Novembri lõpu puhul väga paslik kirja panna üks korralik kiun. Jõulukiun oleks vist natuke vale öelda, kuigi Jõulgi kogu kompotis kõvasti esindatud.
Esiteks muidugi see, et kell 3 läheb juba pimedaks.
Hea asi on see, et on soe. Ma luban, et hakkan õhtuti koeraga jalutamas käima - ei mingit kepikõnniga enda tapmist talvel! Lihtne ja kaunis kulgemine mööda õhtuseid lambisäras tänavaid. Soovitavalt mööda selliseid tänavaid, kus koerakesel mingeid rivaale ei ela. Kuigi samas on mingil osal mu metsikumast loomusest lahe vaadata, kuidas nad koonud kipra ajavad ja teine teisel pool aeda üksteist pureda püüavad...
Teiseks - detsember on nagu juuligi me peres sünnipäevade kuu. 8. Feliks, 15. mu ema, 17. Susanna...
25. on vanaema sünniaastapäev.
Oleme laste sünnipäevi nagu endi omasidki koos pidanud. Aga kas eraldi sünnat tuleb ikkagi, üks sugulastega ja teine mängutoas sõpradega. Hea asi on see, et mulle peod meeldivad. Olgugi, et nende ettevalmistamisega on kõvasti peavalu ja hiljem koristamist. Millal ma ükskord hakkan võtma koristamist elu loomuliku osana?
Hea on ka mõte, mis mul sel aastal pähe tuli. Nimelt, et Feliksi sõbrad toovad kingi vaid talle ja Susanna omad vaid talle.
Raskem on muidugi nende perede puhul, kus on nii Feliksi kui Susanna eakaaslasi:) Ning sugulased ja head sõbrad kindlasti peavad mõlemat meeles. Ja lastel on ka hea meel!
Ehh, kardetavasti ei pääse me ka sel detsembril mänguasjauputusest... Lastele meeldivad ju mänguasjad kõige rohkem.
Samas Feliks näiteks eile veel mainis, et vildikaid oleks vaja, peenikesi, aga et mina ei tohi neid talle osta, kuna ta kirjutas nendest Jõuluvanale. Igasuguseid kunstitarbeid kulub meil tõesti palju. Minus on tekkinud salalootus, et Feliksist saab kunstnik:) Aga ise ta tahab politseinikuks saada.
Kolmandaks. Jõulukingid. Mõtlen mina küll, et lähen aga poodi ja ostan... Pole see nii lihtne tegelikult! Hea asi on see, et ma saan sellega järgmisel nädalal tegelema hakata. Tuttavad võiksid muidugi iimeilitsi märku anda oma soovidest, siis oleks mul lihtsam:) See, et lgp. proua ämm panni soovib, selgus õnneks eile vestluse käigus:)
Neljandaks. Aeg Jõuludest uue aastani. Graafikute kokkusobitamine pidutsemiseks. Peo eeskavad. Kuhu üldse Jõulude ajal minna? Kas olla kodus või mitte? Normaalsed inimesed on muidugi kodus, me ka üks aasta olime. Aga enamjaolt oleme olnud Hr. Abikaasa vanema venna pere külalised. Kus siis kogu suguselts koos on. Viimasel ajal on ainult see häda, et suguselts pidevalt suureneb:), siiski on hea asi siinkohal see, et häid lambaid mahub ühte lauta palju. Väga hea asi on see, et ei pea ise süüa tegema:)
Ja aastavahetus... tsiteerides klassikuid - on, mida oodata!)
On algamas aeg, mis on kõikidele väga kiire, samas on see väga eriline ja südamlik. Leidkem endas rahu ja tasakaal...
neljapäev, november 30, 2006
Benevolent creator
Selle testi ma sain Sirje blogist - tavaliselt ma seda ei loe, aga seekord juhtus silm peale.
See on üldse üks pikemaid teste, mida ma olen kunagi viitsinud teha. Aga tulemus on selline ... tore:)
You are a Creator
Your imagination, confidence, willingness to explore, and appreciation of beauty make you a CREATOR.
You are independent, and you enjoy your self-sufficiency.
Defying convention, you are very innovative, and you have a vivid imagination.
The look of things is important to you, and you have a keen eye for aesthetic beauty in multiple arenas.
You have a strong interest in what is new and exciting—and that includes forging ahead with new ideas, not simply discovering what is already out there.
Your eagerness to seek new and varied experiences leads you into many different situations.
You're not set on one way of doing things, and you are creative when it comes to finding novel solutions to complex problems.
You trust yourself to be innovative and resourceful.
Your confidence allows you to take your general awareness and channel it into creativity.
You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.
You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.
You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.
If you want to be different:
Appreciate the earthly, practical elements of things—there is beauty in form as well.
While you are good at thinking abstractly, focusing on details a bit more may help you discover things about the world.
how you relate to others
You are Benevolent
You are a great person to interact with—understanding, giving, and trusting—in a word, BENEVOLENT
You don't mind being in social situations, as you feel comfortable enough with people to be yourself.
Your caring nature goes beyond a basic concern: you take the time to understand the nuances of people's situations before passing any sort of judgment.
You're a good listener, and even better at offering advice.
You're concerned with others at both an individual and societal level—you sympathize with the plights of troubled groups, and you can care about people you've never met.
Considering many different perspectives is something at which you excel, and you appreciate that quality in others.
Other people's feelings are important to you, and you're good at mediating disputes.
Because of your understanding and patience, you tend to bring out the best in people.
You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.
You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.
You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.
If you want to be different:
You spend a lot of time taking care of others, but don't forget to take care of yourself!
Sometimes you can get overcommitted, and when you sacrifice spending time with those close to you, it can make them feel unimportant.
See on üldse üks pikemaid teste, mida ma olen kunagi viitsinud teha. Aga tulemus on selline ... tore:)
You are a Creator
Your imagination, confidence, willingness to explore, and appreciation of beauty make you a CREATOR.
You are independent, and you enjoy your self-sufficiency.
Defying convention, you are very innovative, and you have a vivid imagination.
The look of things is important to you, and you have a keen eye for aesthetic beauty in multiple arenas.
You have a strong interest in what is new and exciting—and that includes forging ahead with new ideas, not simply discovering what is already out there.
Your eagerness to seek new and varied experiences leads you into many different situations.
You're not set on one way of doing things, and you are creative when it comes to finding novel solutions to complex problems.
You trust yourself to be innovative and resourceful.
Your confidence allows you to take your general awareness and channel it into creativity.
You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.
You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.
You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.
If you want to be different:
Appreciate the earthly, practical elements of things—there is beauty in form as well.
While you are good at thinking abstractly, focusing on details a bit more may help you discover things about the world.
how you relate to others
You are Benevolent
You are a great person to interact with—understanding, giving, and trusting—in a word, BENEVOLENT
You don't mind being in social situations, as you feel comfortable enough with people to be yourself.
Your caring nature goes beyond a basic concern: you take the time to understand the nuances of people's situations before passing any sort of judgment.
You're a good listener, and even better at offering advice.
You're concerned with others at both an individual and societal level—you sympathize with the plights of troubled groups, and you can care about people you've never met.
Considering many different perspectives is something at which you excel, and you appreciate that quality in others.
Other people's feelings are important to you, and you're good at mediating disputes.
Because of your understanding and patience, you tend to bring out the best in people.
You're not afraid to let your emotions guide you, and you're generally considerate of others' feelings as well.
You have a strong sense of style and value your personal presentation - friends may even seek your style advice from time to time.
You tend to believe that things happen for a reason, and that not everything is under our control.
If you want to be different:
You spend a lot of time taking care of others, but don't forget to take care of yourself!
Sometimes you can get overcommitted, and when you sacrifice spending time with those close to you, it can make them feel unimportant.
kolmapäev, november 29, 2006
Jooksev loba
Taaskord ilmne loominguline kriis pealkirjade panemisel... Mis teha!
Tänase päeva rosin on muidugi see, et juba täna õhtul saabub Mann!!!! Õigemini, õhtul me näeme.
Täna õhtul, mu kallis me joome,
matab hinge me suitsude ving
ja nimetuid laule me loome,
et ei kuuleks, kuis valutab hing...
Selline tore luuletus ilmus kunagi ajakirjas "Noorus" ja autoriks oli märgitud AC.
Üks tema luuletus, õigemini osa sellest on mul veel meeles:
kui vahel elumõtet sa ei taba,
eks tule räägime, see on mu töö.
ma igal õhtul igavesti vaba
ja maksan täpselt 10 rubla öö.
Väga ägedad luuletused olid. Mul on need minu luuletuste ja salmide kaustikusse üles kirjutatud:)
Teine toredus, mis mulle meeldis - Luize kirjutis ideaalsest mehest:) Huvitav, et meil nii sarnased need nõudmised ideaalmehele on:)Mul on ainult see soov, et võiks vähe pikem kui 180 olla. Tõmmu - muidugi:) Aga mitte lokkis poolpikkade juustega. /Khm, mis sest, et mu enda Hr. Abikaasal on just sellised ja pealegi veel blondipoolsed:)/
Ahh, mis seal pikalt keerutada, tegelikult ongi Luize minu mehest seal kirjutanud:D, kõik muud omadused tal on, v.a. üllas hobi ratsutamise näol ja kaaluprobleemid. Aga nohh, ütleme nii, et eks ole hullemaidki asju olemas.
Minu meelest on kõige hullem, kui mees on kitsi. Mitte, et ma oleks mingi selline tüüp, kes eeldaks, et mees kogu oma raha mulle annaks, või et ma tahaks mehe kulul parasiteerida, aga minu meelest on väga soliidne, kui rahateemat üle ei tähtsustataks. Kui mees tahab kokku hoida, siis ta lihtsalt ütleb, et "mul pole seda asja vaja", või et "see on igav reis, lähme parem Muhumaale!" või et "me ei osta seda, asi on põhimõttes!". Ideaalne mees jätab alati sellise mulje, et tal on raha küllalt, sest see tekitab minus kindlus- ja kaitstustunde.
Nagu ka täis külmkapp... Tüüpiline vähk!:)
Tänase päeva rosin on muidugi see, et juba täna õhtul saabub Mann!!!! Õigemini, õhtul me näeme.
Täna õhtul, mu kallis me joome,
matab hinge me suitsude ving
ja nimetuid laule me loome,
et ei kuuleks, kuis valutab hing...
Selline tore luuletus ilmus kunagi ajakirjas "Noorus" ja autoriks oli märgitud AC.
Üks tema luuletus, õigemini osa sellest on mul veel meeles:
kui vahel elumõtet sa ei taba,
eks tule räägime, see on mu töö.
ma igal õhtul igavesti vaba
ja maksan täpselt 10 rubla öö.
Väga ägedad luuletused olid. Mul on need minu luuletuste ja salmide kaustikusse üles kirjutatud:)
Teine toredus, mis mulle meeldis - Luize kirjutis ideaalsest mehest:) Huvitav, et meil nii sarnased need nõudmised ideaalmehele on:)Mul on ainult see soov, et võiks vähe pikem kui 180 olla. Tõmmu - muidugi:) Aga mitte lokkis poolpikkade juustega. /Khm, mis sest, et mu enda Hr. Abikaasal on just sellised ja pealegi veel blondipoolsed:)/
Ahh, mis seal pikalt keerutada, tegelikult ongi Luize minu mehest seal kirjutanud:D, kõik muud omadused tal on, v.a. üllas hobi ratsutamise näol ja kaaluprobleemid. Aga nohh, ütleme nii, et eks ole hullemaidki asju olemas.
Minu meelest on kõige hullem, kui mees on kitsi. Mitte, et ma oleks mingi selline tüüp, kes eeldaks, et mees kogu oma raha mulle annaks, või et ma tahaks mehe kulul parasiteerida, aga minu meelest on väga soliidne, kui rahateemat üle ei tähtsustataks. Kui mees tahab kokku hoida, siis ta lihtsalt ütleb, et "mul pole seda asja vaja", või et "see on igav reis, lähme parem Muhumaale!" või et "me ei osta seda, asi on põhimõttes!". Ideaalne mees jätab alati sellise mulje, et tal on raha küllalt, sest see tekitab minus kindlus- ja kaitstustunde.
Nagu ka täis külmkapp... Tüüpiline vähk!:)
esmaspäev, november 27, 2006
Vanniskäik
Pesemine on meil väga suur ettevõtmine ja raske töö.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"
P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"
P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.
laupäev, november 25, 2006
Pole enam ammu teste teinud...
| Your Reputation Is: Wild Girl |
 You love to give people something (and someone) to gossip about As far as you're concerned, all gossip is good gossip |
Nende vastustega, mis ka õiged on, tuli aga selline tulemus:
| Your Reputation Is: Sweet Girl |
 While you're well known, there's nothing to worry about. You're reputation is mostly good - as good as any rep can be. |
Tõde on vist seal vahepeal:)
Kodutee jutud
Feliks on juba nii suur poiss, et temaga saab igasugu asjalikku juttu rääkida. Lasteaiast kojusõitmise ajal me alati räägime globaalsetel ja ka filosoofilistel teemadel. Näiteks küsis ta mu käest: "Emme, miks pätid varastavad? Kas neil pole endal raha?" Siis katsud neid endale nii selgeid ja läbimõeldud mõtteid ja arusaamu lihtsamasse keelde tõlkida, et ka väike inimene asjadest õigesti aru saaks. Rääkisin, kuidas meil kord vargad käisid, kui Feliks veel väike poiss oli. Ja mis nad siis meilt ära varastasid. /Et nad põrgus põleks, siiamaani on mul NIII kahju sellest kaelakeest, mis Hr. Abikaasa mulle 98. aasta jõuludeks kinkis.../ Ja et sellepärast me endale koera võtsimegi. Et pätid kardaks. Feliks ütles, et koerad on jamad loomad, kuna neid tuleb käsutada.
Ma ei saaks rohkem nõus olla selle väitega!:)
Me oleme järelikult mõlemad kassiinimesed. Aga teist kassi pole ikka veel võtnud, sest see üks kilpkonnake oli broneeritud ja ega ma pole ausalt öeldes ise ka aktiivsust üles näidanud sel teemal. Nüüd vaatasin, et ta ongi uues kodus juba. No eks vaatame, mis selle kassiasjaga saab, senikaua me Frodo saab rahulikku ainukassi elu nautida.
Tavaliselt kui lasteaiast koju sõidame, siis Susanna on omaette ja kuulaja rollis rohkem. Reedel aga oli neil mõlemal suur rääkimisevajadus ja isegi riid tuli sellest, et: "Mina rääkisin praegu!" Siis nad ise tegid endale reeglid, et kordamööda räägivad. Väga lahe oli siis, kui Feliks oli tükk aega tasa ja Susanna äkki tülinorivalt ja erutatult kätsatab, et:"MINUUU kord oli!!!" Ja Feliks vastab talle porinal, et: "Kule, ma olin jummala vait praegu!"
Nalja saab ikka...
Ma ei saaks rohkem nõus olla selle väitega!:)
Me oleme järelikult mõlemad kassiinimesed. Aga teist kassi pole ikka veel võtnud, sest see üks kilpkonnake oli broneeritud ja ega ma pole ausalt öeldes ise ka aktiivsust üles näidanud sel teemal. Nüüd vaatasin, et ta ongi uues kodus juba. No eks vaatame, mis selle kassiasjaga saab, senikaua me Frodo saab rahulikku ainukassi elu nautida.
Tavaliselt kui lasteaiast koju sõidame, siis Susanna on omaette ja kuulaja rollis rohkem. Reedel aga oli neil mõlemal suur rääkimisevajadus ja isegi riid tuli sellest, et: "Mina rääkisin praegu!" Siis nad ise tegid endale reeglid, et kordamööda räägivad. Väga lahe oli siis, kui Feliks oli tükk aega tasa ja Susanna äkki tülinorivalt ja erutatult kätsatab, et:"MINUUU kord oli!!!" Ja Feliks vastab talle porinal, et: "Kule, ma olin jummala vait praegu!"
Nalja saab ikka...
Pisut muusikast
Seda juttu ajendas mind kirjutama Mann, kes otsustas mitte minna Brian Adamsi kontserdile.
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
Ma ei teagi, mida ma tema asemel teinud oleksin... fakt on see, et Brian Adams on raudselt minu top-3 lauljate hulgas:) Tema laulud on mulle alati meeldinud. Mäletan, kuidas ükskord 19-aastaselt olin vana-aasta õhtul üksi kodus... no see oli vist mu õnnetumaid aastavahetusi üldse. Aga hästi on meeles, et vaatasin MTV-d ja ühel hetkel lasti Brian Adamsi laulu "Please forgive me", ja siis ma üürgasin seda bridgetjonesilikult kaasa ja vaatasin oma vana malevaarmastuse pilti... nii kahju oli, et me riidu läksime... Ja riidu läksime me põhimõtteliselt seetõttu, et mobiiltelefone ei olnud olemas. Asjaolud muutusid, ja me ei kohtunud, ja ta vihastas, kuna ta ei saanud aru, et mingi muu asi võib tähtsam kui tema olla. Praegu ma mõtlen, et jumal tänatud, et see nii läks... Oleksin praegu äkki pidanud Pärnu läheduses elama ja mu abikaasa oleks äkki autolukksepp olnud. Mine tea.
Brian Adamsi teine tulemine minu jaoks oli aastal 2002, kui sõitsime Manniga Tabasalu pangale päikeseloojangut vaatama ja salajuttu ajama. Tal oli autos mingi eriti moodne cd-mängija, kus oli ma ei tea, mitu plaati korraga ja siis tuli Brian Adamsi laul "I`m ready". No - lihtsalt võrratu! See mõnus voogamine ja kiire sõit, mäest üles ja maanteeaugud, kõik läks riimi ja kokku ja ... ohh, see on siiamaani üks mu lemmiklauludest. Siuke vastamata armastuse laul:)
Ja siis ma muidugi ostsin endale Brian Adamsi cd ja see mängis mul autos 2 aastat jutti. See on lihtsalt niivõrd lõõgastav ja toniseeriv, sõidad ja laulad kaasa. Eriti maanteel pikemaid sõite tehes. Eriti meeldib mulle kaasa laulda lugusid "Cloud nr. 9", "Have you ever loved a woman", "Let`s make a night to remember", "Inside out" ja need eelpool toodud lood muidugi. "Here I am" on ka väga tore lugu, kuigi seda sel "Best of" plaadil pole.
Ja üks muusikasoovitus lõpetuseks, uus romantiline tüdrukutebänd Triniti, mitte segi ajada kohaliku "kuulsusega":)
www.trinitimusic.com - il on ka pisike jukebox, kust saab nelja lugu kuulata mõnekümne sekundi jooksul:)
teisipäev, november 21, 2006
Õhtused jutud
Eile tuli telekast saade Elistvere loomapargist, näitas igasugu loomakesi. Tahtsin just Susannale öelda, et: "Näe, metskits!", kui tema must ette jõudis ja rõõmsalt hüüatas: "Emme, vaata, Bambi!!!"
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"
Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."
Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!
Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)
Kui ilves oli, siis Feliks ütles veendunult, et: "See ei ole mingi ilves, see on kass!"
Pärastpoole tuli teiselt kanalilt reklaamipaus, kus lumivalge lambatalleke üle aasa kalpsab ja siis üks tüdruk ta hellalt sülle võtab ja kallistab. Feliks kommenteerib: "Ta on vist armunud..."
Täitsa üllatav! Naerma muidugi ajas ka, et mis see 5-aastane siis sellest asjast teab. Küsisin, kas ta ka teab, mis see tähendab. Ja Feliks vastas, et: "Tean küll. Armumine, see on armastamine."
Õhtul magama minnes hakkas Feliks rääkima sellest, kuidas meil sel aastal Jõuludel on. Et millal kuusepuid müüma hakatakse. Ja et kas Jõuluvana tuleb. Ma arvasin, et kui sa tahad, siis kindlasti tuleb. Väiksemana Feliks kartis paaniliselt Jõuluvana, ja kuna mul lapsena ka endal mingit kostümeeritud vanakest kodus ei käinud, siis ma ei näe selleks siiani mingit vajadust:) Feliks arvaski, et Jõuluvana võiks öösel käia. Panna kingid kuuse alla. Ja siis me ärkame üles ja leiame kuuse alt kingitused.
Ilus!
Mis panebki mind mõtlema sellele, et vist on viimane aeg hakata kingituste peale mõtlema. Kinkimisrõõm on minu jaoks viimasel ajal olnud suurem kui saamisrõõm. Aga lapsena oli muidugi vastupidi:)
esmaspäev, november 20, 2006
Kriimsilm
Tänasesse sombusesse päeva sobiv rõõmus viisijupike - kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karrrrvanee...
Meil on kodus ka Kriimsilm!
Feliksil on nägu täitsa kriimu, kuna nädalavahetusel pidi ta üle elama ealiste iseärasuste käes vaevlevate neiukeste rünnakud.
Susannal ja naabritüdrukul on üheaegselt ja samas teineteisest sõltumatult tulnud loll komme - vihastamise korral käsi vastu vastalise nägu panna ja siis sõrmed kokku pigistada, nii nagu tahaks vastalise nägu pihku võtta. Õnneks nad seda omavahel ei katsetanud, küll aga Feliksi peal, mille tõttu vaene poiss ainult suure häälega nuttis - tema pole selline, kes vägivallale vägivallaga vastaks. Samas tundub, et see ainult annab Susannale tegutsemisjulgust, käsi käib ikka kole ruttu, ja ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga esineb ka sellist niisama tou kirjapanemist.
Naised on ussid...
Meil on kodus ka Kriimsilm!
Feliksil on nägu täitsa kriimu, kuna nädalavahetusel pidi ta üle elama ealiste iseärasuste käes vaevlevate neiukeste rünnakud.
Susannal ja naabritüdrukul on üheaegselt ja samas teineteisest sõltumatult tulnud loll komme - vihastamise korral käsi vastu vastalise nägu panna ja siis sõrmed kokku pigistada, nii nagu tahaks vastalise nägu pihku võtta. Õnneks nad seda omavahel ei katsetanud, küll aga Feliksi peal, mille tõttu vaene poiss ainult suure häälega nuttis - tema pole selline, kes vägivallale vägivallaga vastaks. Samas tundub, et see ainult annab Susannale tegutsemisjulgust, käsi käib ikka kole ruttu, ja ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga esineb ka sellist niisama tou kirjapanemist.
Naised on ussid...
laupäev, november 18, 2006
Statistikast
Internetis liikudes tuleks endale võtta motoks "ära võta kõike isiklikult", kuid vahel on seda kahtlemata raske teha.
Mina võtan natuke isiklikult, et kui keegi google`s teatud pilte otsib (ma enam seda sõna ei maini igaksjuhuks...), siis kuvatakse talle ka minu blogi... Õnneks selliseid juhuseid, kui keegi selle peale mu blogi ka tšekanud on, on seni olnud vaid üks...
Täna ma võtsin väheke isiklikult ühte tüüpi, kes on mu blogist otsinud sellist asja:
neiu näitab end veebikaamerast
Nohh, tegelikult ma ei saa ju seda isiklikult võtta, kui otsingumootor mingeid vägivaldseid järeldusi teeb, aga samas isiklikult võtmine võib ka positiivses mõttes toimuda - tundub vägisi, et ma olen juba sellises eas, kus neiuks nimetamine olemise rõõmsalt elevaks teeb:)))
Leidub neidki, kes mu blogi pidevalt internetist otsivad (kuigi kergem oleks ju see bookmarksidesse või favorites`idesse lisada). Üks pidevalt korduv otsisõna on "õudusjutt":) Kunagi oli mul siin sellise pealkirjaga jutt... Aga võibolla lihtsalt leidub palju kodanikke, kes internetist õuduslugusid otsivad.
Tundub, et olen ka tuntud Horvaatia bussireiside(?) ja Serbia hindade(?) spetsialist, samuti oman laialdasi teadmisi moe- (70-ndate stiil, vaba aja koTTid, 80-ndate soengumood) tervise- (jalgade paistetus, valus ninaneel, raske rasedus) ja iluteemadel (kaunitarid, Adelina, lõhnad ylang-ylang).
Väga lahe!
Mina võtan natuke isiklikult, et kui keegi google`s teatud pilte otsib (ma enam seda sõna ei maini igaksjuhuks...), siis kuvatakse talle ka minu blogi... Õnneks selliseid juhuseid, kui keegi selle peale mu blogi ka tšekanud on, on seni olnud vaid üks...
Täna ma võtsin väheke isiklikult ühte tüüpi, kes on mu blogist otsinud sellist asja:
neiu näitab end veebikaamerast
Nohh, tegelikult ma ei saa ju seda isiklikult võtta, kui otsingumootor mingeid vägivaldseid järeldusi teeb, aga samas isiklikult võtmine võib ka positiivses mõttes toimuda - tundub vägisi, et ma olen juba sellises eas, kus neiuks nimetamine olemise rõõmsalt elevaks teeb:)))
Leidub neidki, kes mu blogi pidevalt internetist otsivad (kuigi kergem oleks ju see bookmarksidesse või favorites`idesse lisada). Üks pidevalt korduv otsisõna on "õudusjutt":) Kunagi oli mul siin sellise pealkirjaga jutt... Aga võibolla lihtsalt leidub palju kodanikke, kes internetist õuduslugusid otsivad.
Tundub, et olen ka tuntud Horvaatia bussireiside(?) ja Serbia hindade(?) spetsialist, samuti oman laialdasi teadmisi moe- (70-ndate stiil, vaba aja koTTid, 80-ndate soengumood) tervise- (jalgade paistetus, valus ninaneel, raske rasedus) ja iluteemadel (kaunitarid, Adelina, lõhnad ylang-ylang).
Väga lahe!
reede, november 17, 2006
Sallimaania saab jätkuda
...kuna kampsun sai valmis!!!
Tegelikult oleks mul vaja kõigepealt valmis teha Susanna vest roosast Novita Palmast - laps ise valis lõnga välja, värvi järgi:) ja siis endale oleks ka hädasti vesti vaja. Sest vestid on moes. Ja soojad on nad ka!
Tegelikult oleks mul vaja kõigepealt valmis teha Susanna vest roosast Novita Palmast - laps ise valis lõnga välja, värvi järgi:) ja siis endale oleks ka hädasti vesti vaja. Sest vestid on moes. Ja soojad on nad ka!
neljapäev, november 16, 2006
Lihajutt
See jutt on ajendatud suuresti Ruudi vastavast jutust. Ja Thredahlia kapsarullijutust, kus vasikahakklihast juttu.
Mõtlesin mina selle vasikahakkliha peale mitu päeva, kuna vasikahakkliha pidavat olema kõige väherasvasem hakklihaliik üldse, ja seetõttu imehästi sobima minu kaloritepiiramisepoliitikaga. Nohh, aga siis meenusid mulle vanaema juures maal laudas nähtud vasikad, kellel olen lasknud enda sõrmi lutsida, neid paitanud ja patsutanud... Ja mõtlesin, et kui palju läheb vaja vasikaid, et nendest hakkliha teha. Ja et kui vana looma veel vasikaks loetakse... Ja kui kaua lehm peab vasikat kandma.
Noh ja siis ma mõtlesin, et vasikaliha ma enam ei söö. Samas, kui seda turul müüakse, siis ju vahet pole, tükk lebab letil, tule ja osta. Ma ükskord ostsingi. Vasikaliha on ju tegelikult hea. Eriti meeldivad mulle need rohked "krõmpsud" ja künnapu-liha, vanaema kutsus seda nii, selline kiuline värk. Tegin endale uhke vasikaprae ja mäletan siiamaani, et mul miskitõttu oli hiljem paha olla. Ja mitte mingite kõhuhädade pärast, vaid just hingeliselt.
Samas on selge, et inimene on lihasööja, ja et iga elu lõpeb surmaga, olgu see surm siis milline tahes. Kuna inimene on empaatiline loomake, siis ta kipub kõike endale väga täpselt ette kujutama, k.a. seda, milline tunne oleks tapamajas surra. Aga seda, milline tunne oleks mõelda asjadest sea mõistusega, või lehma omaga, seda ta võib vaid oletada, seda ei saa endale ette kujutada.
Lihasöömine on inimese jaoks kindlasti vajalik, kuna näiteks vitamiini B12 saab inimene ainult lihast või nö. loomsetest produktidest, näiteks maksapasteedist.
Kana ja kala ma söön ilma igasuguste süümekateta. Jänest sai ka üsna heaisuliselt matsutatud.
Muidugi ma eelistaks mahetoitu, kui see uudis näitab, et see teema on meil alles tulevikumuusika. Võibolla on siis eestlased harjunud mõttega, poes müüdav liha on niigi hea, et enamik loomi tuleb kodustest majapidamistest, kus nad niigi mahepidamisel on, ja ka enamustes suurfarmides ja majandites käivad lehmad õues aasa peal jalutamas (kuigi tegelikult ei tea keegi, kui palju neile jõusööta antakse vms). Aga tänapäeval pole ju isegi see kindel, et poes müüdav liha Eestist pärit on. Ja et kust ta siis pärit on ja millistes tingimustes kasvanud.
Kui poes on müügil Poolast pärit õunad, siis ikka mõtlen, kas nad on sealtsamast E67 maantee-äärsest õunakasvatusest näituseks, või kuskilt vaiksema liiklusega kohast, ja et milliste väetiste ja mürkidega neid turgutatakse. Samas, õun vähemalt ei võta endale raskmetalle sisse, küll aga peaks seda minu andmetel tegema viinamari. Ja siis vaadake Euroopas ringi sõites, kui palju on kiirteede ääres viinamarjakasvandusi...
Ja siis mõtledki, et huvitav, kumb see siis täpselt kasulikum on, kas jätta kõik need tervislikud puu-ja köögiviljad söömata või et kui tervislikud nad täpselt on.
Siiani olen ikkagi ostnud ja loodan, et kasu on suurem kui kahju.
Mõtlesin mina selle vasikahakkliha peale mitu päeva, kuna vasikahakkliha pidavat olema kõige väherasvasem hakklihaliik üldse, ja seetõttu imehästi sobima minu kaloritepiiramisepoliitikaga. Nohh, aga siis meenusid mulle vanaema juures maal laudas nähtud vasikad, kellel olen lasknud enda sõrmi lutsida, neid paitanud ja patsutanud... Ja mõtlesin, et kui palju läheb vaja vasikaid, et nendest hakkliha teha. Ja et kui vana looma veel vasikaks loetakse... Ja kui kaua lehm peab vasikat kandma.
Noh ja siis ma mõtlesin, et vasikaliha ma enam ei söö. Samas, kui seda turul müüakse, siis ju vahet pole, tükk lebab letil, tule ja osta. Ma ükskord ostsingi. Vasikaliha on ju tegelikult hea. Eriti meeldivad mulle need rohked "krõmpsud" ja künnapu-liha, vanaema kutsus seda nii, selline kiuline värk. Tegin endale uhke vasikaprae ja mäletan siiamaani, et mul miskitõttu oli hiljem paha olla. Ja mitte mingite kõhuhädade pärast, vaid just hingeliselt.
Samas on selge, et inimene on lihasööja, ja et iga elu lõpeb surmaga, olgu see surm siis milline tahes. Kuna inimene on empaatiline loomake, siis ta kipub kõike endale väga täpselt ette kujutama, k.a. seda, milline tunne oleks tapamajas surra. Aga seda, milline tunne oleks mõelda asjadest sea mõistusega, või lehma omaga, seda ta võib vaid oletada, seda ei saa endale ette kujutada.
Lihasöömine on inimese jaoks kindlasti vajalik, kuna näiteks vitamiini B12 saab inimene ainult lihast või nö. loomsetest produktidest, näiteks maksapasteedist.
Kana ja kala ma söön ilma igasuguste süümekateta. Jänest sai ka üsna heaisuliselt matsutatud.
Muidugi ma eelistaks mahetoitu, kui see uudis näitab, et see teema on meil alles tulevikumuusika. Võibolla on siis eestlased harjunud mõttega, poes müüdav liha on niigi hea, et enamik loomi tuleb kodustest majapidamistest, kus nad niigi mahepidamisel on, ja ka enamustes suurfarmides ja majandites käivad lehmad õues aasa peal jalutamas (kuigi tegelikult ei tea keegi, kui palju neile jõusööta antakse vms). Aga tänapäeval pole ju isegi see kindel, et poes müüdav liha Eestist pärit on. Ja et kust ta siis pärit on ja millistes tingimustes kasvanud.
Kui poes on müügil Poolast pärit õunad, siis ikka mõtlen, kas nad on sealtsamast E67 maantee-äärsest õunakasvatusest näituseks, või kuskilt vaiksema liiklusega kohast, ja et milliste väetiste ja mürkidega neid turgutatakse. Samas, õun vähemalt ei võta endale raskmetalle sisse, küll aga peaks seda minu andmetel tegema viinamari. Ja siis vaadake Euroopas ringi sõites, kui palju on kiirteede ääres viinamarjakasvandusi...
Ja siis mõtledki, et huvitav, kumb see siis täpselt kasulikum on, kas jätta kõik need tervislikud puu-ja köögiviljad söömata või et kui tervislikud nad täpselt on.
Siiani olen ikkagi ostnud ja loodan, et kasu on suurem kui kahju.
kolmapäev, november 15, 2006
Unetule ööle järgneb soodaefektiga päev
Jälle ei suutnud ma oma näppe kohvitassist eemal hoida ja karistus oli kerge tulema - juba õhtul tundsin, et süda tuksub ja et vist tuleb uneta öö. Magada sain nii 3 tundi. Jube vähe ikka. Ma alati õhtul arvestan, mitu tundi ma magada saan - kui just ei pea kuskile minema. Aga nagu kiuste on mu unetusehood langenud alati ajale, kui pean hommikul vara tööle minema.
Äkki see on mingi varajase ärkamise kõrvalmõju. Ma üldse ei imestaks, kui see nii oleks. Reikopi lugu teavad vist kõik. Mina õnneks ei pea igal hommikul vara tõusma, kuid ma tunnen päris mitut, kes on seda juba aastaid teinud. Au neile, sest igaüks seda välja ei kannataks.
Igatahes on olnud üpris mõttetu päev ja põhitegevuseks tundide lugemine, et saaaaaaaks juba koooooju ja voodisse. Õnneks ei kesta minu unetusehood kunagi kauem kui üks öö ja tavaliselt põhjustavad neid:
*kohvijoomine pärast kella kolme
*rohkem kui kolme tassi rohelise tee joomine õhtupoolikul
*täiskuu
Lasteootamise ajal olin ka tihti unetu. Mitte isegi halva unega, nagu täiskuu ajal, vaid lihtsalt erk nagu põrsas, keset ööd, tee, mis tahad.
Unetüübilt olen ma olude sunnil kanaks hakanud öökull. Ehk et hommikune uni on parim. Aga õhtuti pean end magama sundima, kuna ma pedantselt jälgin, et saaksin vähemalt 7 tundi magada. Parem, kui 8. Samas on ka varahommikuti tore varakult ärgata, eriti suviti, kui on valge. Tundub, et elu paneb ise kõik paika, kuna ma ei peagi enam end vabadel hommikutel väga ärkama sundima - see tuleb kuidagi iseenesest, organism ei vaja vanuse kasvades enam niipalju puhkust. Kooli ajal oli küll väga raske. Aga siis sai vähemalt nädalavahetustel kaua magada, ikka nii 10-11ni välja. Praegu poleks see kuidagi mõeldav - esiteks lapsed ei lase ja teiseks pole undki:)
Aga jah, ainus asi, millest ma täna suudan enamvähem selgelt mõelda, on magamine. Ja kõik sellega seonduv.
Huvitav, kas ma pean oma lubadust minna täna kell pool 8 magama, või vähemalt voodisse lugema?
Äkki see on mingi varajase ärkamise kõrvalmõju. Ma üldse ei imestaks, kui see nii oleks. Reikopi lugu teavad vist kõik. Mina õnneks ei pea igal hommikul vara tõusma, kuid ma tunnen päris mitut, kes on seda juba aastaid teinud. Au neile, sest igaüks seda välja ei kannataks.
Igatahes on olnud üpris mõttetu päev ja põhitegevuseks tundide lugemine, et saaaaaaaks juba koooooju ja voodisse. Õnneks ei kesta minu unetusehood kunagi kauem kui üks öö ja tavaliselt põhjustavad neid:
*kohvijoomine pärast kella kolme
*rohkem kui kolme tassi rohelise tee joomine õhtupoolikul
*täiskuu
Lasteootamise ajal olin ka tihti unetu. Mitte isegi halva unega, nagu täiskuu ajal, vaid lihtsalt erk nagu põrsas, keset ööd, tee, mis tahad.
Unetüübilt olen ma olude sunnil kanaks hakanud öökull. Ehk et hommikune uni on parim. Aga õhtuti pean end magama sundima, kuna ma pedantselt jälgin, et saaksin vähemalt 7 tundi magada. Parem, kui 8. Samas on ka varahommikuti tore varakult ärgata, eriti suviti, kui on valge. Tundub, et elu paneb ise kõik paika, kuna ma ei peagi enam end vabadel hommikutel väga ärkama sundima - see tuleb kuidagi iseenesest, organism ei vaja vanuse kasvades enam niipalju puhkust. Kooli ajal oli küll väga raske. Aga siis sai vähemalt nädalavahetustel kaua magada, ikka nii 10-11ni välja. Praegu poleks see kuidagi mõeldav - esiteks lapsed ei lase ja teiseks pole undki:)
Aga jah, ainus asi, millest ma täna suudan enamvähem selgelt mõelda, on magamine. Ja kõik sellega seonduv.
Huvitav, kas ma pean oma lubadust minna täna kell pool 8 magama, või vähemalt voodisse lugema?
teisipäev, november 14, 2006
Ei mahu minu pähe
... et miks oli Liis Tappo-Treialil vaja keskerakonnastuda? Tuli niisugune tungiv soov ühel hetkel hakata perepoliitikat ajama ja ükski teine partei ei teinud koostööpakkumist??? Et isegi oodatav meedia negatiivne reaktsioon ei loe? Nohh, lahe, et meil vähemalt üks partei on selline selgeltnägijavõimetega ja tabas Liisi kutsumuse ära. Nägi ka muu hulgas ära, et Liisi mehel on ka tekkinud vastpandamatu soov hakata oma teadmisi nõunikuna jagama. Enno Tammel on muidugi ka lahedad põhjendused Treiali töölevõtmise kohta - ta on mu klassivend!!! Halleluuja.
Nüüd jääme siis ootama, palju hääli Lääne-Virumaa /või kus ta ka ei kandideeriks/ rahvas Liisile annab kevadistel valimistel. Kui Keskerakond ühe mandaadi sealt Liisi tõttu juurde peaks saama, äkki saab Rene ka ametikõrgendust, näiteks nõunikust linnaosavanemaks. Ja siis saab Liis hakata oma perepoliitikat ellu viima. Tema perepoliitika põhitees on, nagu ma aru sain - emapalka kõigile võrdselt! Ja need naiivid, kes arvavad, et Liis tahaks kõigile maksimaalset emapalka maksta, eksivad valusasti! Liis võib seda ju isegi tahta, aga sel juhul ei jääks Keskerakonnal raha pensionäridele hinnatõusu kompenseerimiseks ja teatripiletite kinnimaksmiseks. Ei, emapalka hakkame siis kõik võrdselt ja vähe saama. Liis arvab, et lapsed on kõik võrdsed ja see, kas nende vanemad on töötud või üliõpilased või karjäärinaised, sel pole vahet. Vahet pole tema silmis ka sel, et ühtedel jääks elukvaliteet samaks, teistel aga langeks madalama emapalga puhul oluliselt ning motiveeritus iivet tõsta oleks suhteliselt olematu.
Kuna mina väärtustan emapalka, siis ma pean tõsiselt kaaluma, kas ma ilma selleta sünnitaks kolmanda lapse. Või kas ma sünnitaks, kui ma saaksin poole vähem emapalka kui ma praeguse seaduse järgi võiksin saada.
Kui ma siin paar postitust tagasi koduperenaiste kaitseks sõna võtsin, siis see ei tähenda seda, et ma tahaksin olla ilma kindla sissetulekuta koduperenaine või sõltuda mehe rahakotist. Ja need "poliitikud", kes lühinägelikult arvavad, et mu missioon on iivet tõsta ja samal ajal vaesemalt elada, need eksivad.
Nüüd jääme siis ootama, palju hääli Lääne-Virumaa /või kus ta ka ei kandideeriks/ rahvas Liisile annab kevadistel valimistel. Kui Keskerakond ühe mandaadi sealt Liisi tõttu juurde peaks saama, äkki saab Rene ka ametikõrgendust, näiteks nõunikust linnaosavanemaks. Ja siis saab Liis hakata oma perepoliitikat ellu viima. Tema perepoliitika põhitees on, nagu ma aru sain - emapalka kõigile võrdselt! Ja need naiivid, kes arvavad, et Liis tahaks kõigile maksimaalset emapalka maksta, eksivad valusasti! Liis võib seda ju isegi tahta, aga sel juhul ei jääks Keskerakonnal raha pensionäridele hinnatõusu kompenseerimiseks ja teatripiletite kinnimaksmiseks. Ei, emapalka hakkame siis kõik võrdselt ja vähe saama. Liis arvab, et lapsed on kõik võrdsed ja see, kas nende vanemad on töötud või üliõpilased või karjäärinaised, sel pole vahet. Vahet pole tema silmis ka sel, et ühtedel jääks elukvaliteet samaks, teistel aga langeks madalama emapalga puhul oluliselt ning motiveeritus iivet tõsta oleks suhteliselt olematu.
Kuna mina väärtustan emapalka, siis ma pean tõsiselt kaaluma, kas ma ilma selleta sünnitaks kolmanda lapse. Või kas ma sünnitaks, kui ma saaksin poole vähem emapalka kui ma praeguse seaduse järgi võiksin saada.
Kui ma siin paar postitust tagasi koduperenaiste kaitseks sõna võtsin, siis see ei tähenda seda, et ma tahaksin olla ilma kindla sissetulekuta koduperenaine või sõltuda mehe rahakotist. Ja need "poliitikud", kes lühinägelikult arvavad, et mu missioon on iivet tõsta ja samal ajal vaesemalt elada, need eksivad.
esmaspäev, november 13, 2006
Esimene luuletus
Feliksi esimeseks pähejäänud luuletuseks võib tinglikult nimetada raamatut Priidu Talu, mis oli luulevormis ja mis mingil perioodil Feliksi lemmikraamat oli. Me pidime talle seda igal õhtul lugema ja endalgi oli lõpuks selline tunne, et võid silmad kinni ette lugeda:
On varajane hommik, päev algab pärast ööd
ja Priidu talus ootamas on mitmed-setmed tööd.
...
Põrsapere rõõmsalt ruigab, vudib ringi sulus.
Priit emist naerul tervitab: Su töö on tõesti tulus!
On põrsaid lõbus vaadata, Priit viivitaks seal veel.
"Ei, edasi pean minema, ka mul on rõõmus meel!"
Täna hommikul deklameeris pesamuna oma esimese n.ö. luuletuse:
Üki-kaki-kommi-nommi
vanamees hüppas üle pommi
pommist käis üks kõva pauk
vanamees vaatas, püksis auk.
hiired kõdistasid nabast
sina oled mängust vaba!
Seda lugemist kasutavad nad vennaga omavahel päris tihti, näiteks siis, kui tekib erimeelsus teemal: Kes on esimene? Ükskõik, kas siis tegu hambapesu või video vaatamisega, et millist täpselt esimesena vaadata.
Kui ma ise laps olin, siis oli veel üks selline lugemine:
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
ja edasi enam ei mäletagi...:)
Nii, meelde tuli ikkagi!
Lõpeb nii:
Mitu seppa peab seda parandama,
seda ütled sina, tatinina!
Aga kas vahepeal oli veel midagi...no see enam ei meenu:)
On varajane hommik, päev algab pärast ööd
ja Priidu talus ootamas on mitmed-setmed tööd.
...
Põrsapere rõõmsalt ruigab, vudib ringi sulus.
Priit emist naerul tervitab: Su töö on tõesti tulus!
On põrsaid lõbus vaadata, Priit viivitaks seal veel.
"Ei, edasi pean minema, ka mul on rõõmus meel!"
Täna hommikul deklameeris pesamuna oma esimese n.ö. luuletuse:
Üki-kaki-kommi-nommi
vanamees hüppas üle pommi
pommist käis üks kõva pauk
vanamees vaatas, püksis auk.
hiired kõdistasid nabast
sina oled mängust vaba!
Seda lugemist kasutavad nad vennaga omavahel päris tihti, näiteks siis, kui tekib erimeelsus teemal: Kes on esimene? Ükskõik, kas siis tegu hambapesu või video vaatamisega, et millist täpselt esimesena vaadata.
Kui ma ise laps olin, siis oli veel üks selline lugemine:
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...
ja edasi enam ei mäletagi...:)
Nii, meelde tuli ikkagi!
Lõpeb nii:
Mitu seppa peab seda parandama,
seda ütled sina, tatinina!
Aga kas vahepeal oli veel midagi...no see enam ei meenu:)
pühapäev, november 12, 2006
Ma tegin piruka
Tegelikult sündis see pirukas minu ja Hr. Abikaasa koostööna. Hr. Abikaasa roll oli peamiselt toetada moraalselt, mängida köögikombaini ning hiljem olla taimeri eest, ehk siis õiendada teemal: "Kas keegi seda pirukat ka vaatab??? Kas see pirukas on seal ahjus juba põhja kõrbenud???"
Idee tekkis sellest, et ma ostsin ajakirja Kööginurk, kus sees olid väga lahedad retseptid ja muuhulgas šampinjonikotlettide oma. Ostsin kohe šampinjonid ära, siis aga jäi silma alla soolase muretaigna pakk ja haarasin sellegi. Et kotlettide asemel võib ju väga vabalt teha šampinjonipiruka.
No ja siis tegimegi. Praadisime tükeldatud šampinjonid ja sibula ära, sekka peterselli, küüslauku, hallitusjuustu ja pirnitükke(need viimased on inspireeritud kunagisest Kajaka pirni ja hallitusjuustupirukast). Segu kallasime eelküpsetatud muretaignapõhjale. Peale ladusime prosciuttot, tomatilõike, neile pipart puistasime, basiilikulehti asetasime ning mozarellatükkidega katsime. Kõige lõpuks kallasin peale ka natuke muna-piimasegu, mis põhimõtteliselt oli kavas kallata enne tomatitükkide jms lisamist, kuid midagi hullu sest ei olnud, et alles lõpus see meelde tuli. Ära küpsetasime, ahjust õigeaegselt välja võtsime ja koheselt ka pool sellest nahka pistsime. Pool jäi tänaseks isadepäevahommikusöögiks!
laupäev, november 11, 2006
Uih
Mõtlesin, et hakkaks laste sünnipäevaks mängutuba broneerima ja mis mina üllatusega avastan: hind on aastaga täpselt 1000 krooni võrra tõusnud!
Aga samas saan ma selle 1000 krooni linnavalitsuselt teise lapse sünnipäevatoetusena tagasi... mis sest, et natukene hiljem...
Ja koju nii palju rahvast ei mahuks. Ja mängutoas on neil kõigil mõnusam möllata, nii suurematel kui väiksematel. Ja koristama ka ei pea. Ja kõik lähevad õigel ajal koju:)
Aga samas saan ma selle 1000 krooni linnavalitsuselt teise lapse sünnipäevatoetusena tagasi... mis sest, et natukene hiljem...
Ja koju nii palju rahvast ei mahuks. Ja mängutoas on neil kõigil mõnusam möllata, nii suurematel kui väiksematel. Ja koristama ka ei pea. Ja kõik lähevad õigel ajal koju:)
reede, november 10, 2006
Kalevi kommid
Kristi Vainküla kirjutas oma Sl ÕL päevakommentaaris (või kuidas seda ka ei kutsutaks), et ta teab põhimõttekindlaid inimesi, kes ei osta Kalevi komme ja Tere piima. Mina tean ka. Minu oma abikaasa on selline. Balteco vannide ja vannitoamööbli suhtes oli ta ka täiesti tõrges, kuna tema ei tahtvat kommar Enn-Arno Sillari taskuid täita. Aga õnneks need Balteco vannid ja mööbel nii head ka ei olnud, et mingi kahjutunne nende mittesaamisest hinge oleks jäänud. Samas Kalevi kommide pärast on mul natuke kahju. Isegi mitte niiväga kommide pärast, Kamatahvel on see, mida vahest tahaks kohe mittu tükki järjest ära süüa. Hr. abikaasa sööb ise seda ka väga hea meelega, aga raha pole nõus selle eest välja käima. Kui mina ostan, siis on ok. Õnneks pole mu magusanälg siiski eriti suur ja šoksi ostan umbes korra kahe kuu tagant, kui sedagi. Kalevi šoksid ON head. Mu ema on eluaeg Kalevis töötanud. Pealegi on meie teadvuses väga sügaval loosung "Eelista Eestimaist!" Ja nüüd korraga ei saa me seda mingi ebaeetilise ärimehe pärast teha. Fui, ma ütlen.
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...
Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...
Kui Kruudal naine surma sai, siis mul oli temast inimlikult kahju. Aga nüüd selle viimase, rabakujundamise skandaali järel tundub, et pätt jääb pätiks. Midagi teha pole, on sul taskus miljon või mitte, mats on mats. Meenutab Värnikut väheke...
Ja siis veel Veskimägi sinna otsa. Ma ei saa üldse aru, kui sa oled miljonär, mis mõnu pakub inimesele elada kohas, kus on kõrvuti külg-külje kõrval 4 ühesugust (ja ühesuguselt koledat) maja? Kus su krundi pealt läheb läbi jalgrada ja sa tead, et selle rajaga tuleb veel jama? Või siis ongi need sellist tüüpi inimesed, kes arvavad kangekaelsest, et raha eest saab kõike... Ja siis sa paned oma majale ümber kõige tavalisema ja koledama võrkaia ja istutad selle täis tavalisi elupuid, nimetades seda iluaiaks. Nohh, miljonärid peaksid ikka enamaks võimelised olema. Ja selle "enama" all ma ei mõtle seda, mis Kruuda tegi, et kui sul on täitsa korraliku suurusega krunt, siis tundub sulle ühel hetkel, et sul on enam vaja ja sa lähed ja võtad selle oma aia tagant. Ma ei kujuta ette, milline see Kruuda krunt praegu välja näeb, aga varem ma mõtlesin küll, et Tallinna linnas on raske ilusamat kohta leida - künka peal asuv maja, kust on kena vaade allpool asuvale metsaservale, kus metskitsedki käivad. Ja siis on tal sellestki vähe... Aga äkki oleks Lollidemaa sobiv koht? Vaade kilomeetrite ulatuses ja ei ühtki puud...
neljapäev, november 09, 2006
Koduperenaised ja nende mõjuvõim
Ematehniku blogist sattusin Tuulelohelennu mõtteavalduse kommentaare lugema.
Ja mis mul nagu kergelt harja roosaks ajas, oli see, et käsitööd seostati automaatselt koduperenaistega. Internet ei ole muidugi ammu enam anonüümne, kuid tekib siiski huvi, kas kuskil peetakse mingeid andmebaase vms, kust statistiliselt nähtub, millise käsitööblogi omanik on koduperenaine ja kes mitte... Ja et kas nagu koduperenaistel siis muud muffigi teha ei ole, kui vaid varrast keerutada ja grupeeringut moodustada, et salaplaane pidada, kuis internet üle võtta?
Miks alahinnatakse töötavate naiste võimet käsitööd teha? Olgu see töökoht siis kodus või kabinetis, vabrikus või kaubanduskeskuses - mis vahet seal on, töö on töö.
Väideti, et koduperenaine ei ole ometi sõimusõna?! Nohh, kui te seda sõna kuulete, siis milline naisetüüp teil kõigepealt silme ette tuleb? Kas salkus juustega dressides depressioonis kiunuv ja näägutav ülekaalus lohvakas ja laialivalguv, kaasaandeks kisav titt või mitu? Või mukitud maniküüritud, isegi kunstküüntega soovitavalt, moekas tikk-kontsadel (vananev) beib, kes oma päevi šopates ja spordiklubisid väisates veedab?
Või on koduperenaine nagu iga teinegi meie seast? Mis sest, et tal karjääri pole? Töökohast rääkimata. /See, et paljud naised koduperenaiseametis vaid ajutiselt on, jäetakse üldse kahe silma vahele./ Aga kui "päris tööd" pole, siis on selge, et inimene on laisk ega viitsi endale tööd otsida. Mis seal muud ikka olla saab... Öelge, et selline stereotüüp pole tõsi...
Aga nüüd on härrased avastanud, et on üks kamp naisi, kes käivad internetis. Kirjutavad blogisid. Ja mul on selline kuri kahtlus, et seda tahetakse kohe hakata ära kasutama. Hetkel ma täitsa kahetsen, et ma oma blogi kunagi blog.tr.-sse lisasin. Sest kohta, kus selle saaks ise sealt kenasti maha võtta, kahjuks pole. Tuleb ise hakata meilima, ja siis vast... Ja miks ma kahetsen - mulle näiteks ei meeldi, et kui news.tr.ee-s on mingi uudis näiteks "Meeleheitel Koduperenaistest", siis tuuakse sinna viitena ära seesama jutuke minu blogist, kuna siin on koduperenaistest juttu. Ja see viitamine on tegelikult üsna vägivaldne, kuna põhimõtteliselt ei pruugi mu blogis koduperenaistest üldse juttugi olla, aga kui ma seda sõna kasutanud olen, tuleb ka viide.
Nohh, võiks ju nüüd küsida, et mida ma siis põen, ise tegin blogi, ise tahtsin internetti hõlvata, aga kui nüüd keegi mind selles aitab - tõsi küll, ilma minu käest luba küsimata - aga kas peakski? - siis hakkan sõrgi vastu ajama. Aga noh, eks igalühel ole oma piir, ja teiseks, ma kahtlustan, et seda tehakse kommertseesmärkidel.
Nii. Aga nüüd ma lähen kuduma, ma arvan. Arvake siis pealegi, et ma koduperenaine olen. Mul on ju lapsed ka, eksole, veel üks põhjus minus koduperenaist kahtlustada.
Ja mis mul nagu kergelt harja roosaks ajas, oli see, et käsitööd seostati automaatselt koduperenaistega. Internet ei ole muidugi ammu enam anonüümne, kuid tekib siiski huvi, kas kuskil peetakse mingeid andmebaase vms, kust statistiliselt nähtub, millise käsitööblogi omanik on koduperenaine ja kes mitte... Ja et kas nagu koduperenaistel siis muud muffigi teha ei ole, kui vaid varrast keerutada ja grupeeringut moodustada, et salaplaane pidada, kuis internet üle võtta?
Miks alahinnatakse töötavate naiste võimet käsitööd teha? Olgu see töökoht siis kodus või kabinetis, vabrikus või kaubanduskeskuses - mis vahet seal on, töö on töö.
Väideti, et koduperenaine ei ole ometi sõimusõna?! Nohh, kui te seda sõna kuulete, siis milline naisetüüp teil kõigepealt silme ette tuleb? Kas salkus juustega dressides depressioonis kiunuv ja näägutav ülekaalus lohvakas ja laialivalguv, kaasaandeks kisav titt või mitu? Või mukitud maniküüritud, isegi kunstküüntega soovitavalt, moekas tikk-kontsadel (vananev) beib, kes oma päevi šopates ja spordiklubisid väisates veedab?
Või on koduperenaine nagu iga teinegi meie seast? Mis sest, et tal karjääri pole? Töökohast rääkimata. /See, et paljud naised koduperenaiseametis vaid ajutiselt on, jäetakse üldse kahe silma vahele./ Aga kui "päris tööd" pole, siis on selge, et inimene on laisk ega viitsi endale tööd otsida. Mis seal muud ikka olla saab... Öelge, et selline stereotüüp pole tõsi...
Aga nüüd on härrased avastanud, et on üks kamp naisi, kes käivad internetis. Kirjutavad blogisid. Ja mul on selline kuri kahtlus, et seda tahetakse kohe hakata ära kasutama. Hetkel ma täitsa kahetsen, et ma oma blogi kunagi blog.tr.-sse lisasin. Sest kohta, kus selle saaks ise sealt kenasti maha võtta, kahjuks pole. Tuleb ise hakata meilima, ja siis vast... Ja miks ma kahetsen - mulle näiteks ei meeldi, et kui news.tr.ee-s on mingi uudis näiteks "Meeleheitel Koduperenaistest", siis tuuakse sinna viitena ära seesama jutuke minu blogist, kuna siin on koduperenaistest juttu. Ja see viitamine on tegelikult üsna vägivaldne, kuna põhimõtteliselt ei pruugi mu blogis koduperenaistest üldse juttugi olla, aga kui ma seda sõna kasutanud olen, tuleb ka viide.
Nohh, võiks ju nüüd küsida, et mida ma siis põen, ise tegin blogi, ise tahtsin internetti hõlvata, aga kui nüüd keegi mind selles aitab - tõsi küll, ilma minu käest luba küsimata - aga kas peakski? - siis hakkan sõrgi vastu ajama. Aga noh, eks igalühel ole oma piir, ja teiseks, ma kahtlustan, et seda tehakse kommertseesmärkidel.
Nii. Aga nüüd ma lähen kuduma, ma arvan. Arvake siis pealegi, et ma koduperenaine olen. Mul on ju lapsed ka, eksole, veel üks põhjus minus koduperenaist kahtlustada.
teisipäev, november 07, 2006
Mõttetera
Täna ütles just sõbranna väga huvitava mõtte, mida ta olevat kuskilt lugenud: et kui inimene on negatiivse mõtlemisega, siis pole vaja end vägisi positiivselt mõtlejaks sundida.
Selles mõttes on see mulle tuttav tunne, et kui ma kurb olen, ega siis ikka vägisi rõõmsaks ei saa, ennem tuleb ikka peatäis ära nutta.
Ja siis meenus mulle kohe üks läbinisti negatiivne blogi, mille omanikule ka ei meeldi, kui teda püütakse positiivseks aidata. Samas nagu tundub, et ta ikkagi tahaks end natukene muuta, kui ta ühest teatud organisatsioonist abi kavatseb otsima minna.
Ja siis ma mõtlesin välja, et kuigi ma poleks seda enda kohta osanud tunnistada, olengi ma positiivse mõtlemisega ehk optimist. Mitte, et mul oleks kerge elu olnud või midagi. Või nohh, ütleme pigem, et eluaastad 5-22 polnud väga kerged. Aga siiski oli väga õnnelikke momente. Ja kui ma lapsepõlves olin täielik introvert, siis keskkoolis sai minust ekstravert. Kuigi ma pole mingi ekstra suurepärane suhtleja ja tutvustelooja siiamaani.
Positiivse ellusuhtumisega on minu meelest kuidagi kergem elada.
Võibolla on see sellest, et mu vanaema oli allaheitlik ja negatiivse mõtlemisega? Või et teine vanaema muretses pidevalt asjade pärast, mida ta muuta ei suutnud? Noh, ta palus Jumalat, lootes, et Jumal muudab... Aga Jumalal olid ses osas teised plaanid.
Mitte, et ma nüüd üldse ei muretseks, ikka inimene vahel muretseb.
Ma mõtlen, et kui inimene näeb kogu elu raske ja masendavana, mis mõnu tal üldse elada on... Samas on pessimisti elu kergem, kui ta ei pea pidevalt pettuma, kuna oskab kõik halva enda jaoks ette mõelda, kui aga tuleb kergem variant, siis rõõmustab:)
Täitsa huvitav kohe, millest see optimism ja pessimism tulevad... äkki tähtkujust?
Veidi hiljem: Teine sõbrants mõtles kah selle jutu põhjal, kuhu end liigitada. Jõudis otsusele, et on vahel optimist, vahel ka valus pessimist, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Koos jõudsime järeldusele, et optimism ja pessimism nagu ka kõik muu ei saa esineda 100%-liselt ühel indiviidil.
Leidsime ka, et üks kategooria lisandub veel - pohhuism:) Ja et paljudel juhtudel on keeruline vahet teha, on see nüüd optimism või pohhuism. Aga kui sa mingit asja hinge ei võta ja oskad selle suhtes ükskõikseks jääda, seda võib vist ikkagi optimismi alla liigitada.
Või siis nagu ütleb 6-aastane Maria tänases "lapsesuu" junkmeilis - Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad
vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.
Selles mõttes on see mulle tuttav tunne, et kui ma kurb olen, ega siis ikka vägisi rõõmsaks ei saa, ennem tuleb ikka peatäis ära nutta.
Ja siis meenus mulle kohe üks läbinisti negatiivne blogi, mille omanikule ka ei meeldi, kui teda püütakse positiivseks aidata. Samas nagu tundub, et ta ikkagi tahaks end natukene muuta, kui ta ühest teatud organisatsioonist abi kavatseb otsima minna.
Ja siis ma mõtlesin välja, et kuigi ma poleks seda enda kohta osanud tunnistada, olengi ma positiivse mõtlemisega ehk optimist. Mitte, et mul oleks kerge elu olnud või midagi. Või nohh, ütleme pigem, et eluaastad 5-22 polnud väga kerged. Aga siiski oli väga õnnelikke momente. Ja kui ma lapsepõlves olin täielik introvert, siis keskkoolis sai minust ekstravert. Kuigi ma pole mingi ekstra suurepärane suhtleja ja tutvustelooja siiamaani.
Positiivse ellusuhtumisega on minu meelest kuidagi kergem elada.
Võibolla on see sellest, et mu vanaema oli allaheitlik ja negatiivse mõtlemisega? Või et teine vanaema muretses pidevalt asjade pärast, mida ta muuta ei suutnud? Noh, ta palus Jumalat, lootes, et Jumal muudab... Aga Jumalal olid ses osas teised plaanid.
Mitte, et ma nüüd üldse ei muretseks, ikka inimene vahel muretseb.
Ma mõtlen, et kui inimene näeb kogu elu raske ja masendavana, mis mõnu tal üldse elada on... Samas on pessimisti elu kergem, kui ta ei pea pidevalt pettuma, kuna oskab kõik halva enda jaoks ette mõelda, kui aga tuleb kergem variant, siis rõõmustab:)
Täitsa huvitav kohe, millest see optimism ja pessimism tulevad... äkki tähtkujust?
Veidi hiljem: Teine sõbrants mõtles kah selle jutu põhjal, kuhu end liigitada. Jõudis otsusele, et on vahel optimist, vahel ka valus pessimist, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Koos jõudsime järeldusele, et optimism ja pessimism nagu ka kõik muu ei saa esineda 100%-liselt ühel indiviidil.
Leidsime ka, et üks kategooria lisandub veel - pohhuism:) Ja et paljudel juhtudel on keeruline vahet teha, on see nüüd optimism või pohhuism. Aga kui sa mingit asja hinge ei võta ja oskad selle suhtes ükskõikseks jääda, seda võib vist ikkagi optimismi alla liigitada.
Või siis nagu ütleb 6-aastane Maria tänases "lapsesuu" junkmeilis - Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad
vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.
esmaspäev, november 06, 2006
Mees ja tema parem käsi
Täna oli tõesti üks "tore" uudis.
Ma arvan, et põhjendamatult pole teda nüüd küll keegi keegi solvanud ja kannatas ta oma sõnul pigem enne seda, kui ta oma üllitisi nii blogis kui ka ajakirjanduses avaldama hakkas. Omamoodi meesõiguslane selline... Kuid mis tema "mehe au ja hea nime teotamisse" puutub, siis peaks meeskodanik pilgu pöörama oma parema (või vasakukäelisuse korral vasaku) käe poole, mis igasugu tõe avaldamise sildi all ta väidetavast heast nimest paraku palju järele ei jätnud, kuna ükski hea nimega ja autunnet omav kodanik ei kirjelda avalikult, kuidas ta end sõrmega tagumise kehaõõnsuse kaudu rahuldab. Kuidas ta abielus olles prostituutidega ringi aeleb. Kuidas ... misiganes.
Ah et keegi ei taha enam tööle võtta või? No shit, ma imestan, et leidus veel keegi, kes teda abikaasaks julges võtta.
Ma arvan, et põhjendamatult pole teda nüüd küll keegi keegi solvanud ja kannatas ta oma sõnul pigem enne seda, kui ta oma üllitisi nii blogis kui ka ajakirjanduses avaldama hakkas. Omamoodi meesõiguslane selline... Kuid mis tema "mehe au ja hea nime teotamisse" puutub, siis peaks meeskodanik pilgu pöörama oma parema (või vasakukäelisuse korral vasaku) käe poole, mis igasugu tõe avaldamise sildi all ta väidetavast heast nimest paraku palju järele ei jätnud, kuna ükski hea nimega ja autunnet omav kodanik ei kirjelda avalikult, kuidas ta end sõrmega tagumise kehaõõnsuse kaudu rahuldab. Kuidas ta abielus olles prostituutidega ringi aeleb. Kuidas ... misiganes.
Ah et keegi ei taha enam tööle võtta või? No shit, ma imestan, et leidus veel keegi, kes teda abikaasaks julges võtta.
Kordamine on tarkuse ema
Korrata tahaks veelkord seda mõtet, et mis glamuuri saab meie kliimas üleüldse olla? Täna ma mõtlesin oma soojaksköetud toas, et olen šikk ja selga panen seeliku ja õhema talvemantli ja kampsunit ma selle alla mingis eriti kummalises meeltesegaduse hoos ei hakanud panema - sest kui teised saavad tööl käia ilma kampsunita, üks isegi lühikeste varrukatega, mida mina siis kogu aeg nagu kubujuss olen... Autoakent jääst puhtaks kraapides veel korraks mõtlesin, et läheks ikka tuppa tagasi ja tooks kampsuni igaks juhuks, aga no ei viitsind nagu. Üldse inimene ei mõtle sellele, et töö juures on tuba 6 suure aknaga ja kahtlase väärtusega konditsioneer, millest kunagi ei saa aru, kas ta töötab või mitte. Siis pole imestada, miks mul kogu hommiku kummitab fraas pophitist Paradiisisaarel: "Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on...!" Pisut päästab laua all olev elektriradikas. Aga ütleme nii, et edaspidise talve märksõna on kindlasti kampsun. Mida paksem, seda kasulikum tervisele. Olgu mis on, aga ma kavatsen anda kõik selleks, et terve püsida.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.
Üldse on kerge selliste ilmadega masekasse sattuda, ilm iseenesest ju kena toast vaadatuna - nii rõve, et tundub oma jubeduses täiuslik. Ja autojuhid võtavad end kokku ja sõidavad vähe korralikumalt. Viimasel ajal tundub küll, et ei möödu enam päevagi mõne raske avariita:(
See on väga raske. Kui see sind lähedalt riivab. Ja sa loodad, kui veel on põhjust loota, ja sa ei usu, et see juhtus. Et kuidas see sai juhtuda? Elusa ja terve ja elujanuse inimesega nii ju ei juhtu. Ma räägin oma sõbrast, kellega juhtus autoõnnetus, ja ta suri mõned päevad hiljem. Ja see tegi tuimaks. Et enam ei taha neid mõtteid mõelda. Ja mis seal ongi niiväga mõelda. Võid jälle sest rääkida ja tahadki rääkida, ükskõik, kas siis mäletamiseks või mälestamiseks või iseenda teraapiaks. Ja võid esitada retoorilisi küsimusi, kumb on parem, kas hukkuda noorena või rauga ja voodihaigena surra või mismoodi... Aga et oli inimene ja siis enam pole. Ei taha ikkagi pähe mahtuda. Siiani. Aga mingil määral lepid sellega /valikut ju pole.../ ja enam ei ole nii südantlõhestavalt kurb.
reede, november 03, 2006
Kassiabi
Kassiabi on selline tore koht, kust saab endale kassi.
Oma esimese isikliku kassi sain ma aastal 2000 kuulutuse peale. Ma teadsin, et tahan musta kassi, ja siis leidsingi Soovist sellise kuulutuse ja läksime kohale. Kassipoegi oli seal kodus vähemalt 5, kusjuures kõik olid siiami välimusega - hallid mustade käppade, sabade ja maskidega. Ühe kassi hüüdnimi oli Mandariin - tema oli selline suur ja kohev. Ta oli nähtavasti isane. Mina tahtsin ka isast kassi, ja oma "kogenud zooloogi silmaga" arvasin, et ka see kassipoeg, kes esimesena meie juurde tuli, on isane. Tema peremees arvas küll, et isegi loomaarstid ei tee nii väikestel kassidel vahet, ons ta emane või isane. See muidugi julgustas meid kõvasti - noh, põhimõtteliselt oli selleks ajaks neid karvakerasid imetledes üsna poogen, on ta emane või isane ja ausalt öeldes, ega sel eriti suurt vahet olegi. Meie kass kandis tööpealkirja Kraana - sabaots kenasti nurga all nagu kraananool. Meie panime talle muidugi korralikuma nime, Frodo, ikka endiselt heas usus, et tegemist on isasega. See usk haihtus meil esimesel loomaarstikülastusel, kus kiisukese vaktsineerimispassi kirjutati Frodo, female. Arsti juures käitus
Frodo nagu tõeline metslane, puges riiuli taha peitu ja hiljem ründas koledasti mäurates jänesenahast mänguhiirt, otsekui oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Kuid vähemalt üks mu soov oli määratud täituma - kiisupojakese vesihall värv hakkas vähehaaval kaduma ja umbes kolme kuuselt oli ta must mis must.
Frodo on mulle väga kallis.
Ja mina olen raudselt kassi-inimene, kuigi mul ka koer on.
Kassid on kõige paremad koduloomad, nad on iseseisvad ja puhtust hoidvad, armsad ja ägedad. Nad püüavad hiiri - see on ka proosaline põhjus, miks me üldse kassi võtsime, me kolisime oma majja ja ühel õhtul avastasime, et meiega koos vaatab telekat ka üks hiir.
Igatahes, Kassiabis
on kasse igale maitsele. Valige välja ja ... nii lihtsalt käibki üks heategu. Eriti tore on vaadata albumit "kodu leidnud kassid":).
Kassiomanikele aga äratundmisrõõmu.
Oma esimese isikliku kassi sain ma aastal 2000 kuulutuse peale. Ma teadsin, et tahan musta kassi, ja siis leidsingi Soovist sellise kuulutuse ja läksime kohale. Kassipoegi oli seal kodus vähemalt 5, kusjuures kõik olid siiami välimusega - hallid mustade käppade, sabade ja maskidega. Ühe kassi hüüdnimi oli Mandariin - tema oli selline suur ja kohev. Ta oli nähtavasti isane. Mina tahtsin ka isast kassi, ja oma "kogenud zooloogi silmaga" arvasin, et ka see kassipoeg, kes esimesena meie juurde tuli, on isane. Tema peremees arvas küll, et isegi loomaarstid ei tee nii väikestel kassidel vahet, ons ta emane või isane. See muidugi julgustas meid kõvasti - noh, põhimõtteliselt oli selleks ajaks neid karvakerasid imetledes üsna poogen, on ta emane või isane ja ausalt öeldes, ega sel eriti suurt vahet olegi. Meie kass kandis tööpealkirja Kraana - sabaots kenasti nurga all nagu kraananool. Meie panime talle muidugi korralikuma nime, Frodo, ikka endiselt heas usus, et tegemist on isasega. See usk haihtus meil esimesel loomaarstikülastusel, kus kiisukese vaktsineerimispassi kirjutati Frodo, female. Arsti juures käitus
Frodo nagu tõeline metslane, puges riiuli taha peitu ja hiljem ründas koledasti mäurates jänesenahast mänguhiirt, otsekui oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Kuid vähemalt üks mu soov oli määratud täituma - kiisupojakese vesihall värv hakkas vähehaaval kaduma ja umbes kolme kuuselt oli ta must mis must.
Frodo on mulle väga kallis.
Ja mina olen raudselt kassi-inimene, kuigi mul ka koer on.
Kassid on kõige paremad koduloomad, nad on iseseisvad ja puhtust hoidvad, armsad ja ägedad. Nad püüavad hiiri - see on ka proosaline põhjus, miks me üldse kassi võtsime, me kolisime oma majja ja ühel õhtul avastasime, et meiega koos vaatab telekat ka üks hiir.
Igatahes, Kassiabis
on kasse igale maitsele. Valige välja ja ... nii lihtsalt käibki üks heategu. Eriti tore on vaadata albumit "kodu leidnud kassid":).
Kassiomanikele aga äratundmisrõõmu.
neljapäev, november 02, 2006
Vaadates ja imetledes Ematehniku altvaates valget kassi, ei saa ma muidu, kui enda kassist ka üks pildike lisada. See pole küll altvaates, kuid on niisama selline eriline ja unenäoline, ehk siis must kass vastu akent pildistatuna:)
Võimetu viha
Või millised tunded veel tekivad, kui seda juttu lugeda?
Ma olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastane. Aga mulle meeldiks mõndasid idioote lasta avalikult piitsutada - pedofiile näiteks.
Mida ma laseks selle värdjast uskliku "pereisaga" teha... Kõige lahedam oleks muidugi panna ta koos elama mingi ateistliku feministist tulehargiga, kellele oleks antud õigus teda igapäevaselt elektrišokiga alandada.
Noh, unistada ju võib, tegelikkuses ei saa ei avalik piitsutamine ega ka igasugu muud füüsilise karistamise variandid meie riigis kunagi teoks. Mõnes mõttes on see ka hea. Sest alati tekiks küsimus, kust leida timukaid? Ja et milline oleks siis nende timukate endi vaimne seisund.
Seega, miks ei ole sellist ilmselgelt vaimuhaiget meest pikaks ajaks hullumajja pandud? Või kinnimajja? Lapse löömine peaks me riigis olema ju kuritegu?
Ma olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastane. Aga mulle meeldiks mõndasid idioote lasta avalikult piitsutada - pedofiile näiteks.
Mida ma laseks selle värdjast uskliku "pereisaga" teha... Kõige lahedam oleks muidugi panna ta koos elama mingi ateistliku feministist tulehargiga, kellele oleks antud õigus teda igapäevaselt elektrišokiga alandada.
Noh, unistada ju võib, tegelikkuses ei saa ei avalik piitsutamine ega ka igasugu muud füüsilise karistamise variandid meie riigis kunagi teoks. Mõnes mõttes on see ka hea. Sest alati tekiks küsimus, kust leida timukaid? Ja et milline oleks siis nende timukate endi vaimne seisund.
Seega, miks ei ole sellist ilmselgelt vaimuhaiget meest pikaks ajaks hullumajja pandud? Või kinnimajja? Lapse löömine peaks me riigis olema ju kuritegu?
Teine lumi
Kui esimene lumi sadas maha teisipäeval üsnagi rahumeelselt, siis teine tuli korraliku tuisuna. Eile pärastlõunast alates hakkas juba pihta ja kestis öö läbi, hommikul oli auto kõrvale korralik 30cm hang tuisanud. Ja lumi oli veel eile selline raske ja kitjas. Tegelikult mul vedas, et ma ikkagi autoukse lahti sain, see oli osaliselt kinni külmunud.
Ilmateade lubab tuisku nädala lõpuni, eks siis näe. Hetkel eriti ei saja.
Feliks oli muidugi väga õnnelik, juba esmaspäeval lasteaeda minnes nuhutas ta uksel õhku ja arvas, et talvelõhn on! Ühtlasi on ta väga elevil, et lund on. Tal on kindel kavatsus ehitada aeda lumelinn, milles on rohkelt koera kempsupotte... nimelt meeldib me koerale lumememmesid tähistada...
Aga üldiselt mul tuli pähe järjekordne moesoovitus:)
Ehk siis: siinses kliimas ei saa mingit üleriiete moodi põhimõtteliselt jälgida. Enda tervisele ja üldisele mugavusele mõeldes on kõige kasulikum riietuda tagumikku katvasse paksemasse vihmakindlamast materjalist jopesse, millel kindlasti ka sügav kapuuts ja kõrge kaelus peaks olema. Ühtlasi ei näe ma mingit mõtet kõrge kontsaga saabastel. Saapad peavad olema madalad ja veekindlad - alles paar päeva tagasi tuli mul ukerdada pahkluuni lombis, kuna see lihtsalt oli tänavale auto ukse ette tekkinud.
Eks ju võivad olla ka ühed kontsakad - millegipärast seostub igasugune naiselik edevus ja glamuur ikkagi kontsadega... aga neid ei tasuks siiski üle ekspluateerida - kord nädalas väljas käia on ok, iga päev tööl käia aga... eriti veel kui autot ei ole...eriti kui veel libe on...ja sulalumi... Jah, kontsad pole minu jaoks...
Paar nippi kah: kui värskelt värvitud küünel läheb lakk kortsu või saab väiksemaid vigastusi, võib seda iseenda keelega proovida siluda. Käisin nimelt teisipäeval maniküüris ja maniküürija, hea inimene, jagas soovitust:) Ühtlasi sain endale elu esimese küünemaalingu, kuna suutsin ühel küünel laki nii kortsu tõmmata, et isegi keelega silumine ei aidanud enam, maaling seevastu maskeeris suurepäraselt.
Ja teinegi asi, mida ma varem ei teadnud - goretex saabastega ei tohi kanda 100% villaseid ega 100%puuvillaseid sokke. Villakiud ajavad goretexi umbe ja puuvillasega hakkavad jalad külmetama, kuna jalgade higistamise puhul ei kao vedelik saapa seest kuskile. Goretex saapaga tuleb seega kanda segakiust sokke-sukki või osta spetsiaalsed goretex-sokid.
Vott.
Ilmateade lubab tuisku nädala lõpuni, eks siis näe. Hetkel eriti ei saja.
Feliks oli muidugi väga õnnelik, juba esmaspäeval lasteaeda minnes nuhutas ta uksel õhku ja arvas, et talvelõhn on! Ühtlasi on ta väga elevil, et lund on. Tal on kindel kavatsus ehitada aeda lumelinn, milles on rohkelt koera kempsupotte... nimelt meeldib me koerale lumememmesid tähistada...
Aga üldiselt mul tuli pähe järjekordne moesoovitus:)
Ehk siis: siinses kliimas ei saa mingit üleriiete moodi põhimõtteliselt jälgida. Enda tervisele ja üldisele mugavusele mõeldes on kõige kasulikum riietuda tagumikku katvasse paksemasse vihmakindlamast materjalist jopesse, millel kindlasti ka sügav kapuuts ja kõrge kaelus peaks olema. Ühtlasi ei näe ma mingit mõtet kõrge kontsaga saabastel. Saapad peavad olema madalad ja veekindlad - alles paar päeva tagasi tuli mul ukerdada pahkluuni lombis, kuna see lihtsalt oli tänavale auto ukse ette tekkinud.
Eks ju võivad olla ka ühed kontsakad - millegipärast seostub igasugune naiselik edevus ja glamuur ikkagi kontsadega... aga neid ei tasuks siiski üle ekspluateerida - kord nädalas väljas käia on ok, iga päev tööl käia aga... eriti veel kui autot ei ole...eriti kui veel libe on...ja sulalumi... Jah, kontsad pole minu jaoks...
Paar nippi kah: kui värskelt värvitud küünel läheb lakk kortsu või saab väiksemaid vigastusi, võib seda iseenda keelega proovida siluda. Käisin nimelt teisipäeval maniküüris ja maniküürija, hea inimene, jagas soovitust:) Ühtlasi sain endale elu esimese küünemaalingu, kuna suutsin ühel küünel laki nii kortsu tõmmata, et isegi keelega silumine ei aidanud enam, maaling seevastu maskeeris suurepäraselt.
Ja teinegi asi, mida ma varem ei teadnud - goretex saabastega ei tohi kanda 100% villaseid ega 100%puuvillaseid sokke. Villakiud ajavad goretexi umbe ja puuvillasega hakkavad jalad külmetama, kuna jalgade higistamise puhul ei kao vedelik saapa seest kuskile. Goretex saapaga tuleb seega kanda segakiust sokke-sukki või osta spetsiaalsed goretex-sokid.
Vott.
kolmapäev, november 01, 2006
Pisike ohkimine hinnateemal
See on ikka täitsa lõpp, mis toimub kinnisvarahindadega:O!!!
Alles see oli, kui 3 miljonit Nõmme maja eest tundus üüratu hingehind. Nüüd maksab maja Keilas 3.3 miljonit. Kusjuures minu arusaamist mööda on see põhimõtteliselt krundi hind, krunt on 2612m2 ja sel krundil on 67m2 3-toaline elumaja, mis näeb üsna mõttetu välja, eterniitkatus ja telliskivisein...
Suvila Haabneemes Melba tee, 65m2, kuid krunt 1089 m2 2,7 miljonit...
Maja teine korrus Nõmmel, 45m2 (!!!) vajab renoveerimist, 1 150 000.-
2-toaline korter 2 miljonit, kolmetoaline korter 3 miljonit...
Päris jube ikka... Ostja seisukohalt jube. Müüjatel muidugi hea põli...
Alles see oli, kui 3 miljonit Nõmme maja eest tundus üüratu hingehind. Nüüd maksab maja Keilas 3.3 miljonit. Kusjuures minu arusaamist mööda on see põhimõtteliselt krundi hind, krunt on 2612m2 ja sel krundil on 67m2 3-toaline elumaja, mis näeb üsna mõttetu välja, eterniitkatus ja telliskivisein...
Suvila Haabneemes Melba tee, 65m2, kuid krunt 1089 m2 2,7 miljonit...
Maja teine korrus Nõmmel, 45m2 (!!!) vajab renoveerimist, 1 150 000.-
2-toaline korter 2 miljonit, kolmetoaline korter 3 miljonit...
Päris jube ikka... Ostja seisukohalt jube. Müüjatel muidugi hea põli...
Loomadest
Istusime eile õhtul söögilaua taga, kui meie hundikoer vinguma hakkas. Loomakene pressib end nüüd igal võimalusel tuppa, kuna keegi enam eriti õues ei käi ja temaga palli ei mängi, koer aga tahab tunda end ka perekonnaliikmena. Selliste jäledate koerailmadega, nagu eile oli, see tavaliselt tal ka õnnestub. Ja noh, vingub siis ja mina kohe ei taibanud, mis siis nüüd - süüa nagu äsja sai, vett tal on, alles õuest tulnud, kas keegi tuli vms, et mis siis nüüd. Ja Feliks teatab muretult: "Ma sain aru, mis ta ütles. Ta tahab õue minna."
Nii oligi.
Koeral on muidugi esimene asi, mis tuppasaades vaja koheselt korda saata, kassi toidukausi tühjendamine. Ja nüüd, pärast nende 5-aastast kooselu on ta lõpuks taibanud, et ka veeklaas on kassi jagu. Nii et nüüd tühjendatakse see ka ära.
Hommikuti, kui mul tööpäevad on ja pean varakult ärkama, ja kui koer juhtub toas olema, siis nad on üllatavalt rahumeelsed. Magavad poolemeetrise vahega, kass voodiotsal ja koer kohe seal all põrandal. Haigutavad uimaselt ja vahivad üksteist külma kõhuga.
Muidu käib neil pidev kisma, koeral on vist põnev, kui kass eest ära jookseb; kass aga hoiab koeraga jäika distantsi, ei mingit nuuskimist, ei mingit vaikelu ega üksteise kaisus magamist - fui! Kui koera võtsime, oli kass aastane, ja esimesest päevast peale on neil suhted samad olnud, kuigi koer oli siis alles paarikuune mütakas ja kass emane, et oleks võinud ju loomalapsest tal kahju hakata, aga ei, kus sellega... Ikka on vaja turtsuda ja uriseda ja koeral eest ära joosta, kuskile kõrgemale, kapi peale või laua alumisele riiulile, kust siis hea käpaga togida. Lausa lajatada, nii et koeral koonus küünetükid kinni - need tükid, mis kassidel küüne kõrvalt nö kooruvad.
Aias on aga koer peremees ja ega kassil oma aias pikka pidu pole, kohe joostakse naabrite elupuuhekki varjule. Sealt siis aia vahelt sisistab ja taob koera käpaga. Ükskord juhtusin nägema isegi, kuidas nad omamoodi mängisid - jooksid mõlemad piki aeda edasi-tagasi, üks ühel ja teine teisel, ohutumal pool aeda ja nii mitu korda. Tavaliselt kass ikka paneb minema. Paar korda on ta oma naabri aeda jooksmisega ka hiljaks jäänud, ja siis on tohuvabohu lahti - mina kardan, et koer sööb kassi ära, kass on vapšee paanikas ja sahmib ringi, koeral saba selgas rõngas... Viimasel ajal ma olen ikkagi aru saanud, et koer ei hammusta teda, vaid lihtsalt togib ninaga, et nohh, pane nüüd jooksu!
Kui me kassil veel pojad olid, oli koer neile poegadele väga sõber, lakkus neid ja uuris huvitatult. Kass aga oli muidugi nagu hullem emalõvi, ainult ründas koera rinnaga.
Nüüd käib Feliks juba pikemat aega pinda, et tal oleks oma kassi vaja.
Vahepeal ma juba suhtlesin varjupaiga inimestega, aga ei leidnud sellist kassipoega, nagu tahtsin - erilist, nt kilpkonnavärvi. Ja siis ei sobinud Feliksile selline nagu mulle ja üleüldse, ma ei olegi siiani aru saanud, milline talle sobiks, mis värvi see kassipoeg olema peaks. Vastasel juhul, kui värv ei sobi, on äkki nii nagu koeragagi, et kui koer ei lase palli mängida või väravast sõprade sõpru sisse, ütleb poiss: "Müüme koera maha!" Mina siis alati selgitan, et: "Omasid me ei müü!", ja et keegi ei tahaks siis ka seda koera, kui talle peale maksta.
Aga kõige suurem mure on mul ikkagi seoses enda kassiga, kes on parimas eas, ehk 6-aastane, kuidas tema uude kassi suhtuks.
See meenutab natukene neid tundeid, kui teist last ootasin, ega osanud ette kujutada, et ma peaksin teda KA armastama hakkama:) Tundus olema täiesti võimatu tundeid ja armastust laste vahel jagada ...
Nii oligi.
Koeral on muidugi esimene asi, mis tuppasaades vaja koheselt korda saata, kassi toidukausi tühjendamine. Ja nüüd, pärast nende 5-aastast kooselu on ta lõpuks taibanud, et ka veeklaas on kassi jagu. Nii et nüüd tühjendatakse see ka ära.
Hommikuti, kui mul tööpäevad on ja pean varakult ärkama, ja kui koer juhtub toas olema, siis nad on üllatavalt rahumeelsed. Magavad poolemeetrise vahega, kass voodiotsal ja koer kohe seal all põrandal. Haigutavad uimaselt ja vahivad üksteist külma kõhuga.
Muidu käib neil pidev kisma, koeral on vist põnev, kui kass eest ära jookseb; kass aga hoiab koeraga jäika distantsi, ei mingit nuuskimist, ei mingit vaikelu ega üksteise kaisus magamist - fui! Kui koera võtsime, oli kass aastane, ja esimesest päevast peale on neil suhted samad olnud, kuigi koer oli siis alles paarikuune mütakas ja kass emane, et oleks võinud ju loomalapsest tal kahju hakata, aga ei, kus sellega... Ikka on vaja turtsuda ja uriseda ja koeral eest ära joosta, kuskile kõrgemale, kapi peale või laua alumisele riiulile, kust siis hea käpaga togida. Lausa lajatada, nii et koeral koonus küünetükid kinni - need tükid, mis kassidel küüne kõrvalt nö kooruvad.
Aias on aga koer peremees ja ega kassil oma aias pikka pidu pole, kohe joostakse naabrite elupuuhekki varjule. Sealt siis aia vahelt sisistab ja taob koera käpaga. Ükskord juhtusin nägema isegi, kuidas nad omamoodi mängisid - jooksid mõlemad piki aeda edasi-tagasi, üks ühel ja teine teisel, ohutumal pool aeda ja nii mitu korda. Tavaliselt kass ikka paneb minema. Paar korda on ta oma naabri aeda jooksmisega ka hiljaks jäänud, ja siis on tohuvabohu lahti - mina kardan, et koer sööb kassi ära, kass on vapšee paanikas ja sahmib ringi, koeral saba selgas rõngas... Viimasel ajal ma olen ikkagi aru saanud, et koer ei hammusta teda, vaid lihtsalt togib ninaga, et nohh, pane nüüd jooksu!
Kui me kassil veel pojad olid, oli koer neile poegadele väga sõber, lakkus neid ja uuris huvitatult. Kass aga oli muidugi nagu hullem emalõvi, ainult ründas koera rinnaga.
Nüüd käib Feliks juba pikemat aega pinda, et tal oleks oma kassi vaja.
Vahepeal ma juba suhtlesin varjupaiga inimestega, aga ei leidnud sellist kassipoega, nagu tahtsin - erilist, nt kilpkonnavärvi. Ja siis ei sobinud Feliksile selline nagu mulle ja üleüldse, ma ei olegi siiani aru saanud, milline talle sobiks, mis värvi see kassipoeg olema peaks. Vastasel juhul, kui värv ei sobi, on äkki nii nagu koeragagi, et kui koer ei lase palli mängida või väravast sõprade sõpru sisse, ütleb poiss: "Müüme koera maha!" Mina siis alati selgitan, et: "Omasid me ei müü!", ja et keegi ei tahaks siis ka seda koera, kui talle peale maksta.
Aga kõige suurem mure on mul ikkagi seoses enda kassiga, kes on parimas eas, ehk 6-aastane, kuidas tema uude kassi suhtuks.
See meenutab natukene neid tundeid, kui teist last ootasin, ega osanud ette kujutada, et ma peaksin teda KA armastama hakkama:) Tundus olema täiesti võimatu tundeid ja armastust laste vahel jagada ...
Tellimine:
Postitused (Atom)
