Kiire kolmapäev

Kohe uskumatu, kui palju jõuavad inimesed blogida! Ma olen täna umbes terve päev "vaeva" näinud - muidugi muude toimetuste kõrvalt - et blogindusega järje peale saada. Mis teha, kui on "palju toredaid inimesi"! Ja vist sügishooaeg mõjutab ka, kohe näha, et käes on pikad ja pimedad õhtud, möödas grill ja hilja poole ööni väljaskooserdamine. Kõik (muidugi v.a. Leevikese ema, hoolimata lubadustest, eksole:)) blogivad ülima intensiivsusega. Igapäevaselt on see ju hea ja tore, aga kui 10 päeva internetist eemal olla, siis ... ju nõu.
Täna on mul selline huvitav päev, esimene päev pärast Susanna sündi, et esimest korda lähen töölt koju ja ämma polegi. Ma pean vist nüüd ise korralikuks hakkama ja lastele veel õhtul midagi süüa tegema, kui just Hr. abikaasa ise selle peale varem ei tule. Hea, kui ta lastele õigeks ajaks järelegi saab mindud. Hmm, jama värk.
Samas on juba ära proovitud kaks töövaba päeva, kus lapsed on lasteaias. Esimene neist möödus küll närvitsemise ja tihelioleku tooni all, teisel juba hakkas looma. Aga mõtleks kui lahe, kui ma saaks käia nt. juuksuris, trennis, kepikõnnil, pediküüris, poes, kusiganes, kasvõi kinos, nii et ei peaks kutsuma Tartsi lastevalvesse ja ise selletõttu nagu süümepiinu tundma - mehe töö on ju teadagi alati tähtsam, kui naise oma. Äkki juba järgmisel nädalal saabki selline asi võimalikuks... muidugi on alati võimalus, et lapsed jäävad lasteaias nohusse ja siis ma ei saa kuskile minna. V.a. juuksur ja hambaarst, sest sinna nagu on enamvähem kohustuslik minna.
Hambaarst seetõttu, et meie Sloveenia-külastuse kolmandal päeval otsustas Mann valmistada ahjulammast. Vaaritas teist oma neli tundi ja otsustas siis, et vist on valmis. Peaks nagu loogiliselt võttes olema. Hakkasime sööma, peale pikka ootust maitses küll väga broolt. Mann ise kirus, et puupliidiga on ikka hoopis teine asi ja et elektripliit on nõme ja selles on kõiges süüdi muidugi ei keegi teine muu, kui oma armas mees, kes selle maja ja elektripliidi omanik on ja kes ei tahagi omada Sloveenia üldiselt siiski väga soojas kliimas puupliiti. Neil seal on peamiselt väligrillid.
Mulle aga lammas maitseb, sõin rõõmuga, kiitsin ja võtsin veel. Ühe eriti raske kondi, ja tegin seda suht murevabalt, kuna olin just hambaarstilt saanud kinnituse, et mu kaks uut esihambakrooni kannatavad kõike, k.a kondinärimine. See kaunis kont osutus aga üsna pea väga suureks veaks, kuna mu esihammas lihtsalt murdus... Oi šokki! Oi nuttu! Oi alkoholist abi otsimist! Sest kui noorel naisel on esihammas puudu ja tal isegi rääkides, naermisest rääkimata hambad paistavad, uskuge, mitte et ei ole ilus, vaid on kole-kole-kole! Ja diktsioon... Diktsioon oligi selline, nagu oleks esihammas puudu. Tegelikult mul vedas, sest ära murdus oma hamba tüüka ots krooni seest /mis muidugi üldilme koledusele kõvasti volüümi juurde andis/, mis omakorda tähendas, et kuidagi äkki saab hammast tagasi mätsida. On vähemalt, kuhu kinnitada.
Kiired Hr. abikaasa poolt sooritatud telefonikõned kodumaale aitasid tabada Hr. abikaasa ja Hr. hambaarsti sõbra, hambaarsti nr. 2, kes muidugi sõbramehe poolest kogu südamest irvitas mu õnnetuse peale - nutsin veelgi - kuid lõpuks andis hüva nõu hammas Super Attaciga suhu tagasi liimida.
"Kas see mürgine siis ei ole või?"
"On küll, aga mis valikuid sul on?"
Selge.
Mingil imeväel leiduski Mannil kodus tuubike imeliimi, kiiresti oli ta valmis otsinud harrastushambaarsti töövahendid - juukseföönid ja superattaci ja kiskus mind mu enesehaletsusmülkast tegudele. Tänu imelisele apelsininapsile ajas see värk mind juba isegi pisut irvitama, olukorra koomilisusele mõeldes.
Enamvähem kahe minutiga oli hammas suhu tagasi kleebitud, istus nagu varem, hambaid sai kokku suruda ja isegi liimirant polnud eespool väga märgatav.
Mann arvas millegipärast, et peale sellist üleelamist on mul väga vaja minna kinno mingit naistekat vaatama, seda me ka tegime. Jennifer Aniston ja Vince Vaughn - no film oli kehv, aga näitlejad on nii ilusad inimesed ja lahedad, et olgu-olgu.
Pärast jõime veel Ljubljanas Prešereni kuju ees olevas tänavakohvikus kaks koktaili, mis maitses loomulikult väga hää ja seal mängis ka sulnis ja müstiline muusika, kaks poissi mängisid akustilist kitarri ja tüdruk laulis ilusaid ja igatsevaid viise. Mingil hetkel hakkas meil külm ja kiirkõndisime paar tänavat edasi, kus müüdi ühest putkast burekeid ja pizzat. Burek on umbes nagu tšeburek. Oi kui head need asjad olid! Mina sõin pehmet pizzat, kuna arvasin, et nii on mu hambale kasulikum.
Etteruttavalt olgu öeldud, et hammas püsis suus eilseni, kui hambaarst ta suhteliselt kerge vaevaga kätte sai ja ühtlasi ka mu hambataguse igeme puuriga liimist puhtaks rookis. Ige on veel paar päeva vähe hell; jah, muidugi, tuimastust kasutati ka.
To be continued...:)