Puud pea paljad

...ja sellega seoses tuli mulle täna mõte, et sügiseti on leheriisumine ikkagi hoopis vastikum kui kevadel. Käed külmetavad. Väike lootus on, et talve jooksul kõduneb neist riisumata jäänud lehtedest ka vähe kasulikku ollust mulda tagasi. Aga tuul viib minu riisumata jäänud lehed naabri krundile ja mulle toob neid omakorda mujalt. Nagu igasugust muudki prahti ja prügi. Krõpsupakid, suitsupakid, kilekotid, jäätisepaberid - jah, ma saan aru, et meie tänav jääb kooli ja bussipeatuse ning poe vahele. Aga kas teile, lapsed, siis kodus ei räägita, et prügi ei visata võõrasse aeda??? Jõhker ja alatu käitumine. Kui võtta rohujuure tasandilt.
Kus on Nõmme avalikud prügikastid? Vahet pole, las majaomanik koristab... Topib veel viimati oma riisutud lehed käesuurusest august posti külge avalikku kasti... Paneb oma olmeprügikest sinna... Väga palju kasu on küll sellest Nõmme heakorraametnikust. Lõpuks said laste mänguväljakutel katkised rennid ära vahetatud, mõtleks vaid. Aga Pargi tänava mets on nagu prügimägi. Kindlasti on neid kohti veel. Ma ei hakka rookimata tänavatest rääkimagi, vara veel, tali alles taevas.
Ühesõnaga, ka meie kodus on prügi üks kindel tüliteema. Ma saan aru diivani taha visatud õunasabadest. Aga ma ei saa aru diivani taha visatud poolikust kohukesest. Kui Feliksi käest küsida, siis on vastus kindel: "Suusi tegi." (Mida ta nähtavasti ka enamjaolt teeb.) Ükspäev ütles ta aga seda julmalt enda ümberaetud mahlaklaasi kohta. Suusi seisis samal ajal seljaga tema poole... Loodetavasti oli kasu valetamiseteemalisest loengust ja ajaloolise tõe meeldetuletamisest, kuidas vanaema vanasti sellise teo eest (eks ikka valetamine, mitte klaasi mahaajamine) karmilt vitsa sai.
Suusi seevastu ei hakkagi midagi tagasi ajama, tema lihtsalt ei korista, ei pane kommipabereid prügikasti, ja kui küsida miks?, siis on vastus alati kindel: "Aga SELLEpärast." Võitle siis sellisega. /Tegelikult meenub mulle heldimusega, et ma olin ise samasugune.../ Aga midagi muud ka üle ei jää, kuna küsimus on põhimõttes ja kasvatuses. Kuigi vahel tundub, et kumb see siis raskem on, kas ise kõik ära teha või hakata selgitama, miks on vaja koristada. Õnneks Feliks juba saab sellest aru, ainuke temapoolne soov on see, et "keegi" teda aitaks. Ja ükskord tegi ta suure toa üksipäini mänguasjadest tühjaks; raske öelda, kumb selle üle rohkem õnnelik oli, kas ta ise või uhke ema.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada. Tahtsin kirjutada sellest, millest Luizegi, et sügis on mõteluste ja sisekaemuse aeg. Aga sellest siis teine kord.