline poeg!
Uhke Ema
P.S. Hakklihasõpradele uudis - nüüd Selveris müügil Rakvere Delikatesshakkliha, tehtud eesti maheveisest! Eesti lihaveis on tulnud! Ja ausalt, väga hea maitsega on.
esmaspäev, detsember 04, 2006
Jajah
Niisiis, ma olengi nüüd haiguslehel. Tänapäeval käib see lihtsalt, helistad perearsti registratuuri, ütled, et hääl on ära ja köha ka, saad järgmiseks päevaks numbri arstile, kuid haigusleht avatakse kohe, selleks ühendatakse sind valveõega ja tema teeb asja ära. Ärge arvake nüüd, et ma mingi simulant olen! Enamus inimesi muidugi käib kähiseva hääle ja köhaga tööl nagu muiste. Minu töö spetsiifika seda kahjuks või õnneks ei luba.
Täna hommikul hoolitses hea tuju eest järjekordselt pesamuna. Tema teatas, et tema ei taha panna selga ei traksikuid ega pükse, tema läheb lasteaeda "palja persega". Endal oli tal muidugi niiii lõbus olla, et hakkas suure naeruga läkastama:) Ma tean, et ma olen üks ropp ja kole inimene, ma ise itsitasin ka päris kõvasti. Vähemalt ma ikkagi hoiatasin teda, et nii ei tohi lasteaias rääkida...
Oskar on tark poiss, teab, et mure päevad kestavad neli päeva:))) Ma loodan ka selle ajaga enda olmefrustratsioonist ja tiheliolekust väljuda, kuigi ma kahtlen,kas nende 4 päevaga me vannitoaremont just valmis saab, aga vähemalt on siis taas uus nädalavahetus ja juba reedel saab mu pojake aasta vanemaks! /Miks küll kõik lapsed nii kiiresti kasvavad .../
Täna hommikul hoolitses hea tuju eest järjekordselt pesamuna. Tema teatas, et tema ei taha panna selga ei traksikuid ega pükse, tema läheb lasteaeda "palja persega". Endal oli tal muidugi niiii lõbus olla, et hakkas suure naeruga läkastama:) Ma tean, et ma olen üks ropp ja kole inimene, ma ise itsitasin ka päris kõvasti. Vähemalt ma ikkagi hoiatasin teda, et nii ei tohi lasteaias rääkida...
Oskar on tark poiss, teab, et mure päevad kestavad neli päeva:))) Ma loodan ka selle ajaga enda olmefrustratsioonist ja tiheliolekust väljuda, kuigi ma kahtlen,kas nende 4 päevaga me vannitoaremont just valmis saab, aga vähemalt on siis taas uus nädalavahetus ja juba reedel saab mu pojake aasta vanemaks! /Miks küll kõik lapsed nii kiiresti kasvavad .../
pühapäev, detsember 03, 2006
Niisiis
Täna on selline imelik päev, et tuju on halb - selles on loomulikult süüdi teised:) /tegelikult pigem see, et ma ei suuda leppida reaalsusega/.
Hääl on täitsa ära...:( Homme lähen arsti juurde üle hulga aja. Olen naiivne ja loodan ka samaks päevaks aja saada - kuidas ma muidu haiguslehe saan?
Ma tahaks mõned päevad olla nii, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Olla, vedeleda. Kõige parem oleks seda muidugi teha kuskil soojamaa tsiviliseeritud saarel - selles mõttes, et seal on soe, aga samas on seal elekter ja internet ning keskmise suurusega kõigi mugavustega majake mind ootamas. Ja ma oleks üksi ja ma teeks, mida tahan.
Unistamine on tasuta.
Tegelikult ma peaksin muidugi olema rahul ja õnnelik. Ja kui ma ei ole, siis mulle tundub, et ma olen mingi eriliselt tänamatu inimeseloom.
Praegu tuli just telekast Richard Lõvisüdame film. Film ei olnud nii hea, kui raamat - ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis nutsin täiesti lahinal, aga lugemist lõpetada ka ei saanud, sest see oli omal moel helge ja südamlik raamat.
Hee, Susanna tuli praegu neljakäpakil mu juurde ja hoidis nukupatja hambus. Ja ütles mulle, et ma ütleks talle: "Pall maha!" Ja siis ma pidin selle pall-padja eemale viskama, et ta saaks selle mulle tagasi tuua:)Me mängime oma koeraga nii...
Hääl on täitsa ära...:( Homme lähen arsti juurde üle hulga aja. Olen naiivne ja loodan ka samaks päevaks aja saada - kuidas ma muidu haiguslehe saan?
Ma tahaks mõned päevad olla nii, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Olla, vedeleda. Kõige parem oleks seda muidugi teha kuskil soojamaa tsiviliseeritud saarel - selles mõttes, et seal on soe, aga samas on seal elekter ja internet ning keskmise suurusega kõigi mugavustega majake mind ootamas. Ja ma oleks üksi ja ma teeks, mida tahan.
Unistamine on tasuta.
Tegelikult ma peaksin muidugi olema rahul ja õnnelik. Ja kui ma ei ole, siis mulle tundub, et ma olen mingi eriliselt tänamatu inimeseloom.
Praegu tuli just telekast Richard Lõvisüdame film. Film ei olnud nii hea, kui raamat - ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis nutsin täiesti lahinal, aga lugemist lõpetada ka ei saanud, sest see oli omal moel helge ja südamlik raamat.
Hee, Susanna tuli praegu neljakäpakil mu juurde ja hoidis nukupatja hambus. Ja ütles mulle, et ma ütleks talle: "Pall maha!" Ja siis ma pidin selle pall-padja eemale viskama, et ta saaks selle mulle tagasi tuua:)Me mängime oma koeraga nii...
neljapäev, november 30, 2006
Detsembrikiun
Novembri lõpu puhul väga paslik kirja panna üks korralik kiun. Jõulukiun oleks vist natuke vale öelda, kuigi Jõulgi kogu kompotis kõvasti esindatud.
Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...
Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.
Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?
Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.
Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)
Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)
On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...
Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...
Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.
Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?
Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.
Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)
Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)
On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...
esmaspäev, november 27, 2006
Vanniskäik
Pesemine on meil väga suur ettevõtmine ja raske töö.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"
P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"
P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.
laupäev, november 25, 2006
Kodutee jutud
Feliks on juba nii suur poiss, et temaga saab igasugu asjalikku juttu rääkida. Lasteaiast kojusõitmise ajal me alati räägime globaalsetel ja ka filosoofilistel teemadel. Näiteks küsis ta mu käest: "Emme, miks pätid varastavad? Kas neil pole endal raha?" Siis katsud neid endale nii selgeid ja läbimõeldud mõtteid ja arusaamu lihtsamasse keelde tõlkida, et ka väike inimene asjadest õigesti aru saaks. Rääkisin, kuidas meil kord vargad käisid, kui Feliks veel väike poiss oli. Ja mis nad siis meilt ära varastasid. /Et nad põrgus põleks, siiamaani on mul NIII kahju sellest kaelakeest, mis Hr. Abikaasa mulle 98. aasta jõuludeks kinkis.../ Ja et sellepärast me endale koera võtsimegi. Et pätid kardaks. Feliks ütles, et koerad on jamad loomad, kuna neid tuleb käsutada.
Ma ei saaks rohkem nõus olla selle väitega!:)
Me oleme järelikult mõlemad kassiinimesed. Aga teist kassi pole ikka veel võtnud, sest see üks kilpkonnake oli broneeritud ja ega ma pole ausalt öeldes ise ka aktiivsust üles näidanud sel teemal. Nüüd vaatasin, et ta ongi uues kodus juba. No eks vaatame, mis selle kassiasjaga saab, senikaua me Frodo saab rahulikku ainukassi elu nautida.
Tavaliselt kui lasteaiast koju sõidame, siis Susanna on omaette ja kuulaja rollis rohkem. Reedel aga oli neil mõlemal suur rääkimisevajadus ja isegi riid tuli sellest, et: "Mina rääkisin praegu!" Siis nad ise tegid endale reeglid, et kordamööda räägivad. Väga lahe oli siis, kui Feliks oli tükk aega tasa ja Susanna äkki tülinorivalt ja erutatult kätsatab, et:"MINUUU kord oli!!!" Ja Feliks vastab talle porinal, et: "Kule, ma olin jummala vait praegu!"
Nalja saab ikka...
Ma ei saaks rohkem nõus olla selle väitega!:)
Me oleme järelikult mõlemad kassiinimesed. Aga teist kassi pole ikka veel võtnud, sest see üks kilpkonnake oli broneeritud ja ega ma pole ausalt öeldes ise ka aktiivsust üles näidanud sel teemal. Nüüd vaatasin, et ta ongi uues kodus juba. No eks vaatame, mis selle kassiasjaga saab, senikaua me Frodo saab rahulikku ainukassi elu nautida.
Tavaliselt kui lasteaiast koju sõidame, siis Susanna on omaette ja kuulaja rollis rohkem. Reedel aga oli neil mõlemal suur rääkimisevajadus ja isegi riid tuli sellest, et: "Mina rääkisin praegu!" Siis nad ise tegid endale reeglid, et kordamööda räägivad. Väga lahe oli siis, kui Feliks oli tükk aega tasa ja Susanna äkki tülinorivalt ja erutatult kätsatab, et:"MINUUU kord oli!!!" Ja Feliks vastab talle porinal, et: "Kule, ma olin jummala vait praegu!"
Nalja saab ikka...
teisipäev, november 21, 2006
Õhtused jutud
Eile tuli telekast saade Elistvere loomapargist, näitas igasugu loomakesi. Tahtsin just Susannale öelda, et: "Näe, metskits!", kui tema must ette jõudis ja rõõmsalt hüüatas: "Emme, vaata, Bambi!!!"
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"
Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."
Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!
Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"
Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."
Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!
Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)
esmaspäev, november 20, 2006
Kriimsilm
Tänasesse sombusesse päeva sobiv rõõmus viisijupike - kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karrrrvanee...
Meil on kodus ka Kriimsilm!
Feliksil on nägu täitsa kriimu, kuna nädalavahetusel pidi ta üle elama ealiste iseärasuste käes vaevlevate neiukeste rünnakud.
Susannal ja naabritüdrukul on üheaegselt ja samas teineteisest sõltumatult tulnud loll komme - vihastamise korral käsi vastu vastalise nägu panna ja siis sõrmed kokku pigistada, nii nagu tahaks vastalise nägu pihku võtta. Õnneks nad seda omavahel ei katsetanud, küll aga Feliksi peal, mille tõttu vaene poiss ainult suure häälega nuttis - tema pole selline, kes vägivallale vägivallaga vastaks. Samas tundub, et see ainult annab Susannale tegutsemisjulgust, käsi käib ikka kole ruttu, ja ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga esineb ka sellist niisama tou kirjapanemist.
Naised on ussid...
Meil on kodus ka Kriimsilm!
Feliksil on nägu täitsa kriimu, kuna nädalavahetusel pidi ta üle elama ealiste iseärasuste käes vaevlevate neiukeste rünnakud.
Susannal ja naabritüdrukul on üheaegselt ja samas teineteisest sõltumatult tulnud loll komme - vihastamise korral käsi vastu vastalise nägu panna ja siis sõrmed kokku pigistada, nii nagu tahaks vastalise nägu pihku võtta. Õnneks nad seda omavahel ei katsetanud, küll aga Feliksi peal, mille tõttu vaene poiss ainult suure häälega nuttis - tema pole selline, kes vägivallale vägivallaga vastaks. Samas tundub, et see ainult annab Susannale tegutsemisjulgust, käsi käib ikka kole ruttu, ja ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga esineb ka sellist niisama tou kirjapanemist.
Naised on ussid...
esmaspäev, november 13, 2006
Esimene luuletus
Feliksi esimeseks pähejäänud luuletuseks võib tinglikult nimetada raamatut Priidu Talu, mis oli luulevormis ja mis mingil perioodil Feliksi lemmikraamat oli. Me pidime talle seda igal õhtul lugema ja endalgi oli lõpuks selline tunne, et võid silmad kinni ette lugeda:
On varajane hommik, päev algab pärast ööd
ja Priidu talus ootamas on mitmed-setmed tööd.
...
Põrsapere rõõmsalt ruigab, vudib ringi sulus.
Priit emist naerul tervitab: Su töö on tõesti tulus!
On põrsaid lõbus vaadata, Priit viivitaks seal veel.
"Ei, edasi pean minema, ka mul on rõõmus meel!"
Täna hommikul deklameeris pesamuna oma esimese n.ö. luuletuse:
Üki-kaki-kommi-nommi
vanamees hüppas üle pommi
pommist käis üks kõva pauk
vanamees vaatas, püksis auk.
hiired kõdistasid nabast
sina oled mängust vaba!
Seda lugemist kasutavad nad vennaga omavahel päris tihti, näiteks siis, kui tekib erimeelsus teemal: Kes on esimene? Ükskõik, kas siis tegu hambapesu või video vaatamisega, et millist täpselt esimesena vaadata.
Kui ma ise laps olin, siis oli veel üks selline lugemine:
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
ja edasi enam ei mäletagi...:)
Nii, meelde tuli ikkagi!
Lõpeb nii:
Mitu seppa peab seda parandama,
seda ütled sina, tatinina!
Aga kas vahepeal oli veel midagi...no see enam ei meenu:)
On varajane hommik, päev algab pärast ööd
ja Priidu talus ootamas on mitmed-setmed tööd.
...
Põrsapere rõõmsalt ruigab, vudib ringi sulus.
Priit emist naerul tervitab: Su töö on tõesti tulus!
On põrsaid lõbus vaadata, Priit viivitaks seal veel.
"Ei, edasi pean minema, ka mul on rõõmus meel!"
Täna hommikul deklameeris pesamuna oma esimese n.ö. luuletuse:
Üki-kaki-kommi-nommi
vanamees hüppas üle pommi
pommist käis üks kõva pauk
vanamees vaatas, püksis auk.
hiired kõdistasid nabast
sina oled mängust vaba!
Seda lugemist kasutavad nad vennaga omavahel päris tihti, näiteks siis, kui tekib erimeelsus teemal: Kes on esimene? Ükskõik, kas siis tegu hambapesu või video vaatamisega, et millist täpselt esimesena vaadata.
Kui ma ise laps olin, siis oli veel üks selline lugemine:
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
ja edasi enam ei mäletagi...:)
Nii, meelde tuli ikkagi!
Lõpeb nii:
Mitu seppa peab seda parandama,
seda ütled sina, tatinina!
Aga kas vahepeal oli veel midagi...no see enam ei meenu:)
reede, oktoober 27, 2006
neljapäev, oktoober 26, 2006
Silmad märja koha peal
Mu vanaemal oli kunagi sõbranna Maie, kes oli päris lahe tädi, rääkis mõnusa Peipsi-kandi aktsendiga, mis vene aktsenti meenutas. Ta ütles enda kohta, et tal on "silmad märja koha peal, kuna ta on Alajõe ääres sündinud."
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"
Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"
Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.
Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.
Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"
Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"
Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.
Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.
Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.
esmaspäev, oktoober 23, 2006
Esmaspäev
Mõnikord mulle esmaspäevad meeldivad. Kui on mõnus väljapuhanud tunne ja olen täis tegutsemisindu... Täna on aga kurk valus, õigemini ninaneel - tüüpiline tundemärk algavast nohust. Öösel ei olnud üldse und, olin pidevalt poolune staadiumis, mingil hetkel tundus, et näen juba ei tea mitmendat tundi üht ja sama unenägu teemal "Tantsud tähtedega", siis jälle mõtlesin, et millal see öö ometi lõpeb... Lõppes nagu arvata oligi siis, kui olin varahommikul magusasse unne langenud, nii umbes 10 minutit enne äratust. Või vähemalt tundus nii...
Ilm on mittemidagiütlev, kuigi isegi üsna soe. See on hea.
Vähemalt midagigi head...
Kere valutab paiguti, kuna meil on nüüd õhtused trennid. Hakkasin enne magamaminekut ükspäev kõhulihaste harjutusi tegema ja poiss sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd teemegi õhtul koos trenni - kõhulihaseid, pikali jalgratast, kätekõverdusi, jalatõsteid, painutusi ... Ja katsu sa mõnel õhtul öelda, et täna ei viitsi! Ma üks õhtu proovisin, aga kui siis Feliks selle peale nutma hakkas, ma enam ei julge. Tavaliselt oli ikka issi see popp kuju, kes pidi lugema õhtuti, nüüd aga öeldakse issile, et ära sina tule, meil on emmega trenn. Höhöhööö!
Ilm on mittemidagiütlev, kuigi isegi üsna soe. See on hea.
Vähemalt midagigi head...
Kere valutab paiguti, kuna meil on nüüd õhtused trennid. Hakkasin enne magamaminekut ükspäev kõhulihaste harjutusi tegema ja poiss sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd teemegi õhtul koos trenni - kõhulihaseid, pikali jalgratast, kätekõverdusi, jalatõsteid, painutusi ... Ja katsu sa mõnel õhtul öelda, et täna ei viitsi! Ma üks õhtu proovisin, aga kui siis Feliks selle peale nutma hakkas, ma enam ei julge. Tavaliselt oli ikka issi see popp kuju, kes pidi lugema õhtuti, nüüd aga öeldakse issile, et ära sina tule, meil on emmega trenn. Höhöhööö!
reede, oktoober 20, 2006
Abitselli
Meie Susanna, kes pole ühelegi oma nukule ise nime pannud, teatas eile, et temal on nüüd Abitselli. Ehk et siis üks pisike beebinukk on nüüd Abitselli. Siis ta küsis meilt Mammaga, kas me ka Abitsellit tahame ja tilgutas meile nuku jalast suhu "abitsellit". Mis iganes see siis ka ei oleks:)
Ise ma arvasin, et ehk on mingid seosed Actimeliga...
Täna teatab laps, et: "Tead, emme, ma käisin täna lasteaias ja seal olid minu vanemad ka!!!" /Noh, tegelikult on ta terve nädala kodune olnud./
Tarmo küsis: "Kas sa tead ka, kes su vanemad on?"
S: "Ei tea!"
T: "Sinu vanemad on emme ja issi!"
S: "Jaa, minu vanemad on emme ja Tarts!"
T: "Ei, ikka emme ja issi! Issi nimi on Tarmo."
S: "Jaa, ja emme mimi on proua Anu!"
Mina: "Aga mis Mamma nimi on?"
S: "Mamma mimi on Mamma!"
Mina: "Ei, Mamma on sel juhul proua Silvia!"
S, täiesti kindlameelselt: "Ei, Mamma on Mamma."
Kusjuures minu selgitused, et proua ei ole nimi, ei näinud vilja kandvat:) Samas kui küsisin, "Kas sina oled siis preili Susanna?", vastas ta, et "Ei, mina olen Susanna!"
Ise ma arvasin, et ehk on mingid seosed Actimeliga...
Täna teatab laps, et: "Tead, emme, ma käisin täna lasteaias ja seal olid minu vanemad ka!!!" /Noh, tegelikult on ta terve nädala kodune olnud./
Tarmo küsis: "Kas sa tead ka, kes su vanemad on?"
S: "Ei tea!"
T: "Sinu vanemad on emme ja issi!"
S: "Jaa, minu vanemad on emme ja Tarts!"
T: "Ei, ikka emme ja issi! Issi nimi on Tarmo."
S: "Jaa, ja emme mimi on proua Anu!"
Mina: "Aga mis Mamma nimi on?"
S: "Mamma mimi on Mamma!"
Mina: "Ei, Mamma on sel juhul proua Silvia!"
S, täiesti kindlameelselt: "Ei, Mamma on Mamma."
Kusjuures minu selgitused, et proua ei ole nimi, ei näinud vilja kandvat:) Samas kui küsisin, "Kas sina oled siis preili Susanna?", vastas ta, et "Ei, mina olen Susanna!"
neljapäev, oktoober 19, 2006
Lastetaltsutaja
Eile juhtusin ülalnimetet saadet vahtima - ise ka ei tea, kuidas, kuna tavaliselt on ju kogu Eestimaa sel ajahetkel "Pealtnägija" kammitsas... Asjata, ma ütlen teile! Viimasel ajal pole ükski "Pealtnägija" mind suutnud nii haarata, kui Kanal 2 "Nanny 911". Nähtavasti ikka sellepärast, et tahan ma või mitte, on lastekasvatus /lastendus:)/ minu jaoks teema nr 1, mille kallal ma pidevalt pead murran, end ja oma lapsi teistega võrdlen ja mis minu päevi täidab. Kui ma just tööl ei ole.
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)
kolmapäev, oktoober 18, 2006
Puud pea paljad
...ja sellega seoses tuli mulle täna mõte, et sügiseti on leheriisumine ikkagi hoopis vastikum kui kevadel. Käed külmetavad. Väike lootus on, et talve jooksul kõduneb neist riisumata jäänud lehtedest ka vähe kasulikku ollust mulda tagasi. Aga tuul viib minu riisumata jäänud lehed naabri krundile ja mulle toob neid omakorda mujalt. Nagu igasugust muudki prahti ja prügi. Krõpsupakid, suitsupakid, kilekotid, jäätisepaberid - jah, ma saan aru, et meie tänav jääb kooli ja bussipeatuse ning poe vahele. Aga kas teile, lapsed, siis kodus ei räägita, et prügi ei visata võõrasse aeda??? Jõhker ja alatu käitumine. Kui võtta rohujuure tasandilt.
Kus on Nõmme avalikud prügikastid? Vahet pole, las majaomanik koristab... Topib veel viimati oma riisutud lehed käesuurusest august posti külge avalikku kasti... Paneb oma olmeprügikest sinna... Väga palju kasu on küll sellest Nõmme heakorraametnikust. Lõpuks said laste mänguväljakutel katkised rennid ära vahetatud, mõtleks vaid. Aga Pargi tänava mets on nagu prügimägi. Kindlasti on neid kohti veel. Ma ei hakka rookimata tänavatest rääkimagi, vara veel, tali alles taevas.
Ühesõnaga, ka meie kodus on prügi üks kindel tüliteema. Ma saan aru diivani taha visatud õunasabadest. Aga ma ei saa aru diivani taha visatud poolikust kohukesest. Kui Feliksi käest küsida, siis on vastus kindel: "Suusi tegi." (Mida ta nähtavasti ka enamjaolt teeb.) Ükspäev ütles ta aga seda julmalt enda ümberaetud mahlaklaasi kohta. Suusi seisis samal ajal seljaga tema poole... Loodetavasti oli kasu valetamiseteemalisest loengust ja ajaloolise tõe meeldetuletamisest, kuidas vanaema vanasti sellise teo eest (eks ikka valetamine, mitte klaasi mahaajamine) karmilt vitsa sai.
Suusi seevastu ei hakkagi midagi tagasi ajama, tema lihtsalt ei korista, ei pane kommipabereid prügikasti, ja kui küsida miks?, siis on vastus alati kindel: "Aga SELLEpärast." Võitle siis sellisega. /Tegelikult meenub mulle heldimusega, et ma olin ise samasugune.../ Aga midagi muud ka üle ei jää, kuna küsimus on põhimõttes ja kasvatuses. Kuigi vahel tundub, et kumb see siis raskem on, kas ise kõik ära teha või hakata selgitama, miks on vaja koristada. Õnneks Feliks juba saab sellest aru, ainuke temapoolne soov on see, et "keegi" teda aitaks. Ja ükskord tegi ta suure toa üksipäini mänguasjadest tühjaks; raske öelda, kumb selle üle rohkem õnnelik oli, kas ta ise või uhke ema.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada sellest, millest Luizegi, et sügis on mõteluste ja sisekaemuse aeg. Aga sellest siis teine kord.
Kus on Nõmme avalikud prügikastid? Vahet pole, las majaomanik koristab... Topib veel viimati oma riisutud lehed käesuurusest august posti külge avalikku kasti... Paneb oma olmeprügikest sinna... Väga palju kasu on küll sellest Nõmme heakorraametnikust. Lõpuks said laste mänguväljakutel katkised rennid ära vahetatud, mõtleks vaid. Aga Pargi tänava mets on nagu prügimägi. Kindlasti on neid kohti veel. Ma ei hakka rookimata tänavatest rääkimagi, vara veel, tali alles taevas.
Ühesõnaga, ka meie kodus on prügi üks kindel tüliteema. Ma saan aru diivani taha visatud õunasabadest. Aga ma ei saa aru diivani taha visatud poolikust kohukesest. Kui Feliksi käest küsida, siis on vastus kindel: "Suusi tegi." (Mida ta nähtavasti ka enamjaolt teeb.) Ükspäev ütles ta aga seda julmalt enda ümberaetud mahlaklaasi kohta. Suusi seisis samal ajal seljaga tema poole... Loodetavasti oli kasu valetamiseteemalisest loengust ja ajaloolise tõe meeldetuletamisest, kuidas vanaema vanasti sellise teo eest (eks ikka valetamine, mitte klaasi mahaajamine) karmilt vitsa sai.
Suusi seevastu ei hakkagi midagi tagasi ajama, tema lihtsalt ei korista, ei pane kommipabereid prügikasti, ja kui küsida miks?, siis on vastus alati kindel: "Aga SELLEpärast." Võitle siis sellisega. /Tegelikult meenub mulle heldimusega, et ma olin ise samasugune.../ Aga midagi muud ka üle ei jää, kuna küsimus on põhimõttes ja kasvatuses. Kuigi vahel tundub, et kumb see siis raskem on, kas ise kõik ära teha või hakata selgitama, miks on vaja koristada. Õnneks Feliks juba saab sellest aru, ainuke temapoolne soov on see, et "keegi" teda aitaks. Ja ükskord tegi ta suure toa üksipäini mänguasjadest tühjaks; raske öelda, kumb selle üle rohkem õnnelik oli, kas ta ise või uhke ema.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada sellest, millest Luizegi, et sügis on mõteluste ja sisekaemuse aeg. Aga sellest siis teine kord.
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Niipalju siis sellest.
Ehk niipalju vabadusest. Ehk siis vabadus my ass.
Juba eile hakkas Feliks kahtlaselt tihti köhatama ja täna ragistab suht korralikult, pisike preilna köhib õnneks vähem. Tundub, et vähemalt nädalane kosumis-praavitamiskuur kodus. Aga pole hullu, elame üle. Homseks sain varahommikuks endale juuksuriaja kinni panna ja nüüd ei oska taaskord välja mõelda, milline sonks mulle kõikse rohkem sobida võiks.
Eile ma olin väga tubli ja ületasin ennast, ehk siis käisin üksi Coca-Cola-Plazas. Noh, 3 last oli ka kaasas. Aga ma parkisin ise. Ma nagu pelgasin seda väheke, õigupoolest on mul mingi pseudohirm siiani autojuhtimise ja parkimiskoha mitteleidmise ees. Tegelikult ma sõidan väga ilusti ja korralikult ja manööverdan ka väga hästi. Mis muidugi ei sega mul enda peas looma kujutlusi sellest, kuidas mulle astub ligi hr. Politseinik ja teeb trahvi ma ei tea mille eest ja kogu liiklus seisab minu taga ja kõik on väga pahased mu peale.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et vaatasime Lottet ja jäin väga rahule nagu lapsedki. Inglisekeelne Renars Kaupers oli küll vähe kohatu, aga lapsi ei tundund see häirivat.
Õhtul proovisin igavlevale Feliksile soovitada Arabella-filmi, kuid mulle selgitati, et eestikeelsed filmid on jamad. Nagu Lotte poleks eesti keeles olnud... Ja siis vaataski "kapten Jacki" (Kariibi mere piraadid), kuna see on niiiii äge. Aga Arabella on niii igav. Ise pole vaadanudki seda, hähh.
Ja meie õhtune maiuspala oli Ohtlik lend. See läheb tõesti iga korraga paremaks ja sel ei ole küljes tavapärast kodukootud Eesti asja hõngu. Mis väga tugevalt oli seriaali Helena paaris osas, mille juppe olen vaatama juhtunud. Kahju, et Tantsud tähtedega just samal ajal on... Ja Tarandist on ka kahju, igatahes normaalsem kui mingi Reet Linna või Aivar Riisalu. Või siis mukitud Mikk. Inksi kekutamine käib ka närvidele. Kuigi Inno-jama tõttu suhtun ma temasse endiselt austuse ja kaastundega:)
Juba eile hakkas Feliks kahtlaselt tihti köhatama ja täna ragistab suht korralikult, pisike preilna köhib õnneks vähem. Tundub, et vähemalt nädalane kosumis-praavitamiskuur kodus. Aga pole hullu, elame üle. Homseks sain varahommikuks endale juuksuriaja kinni panna ja nüüd ei oska taaskord välja mõelda, milline sonks mulle kõikse rohkem sobida võiks.
Eile ma olin väga tubli ja ületasin ennast, ehk siis käisin üksi Coca-Cola-Plazas. Noh, 3 last oli ka kaasas. Aga ma parkisin ise. Ma nagu pelgasin seda väheke, õigupoolest on mul mingi pseudohirm siiani autojuhtimise ja parkimiskoha mitteleidmise ees. Tegelikult ma sõidan väga ilusti ja korralikult ja manööverdan ka väga hästi. Mis muidugi ei sega mul enda peas looma kujutlusi sellest, kuidas mulle astub ligi hr. Politseinik ja teeb trahvi ma ei tea mille eest ja kogu liiklus seisab minu taga ja kõik on väga pahased mu peale.
Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et vaatasime Lottet ja jäin väga rahule nagu lapsedki. Inglisekeelne Renars Kaupers oli küll vähe kohatu, aga lapsi ei tundund see häirivat.
Õhtul proovisin igavlevale Feliksile soovitada Arabella-filmi, kuid mulle selgitati, et eestikeelsed filmid on jamad. Nagu Lotte poleks eesti keeles olnud... Ja siis vaataski "kapten Jacki" (Kariibi mere piraadid), kuna see on niiiii äge. Aga Arabella on niii igav. Ise pole vaadanudki seda, hähh.
Ja meie õhtune maiuspala oli Ohtlik lend. See läheb tõesti iga korraga paremaks ja sel ei ole küljes tavapärast kodukootud Eesti asja hõngu. Mis väga tugevalt oli seriaali Helena paaris osas, mille juppe olen vaatama juhtunud. Kahju, et Tantsud tähtedega just samal ajal on... Ja Tarandist on ka kahju, igatahes normaalsem kui mingi Reet Linna või Aivar Riisalu. Või siis mukitud Mikk. Inksi kekutamine käib ka närvidele. Kuigi Inno-jama tõttu suhtun ma temasse endiselt austuse ja kaastundega:)
Tellimine:
Postitused (Atom)
