Pesemine on meil väga suur ettevõtmine ja raske töö.
Kui Feliks on vana vannilõvi ja mingeid muresid ega probleeme temaga sel teemal pole, siis Susanna läheb juba siis endast välja, kui vanniskäik jutuks tuleb. Siis ta räägib mureliku näoga, et: "Ega mul ei ole vaja ju pead pesta, minu pea on juba puhas!". Kui juba vann silmapiiril on, hakkab ta närviliselt nutma, kuigi vähemalt laseb riidest lahti võtta ja isegi jalgupidi on nõus vanni ronima, aga sellega ka asi piirdub...
Eile ma naiivselt arvasin, et suudan ta üksi ära pesta. Et proovin heaga. Nonohh. Tegelikkus on selline, et niikui vähegi vett pähe läheb, tahab tibi vannist jalga lasta. Šampoonitamise ajal on veel ok, aga loputamine... Siis tuleb hästi kiirelt teha. Siis pole enam aega mõelda sellele, kas talle läheb vesi ninna-kõrva-suhu-silma, põhiline, et veevoog enamvähem pead tabaks ja samal ajal peab keegi seda rabelevat ja siplevat libedikku püüdma vannis kinni hoida. Muidu on kohe nägemist! - jalg üle vanni ääre ja minekut, olgu siis see vann põrandal olev beebivann või pärisvann, mis pisikese lapse jaoks ikka üsna kõrgel on, vahet pole.
Ja siis kui pea on puhas ja rätik ümber, olgugi, et vanemad mõlemad läbimärjad ja surmväsinud, siis on lapseke õnnelik, et: "Onju, ma nutsin natukene! Onju, et mul on nüüd pea puhas!"
P.S. Lasteaeda pidime täna selga panema "traksikud" (traksiseeliku) - uus enda väljamõeldud sõna. Susannale meeldivad sellised kleidid-seelikud, millel on traksid ja mida saab sisse astudes selga panna.
esmaspäev, november 27, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
9 kommentaari:
meil ka peapesu vahelduva eduga tõeline õudukas ja paneb mu kannatsue korralikult proovile. jure tavaliselt põgeneb hetkega kui pesuks läheb. samas miale vannis ujuda meeldib ja pead vee alla panna ja muid trikke teha.
eile proovisin talle seelikut selga panna, kuid selle peale beib teatas, et tema küll sellega välja ei lähe, see on ju seelik.
oi kui tuttav lugu. Loota vist võib ainult sellele, et sellest kasvatakse lihtsalt välja.
Meie poisi jaoks on kah peapesu üks ületamatu ettevõtmine, eriti pärast kõrvajama. Ta kardab paaniliselt, et vesi läheb kõrva. Kasutan senini šundiaegadest pärit silikoonist kõrvatroppe, aga ikkagi on tegu, et saada jõmm pead pesema - tal täpselt sama jutt, et "Mu pea on ju puhas, pole ju vaja pesta, eksju, emme?"
meil aitas kui andsin Leenale rätiku kätte, et ta sai ise pidevalt nägu kuivatada. Rätik sai muidugi märjaks, aga ta sai niimoodi hirmust üle. Siis ta õppis istuma ja toetama pea vastu vannni äärt ja hoidis kätega vanniäärest kinni. Ise oli rahul ja õpetas pidevalt Oskarit ka, kuidas peab hoidma jne. Aga jube vaev oli see aeg, kui ta kartis.
meil funktsis mirriga kommivanni kontseptsioon. sai kolm kommi: ühe siis, kui pea märjaks tehti, teise pesemise ajal ja kolmanda loputamise ajal. harjus vanniga nii ära, et kommid läksid varsti meelest.
üldiselt on ta ikka võrdlemisi vingur vanniskäija. meil on üks väike käterätik, mille kokku voldime ja mida ta kõvasti oma näo peal hoiab. miina on palju kõvem vend, laseb end rahulikult mu käe peale upakile, kui juukseid pesta tuleb.
pakkusin kommi... ei mõigand:S
aga muidu feliks tahab küll, et pärast nägu kiiresti ära kuivatataks ja juuksed, siis mängib ja lödistab veel väheke edasi.
miale see rätikuvärk ka meeldib. just ise peab nägu kuivatama, vanad jummala eest puutuda ei tohi.
Mul ka trine ei tahtnud üksvahe pead pesta (Tristanit siis veel polnud). Aga ükskord ma tegin niimoodi, et kui tuli peapesemise aeg, siis sidusin endale räti pähe nagu vanamutt ja läksin Trine juurde, ise võru keeles nämmutades, et "või jummal ku hää lats tan om, ma tulli tal pääd mõskma" Peale seda lasi Trine väga edukalt vanaema Meeril (nii ta mind kutsus)pead pesta. Kui Tristan peapesemise vastu protestima hakkas, tuletas ka Trine minu üllatuseks vanaema Meerit meelde (kuidas ta mäletas?), aga no Tristanil loomulikult oli mingist mämmerdavast vanamoorist täitsa suva, mõtles lihtsalt, et emme on lolliks läinud.
loen neid peapesuprobleeme ja mõtlen, et kuidas mul on küll lihtsalt läinud ( 3 lapsel juba pead nii suured, et enam ema neid pesema ei pea :), aga meil pole sellega suuremat jama olnud. Ma ise ka lapsena ei sallinud, kui näo peale vett läks ning olen oma lapsi pesnud just nii nagu mind pesi vanaema - nii et vesi ei lähegi näo peale. Titest peale olen pesnud neid nii, et lasevad selili käe peale, katsetame väga vaikselt ära, et kui pikutada tasa, siis vesi ei pritsi ka. Eks ühe käega on vilets pesta küll ( teine käsi ju selja all toeks), aga saab hakkama. Aga kui enne pole nii pesnud, siis võib 3-aastasele selle seletamine tõesti päris vaevarikas olla, eks igaks juhuks võib ju väikese räti ka näo peale panna, eriti kui ta ise saab seda hoida, usun, et on abiks. Igatahes jõudu ja nautige neid pisikesi! ( Nad hakkavad liiiiiiiga varsti ise pead pesema :):)
Postita kommentaar