Murelik

Ma olen nüüd sellele paar päeva mõtelnud ja mida rohkem ma mõtlen, seda murelikumaks see mind teeb. Eks ikka see vana-aastaõhtu, mis ilma alkoholita tuleb mööda saata.
Nagu see oleks mingi maailma kõige suurem mure, eks... Aga ilgelt närvi ajab!
Ma olen erinevate inimeste ja ka arstide suust kuulnud, et antibiootikumikuurile ei tee väike vein või viin midagi, isegi pastöriseeritud õlu olevat täitsa lubatud juua. Aga teine levinud legend on jah see, et nigu jood, nii antibiootikumi mõju lakkab ja jääd jälle haigeks. Eks põhjused on ka erinevad, mille puhul AB-d neelatakse, mädane keskkõrvapõletik ja käeveristamine pole vist võrreldavad...
31-seks olen ma juba 6ndat päeva tablette võtnud. Arst arvas, et peaks nii 10 päeva võtma, samas jätkub tablette ainult kaheksaks... Mis ma siis teen nüüd. Samas see arst, kes küll kõrvaarst ei ole, aga kes mulle need tabletid välja kirjutas, arvas, et 5-päevasest kuurist peaks piisama. Ma võtan 3 tk päevas, samas kui infolehel on öeldud, et peab võtma 2 päevas. Kõik räägivad erinevat juttu. Eks peaks muidugi arste usaldama ja nende käsku täitma, iseenda huvides. Ei julge ju päris Polkovniku Lese moodi öelda, et "arstid on lollid ega tea midagi!":) Kusjuures kui ma oleksin vabatahtlikult sellises olukorras, siis poleks mingit probleemi - kaine autojuht mulle täitsa meeldib olla.
Vastik-vastik-vastik.
Mann helistas täna Sloveeniast ja rääkis, et seal saab kampsuniväel ringi lasta ja kena päike paistab, pea 15 kraadi sooja päevasel aal. Öösel aga -8. Kadedaks teeb...
Tahaks sooja ja päikest. Või siis lund vähemalt. Ahh, mis vahet seal tegelikult on, kas on lund või ei. Väga suur vahe on, kas on tervis või ei ole seda. Eks ma siis pean vana-aastaõhtul coca-colat jooma ja ette kujutama, et see on rummiga...

Tristan ja Isolde

Vaatasin eile sellenimelist filmi. Hommikupoolikul oli Rudolf ja Irma, mille lõpp mul kuidagi miskitõttu vaatamata jäi, jube hea tükk ikka. Siis õhtupoolikul mõtlesingi veel millegi traagilisega oma kena päeva täiendada.
Siiski pean ma ütlema, et see ei olnud eriti hea. Polnud usutav... Ma saan küll aru, et armastus on pime, kuid miks pidi Isolde Tristanisse armuma? Et kena sile poiss või? Polnud ju niiväga kena midagi. Iseloomust ei saanud üldse aru. Kuningas Marke, kellele Isolde mehele pandi, oli palju kihvtim mees! Olgugi, et ühe käega, aga hell ja armastav ja suur... Oli siis niiväga sel tsikil vaja hiilida Tristani juurde... Abstraktne armastus ja ei teragi kainet mõtlemist!
Seda stseeni, kus nad vahele jäid, ma nõrganärvilisuse tõttu ei vaadanud. Aga lõpp oli täitsa tore. Marke ilmutas suuremeelsust ja Tristan sai vist ise ka aru, kui mõtlematult ta käitus. Isiklikke huvisid ei saa alati esikohale panna! Samas võib inimene niimoodi ju elu lõpuni kannatada ja piinelda.
Üks tänuväärne mõte on mul alati peas ringlemas, kui ma vaatan neid vanu ajaloofilme - küll on hea, et arstiteadus tänapäeval niivõrd arenenud on! Olgugi, et James Brown kopsupõletikku suri, aga ta oli juba vana kah. Isolde ema näiteks suri palavikku. Jube! Huvitav, kas kõrvapõletikku kah surdi? Või jäädi lihtsalt kurdiks? Lühinägelike elukvaliteedist vanal ajal ei maksa rääkidagi...

Uni

Und nägin ka. Et ma püüdsin kellegiga koos kala. Et ma rebisin vihmaussi pooleks ja ajasin konksu otsa. Ritv oli lühikesevõitu. Sain ühe kala kenasti kätte, vesi oli läbipaistev ja kala sätendas hõbedaselt, räime moodi oli. Siis tuli suur kala, ja ma mõtlesin, et selle jaoks jääb küll mu konks väikeseks. Aga ma igatahes olin täis otsustavust see ilus suur kala kätte saada, ja ma mõtlesin, et mul on kõik vajalik selleks olemas - konkse igavene hunnik, vihmausse jagub ja aega samuti. Peaks unenägude seletajast järele vaatama, mis kalapüüdmine tähendab:)

Mis tehtud, mis teoksil

Vahepealne haigusleht on nüüdseks lõpetatud ja peatselt loodan ka tööposti otsa naasta.
Feliksi sünnipäev lähemate sugulaste-sõprade ringis peetud. Väga tore oli!
Loetud 1 mitte eriti suure kunstilise väärtusega raamat, see-eest ostetud juurde 4 uut, mõned neist nähtavasti jõulukingiks.
Teised jõulukingid veel ostmata. Ise ei hakka nende tegemisega end frustreerima, kuigi ma paar kuud tagasi kujutasin ette, kuidas ma sel aastal kõigile sallid koon ja kingin, nüüd tuleb hoopis nii välja, et ma ise vähemalt ühe saan - ja mul on seda hädasti vaja!!! Kuna ma pole isegi endale suutnud täiusliku salli veel teha. Need kaks, mis tegin, olid tehtud soojal ajal ja siis ju ei kujuta ette, et talvel on külm ja sall peabki olema lai ja vähemalt nii pikk, et saab korra ümber kaela keerata ning et kaetud oleks vahemaa suust rindeni.
Vaadatud üks film. In America, Seda vaatasid ka Mann ja teised. Väga ilus film oli. Ma kujutasin seda küll väheke teistmoodi ette, aga oli ilus ja kurb.
Siinkohal tahaks tsiteerida oma üht lemmikpoeeti Hendrik Visnapuud:

Laske mul olla kurb.
Kurbus jumalast on kingitus meile siin.
Kurbust kõigile!
On südamen õnn ja piin.
Laske mul olla kurb.

Tegelikult on see selline film, mis paneb mõtlema selle üle, mis on tähtis.
Ajas nutma küll. Tegelikult oleks tahtnud ikka kohe kõva häälega tönnida - aga näe... ei saanud... lapsed olid kohe kõrval, ei tahtnud neid ehmatada... Mis muuseas oli üks teemasid seal filmis, kuidas vanemad suruvad enda tundeid alla, kartes lapsi endast välja viia.

Tänaseks ootab järge Volver.
Volver oli ka väga tore film. Esiteks muidugi ilusa Penelope pärast. Ja teiseks seetõttu, et nende temperament on nii lahe:) Laused on lühikesed ja konkreetsed, suhtumine on konkreetne... Muidu ju mõeldakse, et eestlased on eriti kidakeelsed, aga selle filmi taustal tundub, et meie, eestlased, oleme liigagi analüüsivad ja põhjalikud ja süvitsiminevad. Näiteks see koht, kus filmis Penelope viib oma lapse oma õe juurde. Ütles 2-3 kahesõnalist lauset a la "ole siin. tulen varsti." ja polnud mingit pläkutamist teemal, millal sa tuled, miks sa lähed ja kuhu, pärast veel mõeldakse, kas see üldse oli viisakas niimoodi ette helistamata laps õe juurde viia jne jne. Ühesõnaga, mulle see film meeldis.

Ja veel üks asi, mille üle ma eriti uhke olen: ootamatult on selgunud, et mul on aritmeetikavõrrandite (või oli see algebra?:)) lahendamises must vöö!:) Nimelt suutsin 7. klassis käivale naabripoisile selle asja selgeks teha. Loodetavasti!!! Ma olen täiesti ärevuses, mis hinde ta tänase tunnikontrolli eest saab, ma nii loodan, et ta ei teinud mingeid lohakusvigu...

Peeta...

Thanks for your interest in the new Blogger in beta! For now, we are only switching a limited number of users to this new version. We can't switch your account at this time, but hope to be able to do so soon. Please check back through your dashboard for when you'll be able to try switching again.

Nii lahe, onjo! Mitte, et mind teie Beeta niiväga huvitaks, eksole, aga mis te siis pakute seda võimalust välja, kui tegelikult ikkagi ei paku?! Tähendab, et ma ei hakkagi siis ühele teisele toredale blogile ligi pääsema.
Ma pean nüüd mõtlema, mida ma edasi teen. Äkki koliks kuskile. Või läheks põranda alla tagasi:)

P.S. Oh, tegelikult mul õnnestus see juba teisel katsel:) Nii et pole enam probleeme, beeta olemas ja jääb siis üle vaid kategooriaid välja mõtlema hakata - ma sain aru, et beeta võimaldab neid. On jah! Kohe allservas see võimalus olemas. Mõnus.

Statistikast

Internetis liikudes tuleks endale võtta motoks "ära võta kõike isiklikult", kuid vahel on seda kahtlemata raske teha.
Mina võtan natuke isiklikult, et kui keegi google`s teatud pilte otsib (ma enam seda sõna ei maini igaksjuhuks...), siis kuvatakse talle ka minu blogi... Õnneks selliseid juhuseid, kui keegi selle peale mu blogi ka tšekanud on, on seni olnud vaid üks...

Täna ma võtsin väheke isiklikult ühte tüüpi, kes on mu blogist otsinud sellist asja:

neiu näitab end veebikaamerast

Nohh, tegelikult ma ei saa ju seda isiklikult võtta, kui otsingumootor mingeid vägivaldseid järeldusi teeb, aga samas isiklikult võtmine võib ka positiivses mõttes toimuda - tundub vägisi, et ma olen juba sellises eas, kus neiuks nimetamine olemise rõõmsalt elevaks teeb:)))
Leidub neidki, kes mu blogi pidevalt internetist otsivad (kuigi kergem oleks ju see bookmarksidesse või favorites`idesse lisada). Üks pidevalt korduv otsisõna on "õudusjutt":) Kunagi oli mul siin sellise pealkirjaga jutt... Aga võibolla lihtsalt leidub palju kodanikke, kes internetist õuduslugusid otsivad.
Tundub, et olen ka tuntud Horvaatia bussireiside(?) ja Serbia hindade(?) spetsialist, samuti oman laialdasi teadmisi moe- (70-ndate stiil, vaba aja koTTid, 80-ndate soengumood) tervise- (jalgade paistetus, valus ninaneel, raske rasedus) ja iluteemadel (kaunitarid, Adelina, lõhnad ylang-ylang).
Väga lahe!

Lihajutt

See jutt on ajendatud suuresti Ruudi vastavast jutust. Ja Thredahlia kapsarullijutust, kus vasikahakklihast juttu.
Mõtlesin mina selle vasikahakkliha peale mitu päeva, kuna vasikahakkliha pidavat olema kõige väherasvasem hakklihaliik üldse, ja seetõttu imehästi sobima minu kaloritepiiramisepoliitikaga. Nohh, aga siis meenusid mulle vanaema juures maal laudas nähtud vasikad, kellel olen lasknud enda sõrmi lutsida, neid paitanud ja patsutanud... Ja mõtlesin, et kui palju läheb vaja vasikaid, et nendest hakkliha teha. Ja et kui vana looma veel vasikaks loetakse... Ja kui kaua lehm peab vasikat kandma.
Noh ja siis ma mõtlesin, et vasikaliha ma enam ei söö. Samas, kui seda turul müüakse, siis ju vahet pole, tükk lebab letil, tule ja osta. Ma ükskord ostsingi. Vasikaliha on ju tegelikult hea. Eriti meeldivad mulle need rohked "krõmpsud" ja künnapu-liha, vanaema kutsus seda nii, selline kiuline värk. Tegin endale uhke vasikaprae ja mäletan siiamaani, et mul miskitõttu oli hiljem paha olla. Ja mitte mingite kõhuhädade pärast, vaid just hingeliselt.
Samas on selge, et inimene on lihasööja, ja et iga elu lõpeb surmaga, olgu see surm siis milline tahes. Kuna inimene on empaatiline loomake, siis ta kipub kõike endale väga täpselt ette kujutama, k.a. seda, milline tunne oleks tapamajas surra. Aga seda, milline tunne oleks mõelda asjadest sea mõistusega, või lehma omaga, seda ta võib vaid oletada, seda ei saa endale ette kujutada.
Lihasöömine on inimese jaoks kindlasti vajalik, kuna näiteks vitamiini B12 saab inimene ainult lihast või nö. loomsetest produktidest, näiteks maksapasteedist.
Kana ja kala ma söön ilma igasuguste süümekateta. Jänest sai ka üsna heaisuliselt matsutatud.

Muidugi ma eelistaks mahetoitu, kui see uudis näitab, et see teema on meil alles tulevikumuusika. Võibolla on siis eestlased harjunud mõttega, poes müüdav liha on niigi hea, et enamik loomi tuleb kodustest majapidamistest, kus nad niigi mahepidamisel on, ja ka enamustes suurfarmides ja majandites käivad lehmad õues aasa peal jalutamas (kuigi tegelikult ei tea keegi, kui palju neile jõusööta antakse vms). Aga tänapäeval pole ju isegi see kindel, et poes müüdav liha Eestist pärit on. Ja et kust ta siis pärit on ja millistes tingimustes kasvanud.
Kui poes on müügil Poolast pärit õunad, siis ikka mõtlen, kas nad on sealtsamast E67 maantee-äärsest õunakasvatusest näituseks, või kuskilt vaiksema liiklusega kohast, ja et milliste väetiste ja mürkidega neid turgutatakse. Samas, õun vähemalt ei võta endale raskmetalle sisse, küll aga peaks seda minu andmetel tegema viinamari. Ja siis vaadake Euroopas ringi sõites, kui palju on kiirteede ääres viinamarjakasvandusi...
Ja siis mõtledki, et huvitav, kumb see siis täpselt kasulikum on, kas jätta kõik need tervislikud puu-ja köögiviljad söömata või et kui tervislikud nad täpselt on.
Siiani olen ikkagi ostnud ja loodan, et kasu on suurem kui kahju.

Uih

Mõtlesin, et hakkaks laste sünnipäevaks mängutuba broneerima ja mis mina üllatusega avastan: hind on aastaga täpselt 1000 krooni võrra tõusnud!
Aga samas saan ma selle 1000 krooni linnavalitsuselt teise lapse sünnipäevatoetusena tagasi... mis sest, et natukene hiljem...
Ja koju nii palju rahvast ei mahuks. Ja mängutoas on neil kõigil mõnusam möllata, nii suurematel kui väiksematel. Ja koristama ka ei pea. Ja kõik lähevad õigel ajal koju:)

Mõttetera

Täna ütles just sõbranna väga huvitava mõtte, mida ta olevat kuskilt lugenud: et kui inimene on negatiivse mõtlemisega, siis pole vaja end vägisi positiivselt mõtlejaks sundida.
Selles mõttes on see mulle tuttav tunne, et kui ma kurb olen, ega siis ikka vägisi rõõmsaks ei saa, ennem tuleb ikka peatäis ära nutta.
Ja siis meenus mulle kohe üks läbinisti negatiivne blogi, mille omanikule ka ei meeldi, kui teda püütakse positiivseks aidata. Samas nagu tundub, et ta ikkagi tahaks end natukene muuta, kui ta ühest teatud organisatsioonist abi kavatseb otsima minna.
Ja siis ma mõtlesin välja, et kuigi ma poleks seda enda kohta osanud tunnistada, olengi ma positiivse mõtlemisega ehk optimist. Mitte, et mul oleks kerge elu olnud või midagi. Või nohh, ütleme pigem, et eluaastad 5-22 polnud väga kerged. Aga siiski oli väga õnnelikke momente. Ja kui ma lapsepõlves olin täielik introvert, siis keskkoolis sai minust ekstravert. Kuigi ma pole mingi ekstra suurepärane suhtleja ja tutvustelooja siiamaani.
Positiivse ellusuhtumisega on minu meelest kuidagi kergem elada.
Võibolla on see sellest, et mu vanaema oli allaheitlik ja negatiivse mõtlemisega? Või et teine vanaema muretses pidevalt asjade pärast, mida ta muuta ei suutnud? Noh, ta palus Jumalat, lootes, et Jumal muudab... Aga Jumalal olid ses osas teised plaanid.
Mitte, et ma nüüd üldse ei muretseks, ikka inimene vahel muretseb.
Ma mõtlen, et kui inimene näeb kogu elu raske ja masendavana, mis mõnu tal üldse elada on... Samas on pessimisti elu kergem, kui ta ei pea pidevalt pettuma, kuna oskab kõik halva enda jaoks ette mõelda, kui aga tuleb kergem variant, siis rõõmustab:)
Täitsa huvitav kohe, millest see optimism ja pessimism tulevad... äkki tähtkujust?

Veidi hiljem: Teine sõbrants mõtles kah selle jutu põhjal, kuhu end liigitada. Jõudis otsusele, et on vahel optimist, vahel ka valus pessimist, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Koos jõudsime järeldusele, et optimism ja pessimism nagu ka kõik muu ei saa esineda 100%-liselt ühel indiviidil.
Leidsime ka, et üks kategooria lisandub veel - pohhuism:) Ja et paljudel juhtudel on keeruline vahet teha, on see nüüd optimism või pohhuism. Aga kui sa mingit asja hinge ei võta ja oskad selle suhtes ükskõikseks jääda, seda võib vist ikkagi optimismi alla liigitada.
Või siis nagu ütleb 6-aastane Maria tänases "lapsesuu" junkmeilis - Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad
vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.

Pisike ohkimine hinnateemal

See on ikka täitsa lõpp, mis toimub kinnisvarahindadega:O!!!
Alles see oli, kui 3 miljonit Nõmme maja eest tundus üüratu hingehind. Nüüd maksab maja Keilas 3.3 miljonit. Kusjuures minu arusaamist mööda on see põhimõtteliselt krundi hind, krunt on 2612m2 ja sel krundil on 67m2 3-toaline elumaja, mis näeb üsna mõttetu välja, eterniitkatus ja telliskivisein...
Suvila Haabneemes Melba tee, 65m2, kuid krunt 1089 m2 2,7 miljonit...
Maja teine korrus Nõmmel, 45m2 (!!!) vajab renoveerimist, 1 150 000.-
2-toaline korter 2 miljonit, kolmetoaline korter 3 miljonit...

Päris jube ikka... Ostja seisukohalt jube. Müüjatel muidugi hea põli...

Lemmikvärv

Selline merevärvi roheline on üks mu lemmikumatest toonidest. See on selline toon, mida mõned näevad sinisena, mõned aga rohelisena. Mina kipun alati rohelisena nägema. Kuigi põhimõtteliselt ongi ta selline vahepealne - rohesinine, siniroheline. Mitte kuskil pole sellist värvi jõgesid, järvi ja merd, kui teadagi, Sloveenias ja Horvaatias:) Ma pole lihtsalt mujal käinud ja näinud. Ega Kariibi mere värvil ka suurt viga pole muidugi, kui pilte uurida. Igatahes, kollased ja punased lehed võivad ju ilusad olla, aga minu jaoks tähendavad nad ikkagi karmi reaalsust - talv on tulemas, kõige jäledam aeg, november on alles ees... Vaatame parem sinirohelist merd ja mõtleme ilusatele asjadele ja helgetele aegadele.

Esmaspäev

Mõnikord mulle esmaspäevad meeldivad. Kui on mõnus väljapuhanud tunne ja olen täis tegutsemisindu... Täna on aga kurk valus, õigemini ninaneel - tüüpiline tundemärk algavast nohust. Öösel ei olnud üldse und, olin pidevalt poolune staadiumis, mingil hetkel tundus, et näen juba ei tea mitmendat tundi üht ja sama unenägu teemal "Tantsud tähtedega", siis jälle mõtlesin, et millal see öö ometi lõpeb... Lõppes nagu arvata oligi siis, kui olin varahommikul magusasse unne langenud, nii umbes 10 minutit enne äratust. Või vähemalt tundus nii...
Ilm on mittemidagiütlev, kuigi isegi üsna soe. See on hea.
Vähemalt midagigi head...
Kere valutab paiguti, kuna meil on nüüd õhtused trennid. Hakkasin enne magamaminekut ükspäev kõhulihaste harjutusi tegema ja poiss sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd teemegi õhtul koos trenni - kõhulihaseid, pikali jalgratast, kätekõverdusi, jalatõsteid, painutusi ... Ja katsu sa mõnel õhtul öelda, et täna ei viitsi! Ma üks õhtu proovisin, aga kui siis Feliks selle peale nutma hakkas, ma enam ei julge. Tavaliselt oli ikka issi see popp kuju, kes pidi lugema õhtuti, nüüd aga öeldakse issile, et ära sina tule, meil on emmega trenn. Höhöhööö!

Au kuningannale!

Briti kuninganna Elisabeth II tõusis minu teadvusesse vististi seoses printsess Dianaga. Mingil hetkel tundus mulle, et Elisabeth on kuri, südametu, kalk, konservatiivne... ja Diana oli nagu pühak, keda oma mehe perekonna poolt taga kiusatakse. Camilla näis olevat vastik mõrd, kes Charles`i ja Diana abiellu kiilu vahele lööb ja segab neid täiuslikku õnne nautimast... Oh püha naiivsust, tegelikult nii need asjad muidugi ei olnud. Või siis olid, kuid ei tohi unustada, et igal inimesel on omad tunded, ning et inimesed ajas muutuvad, nagu ka nende tunded. Elisabeth võis ju sundida Charles`i Dianaga abielluma, kuna Camillaga abiellumiseks polnud aeg ja ühiskond veel küps. See ei pea tähendama, et ta on kuri kuninganna, kes oma tahet teistele peale sunnib. Ta on tark ja ettenägelik naine, kes on oma elu paljuski elanud oma riigile ja rahvale ja mitte ainult. Ta on tuntud kogu maailmas ja paljud inimesed suhtuvad temasse südamliku poolehoiuga. Selline au saab osaks vähestele. Kuid see au ja poolehoid - see on tulnud suurte loobumiste hinnaga, ja võibolla isegi tänu sellele, et vähesed suudavad vastu panna sellisele pingele - olla ja elada nii, et iga su sammu jälgitakse, et sa pole oma otsustes vaba, et sa kunagi ei väärata; et sa isegi ei saa lubada oma lapsel valida kasvõi näiteks autolukksepa ametit, olgugi, et see on tema südamesoov...
Kuninganna Eesti-visiidiga seoses näidatud dokumentaalfilm Temast Endast oli väga armas! Ja aitas palju mõista seda, miks kuninganna on just selline, nagu ta on.
Diana surm oli omal ajal suur šokk, praegu tundub aga, et see tohutu Diana-maania on väheke ülepaisutatud olnud, ja just seetõttu, et Diana arvas, et suudab meediat manipuleerida. Lõppkokkuvõttes on meedia hoopis Dianale 1:0 teinud, pigistanud temast välja viimase veretilga; ning ta siis tapnud, et ka sellest omakorda viimane välja pigistada. Diana asemel on troonile tõusnud "see vastik bulldog Camilla", kes teadis, mida tahab, mida tunneb ja oskas sellest bulldogi moodi hammastega kinni hoida. Nüüd on neid koos Charlesiga lõputult armas vaadata - kuigi Camilla on juba üle 60, ei näe ta välja päevagi vanem kui 45 ning on ilusam ja säravam ja kaunimalt riides kui kunagi varem.
Kuninganna hakkab üha rohkem oma ema meenutama - selline pisike ja pidevalt naerul suuga. Elisabeth elab nähtavasti sama kaua, kui ta praegu, 80-selt näeb niivõrd hea välja, olles samas suuteline taluma nii suurt koormust, mis riigivisiitidega kaasneb. Jalutada meie oktoobrikuus tänaval õhtukleidi väel....brrrr...
Ja tema stiilitunne!!! See imeline punase lillega sinine sametkübar... Mida veel võiks kuninganna kanda? Kui mina läheksin sellise kübaraga tänavale, vaadataks mind kui klouni, kuningannale aga ei oska paremat tahta.
Lõpetuseks stiilinõuandeid proua Evelin Ilvesele:
ei maksaks tahta nii tahaplaanile ka jääda, et riietuda vaibaga ühte tooni kostüümi...
alt laienev seelik oleks võinud olla vähekene kitsam (koguni sirge lõikega eelistatult)ning natukene pikem, see oleks figuuri optiliselt pikemaks ja saledamaks teinud. Mis sobib Vaira Vike-Freibergale, ei pruugi teistele sobida.
Heledamast kangast varrukamansetid tõmbavad pilgu puusadele ja laiendavad neid optiliselt veelgi; hele jakikrae seevastu oli hea, see tõstis pilgu puusadelt ülespoole. Ka jaki ümara lõikega hõlmad oli hea valik.
Mulle meeldis tohutult Evelin Ilvese presidendivalimistel kantud armas roosa mantel, see oleks kenasti ka kuningannaga harmoneerunud, kuid nohh, ega ei oleks jõudnud seda ohkimist ära kuulata siis, et üks ja sama asi juba teist korda seljas... Aga võibolla poleks olnudki viisakas mantlit kanda, kui kuninganna sedasama teeb... Et nagu ahviks järele või nii...
Ohh, see riietumine on üks raske teema! Eriti kui oled harjunud olema nn. tavaline inimene, siis aga lennutatud etikettide ja protokolli maailma. Kindlasti hakatakse esimese leedi riietust kritiseerima, nii et vähe ei ole! Sellepärast soovin talle tugevat närvi ja häid valikuid! Lõpeks on ju tegemist ainult maitseküsimusega, mis on aga vägagi vaieldav...

King loksub

Loksub juba pikemat aega. Hea, et ei pea bussi peale jooksma, niimoodi mul ükskord lendas king endast 5 meetrit ettepoole. Ma isegi tean loksumise põhjust - heh, selleks ei pea eriline ajukeenjus olema, eks:) - mu parem jalg on vasemast väiksem. Täna tekkis mõte vaadata, et kas see peaks silmaga ka näha olema. Ja täitsa lõpp... visuaalse vaatluse tulemusel on mu parem jalg vasemast vähemalt sentimeetri võrra väiksem. Huvitav küll, miks mu jalad ühepikkused ei ole... Või pigem mitte jalad, aga jalalabaosad:)

Mis lõhn, mis lõhn...

Mingi imelik lõhn on igatahes täna õhus. Algul arvasin, et autokummid on kuidagi kärssama läinud, kuid autost väljudes sain aru, et see ei ole minu ega mu auto probleem, vaid me kallis kodulinn tervitab kuningannat omamoodi. Eks ole ju seda lõhna varemgi õhus olnud, tuul on tselluloositehase poolt või midagi taolist. Oh oleks nüüd ometi, et see hais kähku kaoks, ise võime seda ju hingata, aga kuninganna ees oleks küll häbi...:)

Vabadus! Vabadus!

Niimoodi vaikselt ja tasaselt, rohkem nagu omaette sosistades, nagu Balti ketis oli:)

Täna oli juba selline päev, kus Susanna ütles, et: "Sa saada meid lasteaeda ja siis mine ise koju." Kui ära hakkasin minema, tõmbus mõlemal korraks suu kulpi, kuid tegin ruttu sääred ja kui nats hiljem hiilisin tagasi mahaunustatud varualukaid viima, oli vaikus majas ja kõik pesid kenasti enne hommikusööki käsi.
Ja siis ma käisin hambaarstil. Ja siis ma mõtlesin, et ega ma siis ometi ei saa jätta juhust kasutamata, et kuna ma nagunii kesklinnas olen, siis peaks ka vähe ringi jalutama ja et mitte seda sihitult teha, siis sihiks võtta lõngapood. Müürivahe tänaval. Mul oli täiesti kindel plaan osta Susanna uue eile ostetud kombeka ja talvesaabaste juurde sobivat värvi mütsilõnga, fuksiaroosat. Noh, lõnga ma sain, aga mis meelest läks? Loomulikult see, milleks sinna poodi üldse mindi. Kuripatt küll. Aga selle eest olid need ostetud lõngad nii nunnud, ja tegelikult sobib sellest tomatipunasest ka võibolla üks müts teha. Kuigi see on stoola jaoks mõeldud. Nüüd on nimelt väga moes sellised sallid ehk siis stoolad:), mis on naerusuu kujuga. Neid saab edukalt boolerona kanda, kui on eest sõlme pandud. Ja sallina ka muidugi. Väga praktiline. Ja väga soe, külmavarestele nagu mina.
Teele ette jäi ka tore kingapood Avangarde, selle 6-st kingahullust omanikust oli hiljuti ühes ajakirjas juttu. Ja ma pean ütlema, et tõesti tore pood! Müüjad on ka väga kenad ja jutukad. Sain sealt endale saapad. Küll kunstnahast, selle eest aga paraja säärega ja pika säärega - minusugusel toekamate säärtega naisterahval(krdi esivanemad ja nende geenid, ma ütlen!)on üpris raske leida endale parajate pikkade säärtega saapaid. Aga need olid nagu valatud, ja müüa soovitas ka soojad karvased sisetallad sisse osta, siis pole karta, et külm hakkab. Nii tore, nii tore.

Ning alert sushisõpradele: Savoy hotelli restos (endine Ararat) on uus sushimenüü! Küll ajas suu vett jooksma, kui sealt täna mööda kõndisin, kuid arvasin siiski, et kell pool 1 on sushi jaoks liig varajane aeg, ning et head asja tuleb ikka koos sõpradega manustada! Nii et jääme uute sushikohtumiste ootele varatalvel:)?

Mõnna-mõnna!

Mul hakkab homme pisikene puhkus!
Nii tore, nii tore!

Tore oli ka eilne "Kaunitar ja koletis"-nimeline saade. Kes tahab nalja saada, vaadaku kindlasti. Et see issanda loomaaed ikka niiii suur on!
Üks tore koht oli, kui beibää küsib oma koletiselt: "Kulä kas sa jumala usud väää?" /Neiu Adelinale anname keelevead andeks, ikkagi mitteeestlane./ Koletis vastab konkreetselt: "Ei!" Adelina ehmatab selle peale koletul kombel: "Issaaand!!! Miiiksäää???"

Ütlesin pärast Feliksile, et: "Feliks, ära sa küll endale lolli naist võta!" Ja Feliks arvas, et "Ma proovin!"
Noh, võib ju muidugi vaielda, mis see siis oluline on, kas ilu või tarkus ja et hea süda on ikka kõige tähtsam. Ühe beibä sõnul on aga näiteks mehe puhul tähtis, et ta oleks heast perekonnast. Milline on hea perekond? Ma kahtlustan, et meie ettekujutused heast perekonnast lähevad kardinaalselt lahku...
Väheke kentsakas oli ka kuulda neidude mõttearendustest ja tulevikuplaanidest -
...parem olla mingi firmaomanik, kui hall hiireke ja nurgas raamatut lugeda...
... teen oma firma, ma veel täpselt ei tea, millega see firma tegelema hakkab, aga ma olen kindel, et see firma saab väga edukaks ja võibolla ma saan isegi kuulsaks!...
...vanemad elavad mul Inglismaal ja saadavad mulle sealt riideid... /höhöhöö, kitkuvad seal kalkuneid vist, mõtlesin ma sarkastiliselt sinna juurde/
...mulle meeldib väga sopata ja endale hästi palju riideid osta...

No comments...

Uus ilme

Tõesti-tõesti, igas halvas asjas on ka midagi head. Kuigi alati ei pruugi need head küljed kohe ilmneda, või ei ilmnegi kunagi, aga ikkagi võib hea tahtmise korral leida. Iseasi, kas nad omavahel võrdlust välja kannatavad.
Meie boileriavarii on andnud tõuke vannitoa ümbertegemisele. Ehk siis et varsti võib seda õigusega vannitoaks kutsuda. Me saame vanni! Veel paar nädalat tagasi tundus see utoopiline, kuigi vanni vajalikkusest oleme me ammu rääkinud. Iseasi, kui palju me vannis käima hakkame, aga vähemalt on selleks soovi korral võimalus. Eks paistab, kuis see ümbertegemine välja kujuneb, kuldsete kätega Tarts mõtleb ja teeb kõik ise valmis. Eile lõhkus duššikabiini peaaegu välja. Sinna tuleb uus boiler. Remondist vist rääkida ei saa, remont tähendaks uue lae ja vesiküttega põranda panemist... aga eks paistab... Päris põnev kohe! Halb pool on jätkuvalt sooja veeta elamine.

Juhtub...

Hommik algas kurva uudisega kolmest noorest mehest, kes eile surnuks sõideti. Kaks neist olid vennad.

...

Mu kolleegid arvasid, et see tapjaautojuht tuleks maha lasta. Et ta väärib surma.
Issand, kui jube see tegelikult on.
Kaastunne, viha, rikutud elud, elamata jäänud elud.

Sugupuust

...pole ma siia veel kirjutanud. Aga võiks:) Vanaemapoolne suguvõsa pärineb meil Peipsi äärest, Iisakust. Täna sattusin juhuslikult ühe blogi peale, mille omanik oli käinud Iisaku külalaadal, ja sealt avanes ka Iisaku külamuuseumi lehekülg. Sealt omakorda leidsin kodu-uurimustöid, ning vägagi tuttava nime. Alice Fetka peaks olema minu vanaema kas tädi- või onutütar, vanaema Saima Pääbuse(1918-1997) ema Pauliine Pääbuse (kelle isa oli Mihkel Fetka) õe või vennatütar. Või noh, mingit moodi sugulane raudselt. Nüüd on selline tunne, et peaks sinna muuseumi oma juuri otsima minema:)
Ja nagu neist allpool olevaist kodu-uurimustest näha, puudutatakse neis ka Sälliku küla küüditamisi. Sällikus elas minu vanaema õde Tooni Raadmäe oma mehega. Neil oli Tooni mehevennaga kahepeale maja ehitatud, ning siis vend kaebas venna peale, et maja endale saada ja Tooni küüditati oma perega Siberisse, kus neil üks väike beebi suri. Pärast, kui tagasi tulid, elasid sealsamas majas, enda poolel edasi, ega suhelnud mehevennaga enam.
Iisaku rahvarõivaid tahaks ka näha, mul endal veel rahvariideid pole, aga võiks ju teha. Ja miks mitte Iisaku omad. Või siis Noarootsi omad, kus mu teine vanaema, Adele Org, peale sõda kuni surmani elas ja kus oli mu lapsepõlvemaa. Aga vanaema ja vanaisa on sündinud hoopiski Venemaal, Peipsi taga Krasnõje Strugis.

Vetekaja, A. Alli Vetekaja (Alice Fetka) elulugu 1913-2003. 2003
Vetekaja, A. Elutarkusi ja ütlemisi küla pealt. Kodu-uurija I, 1984
Vetekaja, A. Küüditamisest Vaiklas ja Sälliku külas. Kodu-uurija III. 1991
Vetekaja, A. Liiva küla külajuttude järgi. 1986
Vetekaja, A. Liiva küla. Kodu-uurija II, 1985.
Vetekaja, A. Mälestusi R.Th. Hansenist (Väljavõtted ajalehtedest. Käsikiri)
Vetekaja, A. Rahvameditsiin. 1979
Vetekaja, A. Rahvapärimusi Iisaku kihelkonna küladesse asujatest. 1958
Vetekaja, A. Rahvariietest Iisakus. Koopia, orig. ERM-is
Vetekaja, A. R.Th. Hansen ja Iisaku Laulu ja pasunakoorid. 1961
Vetekaja, A. Sälliku küla. Sugupuud ja mälestused. 1945
Vetekaja, A. Vaikla küla. Sugupuud ja mälestused. 1997