Nüüd võib vist juba õige vaikselt rõõmustama hakata, et Susannal see asi iga päevaga aina enam ja enam selge.
Ma pole kunagi olnud pühendunud 6-kuuste potitaja, suurelt osalt tänu oma laiskusele, tunnistan ausalt.
Ka aastase potitamisel pole ma erilist mõtet näinud, sest vähemalt minu lapsed pole selleks selgelt valmis olnud. Võimalik, et see on tulenenud sellest, et neid pole 6-kuuselt harjutama hakatud. Aga ma ei ole riskinud meie poolpolaarsetes tingimustes neid aastaselt või pooleteiseaaastaselt mähkmeta jätta, kuna vähegi liikuvama eluviisiga inimene ei saaks sel juhul teha näiteks 3-tunniseid õueskäike seetõttu, et pole vahepeal võimalik nt. last pissitada vms. Ja kuidas sa neid siis veel riidest lahti kisud ja uuesti riidesse paned... Aga kui mähe on all, on selge, et sinna ka midagi tehakse ning potilkäimise mõttest suurt aru ei saada.
Praegugi nõuab Susanna igal hommikul kõvahäälselt, et talle "väikeste pükste" asemel mäku jalga pandaks. Kuigi ta on õppinud vähem kui nädalaga isegi siis pissile küsima, kui mäkud jalas. Pole enam mingit protesti, mis veel 2-aastaselt igasuguse potilistumise välistas.
Feliksil olid need asjad täpselt samamoodi. Ta ei istunud isegi potile enne, kui 2,3 aastaselt seal nädalaga käima hakkas.
Potitreeningu edasilükkamiseks leidub igasuguseid täiesti tõsiseltvõetavaid põhjendusi: küll on käsil imetamisest võõrutamine, kes võõrutab lutist või lutipudelist, küll tulevad hambad või on laps niisama haiglane... Hakka teda siis veel potiga piinama.
Hiljutisel sünnipäeval rääkis üks kena karjääri teinud töötav ema, et tema arvates on varajane potilkäimine nn. "perekooli kanade" probleem, kuna nad ei jõua mähkmeid osta. Et kus on need lapsed, kes aastaselt potil käima hakkavad? Ja miks seda niiväga pušitakse, kui enamik lapsi hakkab alles 2-3 aastaselt potil käima. Hmm. Ma ise nii radikaalseid seisukohti ei võtaks, kuna põhimõtteliselt on ju tore, kui laps potil käib. Samas oli imeteldav selle ema enesekindlus, millega ta oma seisukohti esitas.
Ma tunnistan täiesti ausalt, et kui mul ei oleks lapsi, oleksin ma väga imestunud, et 2-aastased veel potil ei käi. Kuna aga mul on lapsed, tean ma, kui kergelt võib kogu teemast ahastusse sattuda - sa teed kõike, ostad mitu erineva kujuga potti, pehme laste prilllaua, mida iganes. Laps aga hakkab ikka potil käima alles siis, kui ta selleks valmis on. Seetõttu pole mõtet end eriti selle teemaga vaevata ja muremõtteid mõelda.
Ma arvan, et kui ma oleksin selle endale prioriteediks seadnud, et nii, nui neljaks, aga viimane tärmin mittepotilkäimiseks on see kuupäev sellel aastal, siis mine tea, äkki ma oleksin sellega ka hakkama saanud. Mina võin ju tubli olla, kuid kui mu laps poleks selleks valmis? Tunneksin end ebaõnnestujana ja vaevleks süümepiinades, et mu laps pole nii tubli kui naabrite oma? Mitte kunagi:)))
Perekoolist võib lugeda juhtumitest, mil veel nt. 2,8-aastane laps igasugusest potilkäimisest keeldub. Antud juhul oli vaene ema küll juba hullumas, et ikkagi niiii vana laps ja näed... Aga mis seal ikka teha. Ega seda last enam nooremaks ju keerata ei saa:)
Kui midagi soovitada, siis meie puhul on alati mõjunud potilkäimise atraktiivseks tegemine, et loeme mõnd toredat raamatut või Feliksi puhul näiteks oli suureks abiks vana nuppudega transistor-makk:). Kindlasti tuleb lapsega rääkida potilkäimise eelistest, kuidas kõik sõbrad ja teised suured-poisid tüdrukud käivad potil ning kannavad alukaid. Ükskord hakkab see jutt ka vilja kandma! Meil läks vist oma pool aastat, kui mitte rohkem:) Mähkmeid kasutada ainult hädavajadusel - kas siis õues või külas või algul ka öösel. Kui juba laps paar nädalat on kenasti potil käinud, võiks ka öösel mähkmeid mitte panna. Me kasutasime Feliksi puhul nn. mähkmelinu, mida apteekides müüakse. Siis jääb õnnetuse korral vähemalt madrats kuivaks:)
neljapäev, aprill 06, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
meie 1.4 aastane ei ole veel ühtegi häda potti teinud, kuigi ta võib pott käes mööda maja käia ja rääkida, et pissi ja kaka..... aga istuma ta seal nõus ei ole.
Ja näe.... ei olegi mõtet pingutada :)... mina mõtlesin seda asja nii, et kui sõime läheb, küll siis teiste eeskujul käima hakkab :))).... mis siis et osad tema vanused sõbrannad potil käivad.... noh vähemalt pärast magamist ;)
Olen täitsa nõus sellega, et üheltmaalt laps lihtsalt on valmis potil käima.
Poissi hakkasin peale aastat harjutama ja kuidagi ei võtnud vedu...jätsin siis asja sinnapaika ja mõne aja pärast istuski ta ise poti peale!
mina olen see hull, kellel vist pole raha mähkmete ostmiseks, sest leevikesel on valdavalt marlimähkmed. öösel ja õues pikematel käikudel mitte. eriti talvel. ja poti ostsime 7-kuuselt.
algul oli potitamine super. laps muudkui istus seal peal ja mängis. marlidega on ka üsna lihtne prognoosida, millal jälle potile tõsta. aga 9 või 10-kuuselt tõusis leevike äkki püsti ja võiks öelda, et siiani (1,2-aastane) pole sinna tagasi istunud. nuta või naera. vahel on ta kodus aluspükstega ja ma ikka proovin talle poti otstarbest rääkida, aga ta ei ole nõus seal olema. ütleb küll ilusti: "piss" ja pissib poti kõrvale põrandale ning hüüab siis veel hoogsamalt: "piss, piss." kui poti peale panna, väänleb ja nutab ja ei pissi. ma olen vahel isegi seda mõelnud, et äkki pingtasin selle varase potitamisega üle ja nüüd on tal vastumeelsus. aga õnneks on ni ka neil, keda varaselt pole potitatud.
samas tean inimesi, kelle lapsed selles vanuses ikka käivad potil ja korralikult.
Mu meelest on see vastumeelsus päris paljudel. Susannal võis näiteks olla kakamine suht algstaadiumis, kui proovisin ta ruttu potile panna, et ta aru saaks, mis kuhu käib:) ja siis ta lihtsalt lõpetas kakamise ära. nagu kiusu pärast!:)
mu sõbrannal õnnestus suhteliselt varakult õpetada laps potil käima, aga mu arvates õnnestus tal see seetõttu, et laps hakkas üsna hilja käima ja oli üldse väga rahulik loomu poolest.
Postita kommentaar