Kordamine on tarkuse ema

Korrata tahaks veelkord seda mõtet, et mis glamuuri saab meie kliimas üleüldse olla? Täna ma mõtlesin oma soojaksköetud toas, et olen šikk ja selga panen seeliku ja õhema talvemantli ja kampsunit ma selle alla mingis eriti kummalises meeltesegaduse hoos ei hakanud panema - sest kui teised saavad tööl käia ilma kampsunita, üks isegi lühikeste varrukatega, mida mina siis kogu aeg nagu kubujuss olen... Autoakent jääst puhtaks kraapides veel korraks mõtlesin, et läheks ikka tuppa tagasi ja tooks kampsuni igaks juhuks, aga no ei viitsind nagu. Üldse inimene ei mõtle sellele, et töö juures on tuba 6 suure aknaga ja kahtlase väärtusega konditsioneer, millest kunagi ei saa aru, kas ta töötab või mitte. Siis pole imestada, miks mul kogu hommiku kummitab fraas pophitist Paradiisisaarel: "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on...!" Pisut päästab laua all olev elektriradikas. Aga ütleme nii, et edaspidise talve märksõna on kindlasti kampsun. Mida paksem, seda kasulikum tervisele. Olgu mis on, aga ma kavatsen anda kõik selleks, et terve püsida.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.