Kassiabi

Kassiabi on selline tore koht, kust saab endale kassi.

Oma esimese isikliku kassi sain ma aastal 2000 kuulutuse peale. Ma teadsin, et tahan musta kassi, ja siis leidsingi Soovist sellise kuulutuse ja läksime kohale. Kassipoegi oli seal kodus vähemalt 5, kusjuures kõik olid siiami välimusega - hallid mustade käppade, sabade ja maskidega. Ühe kassi hüüdnimi oli Mandariin - tema oli selline suur ja kohev. Ta oli nähtavasti isane. Mina tahtsin ka isast kassi, ja oma "kogenud zooloogi silmaga" arvasin, et ka see kassipoeg, kes esimesena meie juurde tuli, on isane. Tema peremees arvas küll, et isegi loomaarstid ei tee nii väikestel kassidel vahet, ons ta emane või isane. See muidugi julgustas meid kõvasti - noh, põhimõtteliselt oli selleks ajaks neid karvakerasid imetledes üsna poogen, on ta emane või isane ja ausalt öeldes, ega sel eriti suurt vahet olegi. Meie kass kandis tööpealkirja Kraana - sabaots kenasti nurga all nagu kraananool. Meie panime talle muidugi korralikuma nime, Frodo, ikka endiselt heas usus, et tegemist on isasega. See usk haihtus meil esimesel loomaarstikülastusel, kus kiisukese vaktsineerimispassi kirjutati Frodo, female. Arsti juures käitus
Frodo nagu tõeline metslane, puges riiuli taha peitu ja hiljem ründas koledasti mäurates jänesenahast mänguhiirt, otsekui oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Kuid vähemalt üks mu soov oli määratud täituma - kiisupojakese vesihall värv hakkas vähehaaval kaduma ja umbes kolme kuuselt oli ta must mis must.
Frodo on mulle väga kallis.
Ja mina olen raudselt kassi-inimene, kuigi mul ka koer on.
Kassid on kõige paremad koduloomad, nad on iseseisvad ja puhtust hoidvad, armsad ja ägedad. Nad püüavad hiiri - see on ka proosaline põhjus, miks me üldse kassi võtsime, me kolisime oma majja ja ühel õhtul avastasime, et meiega koos vaatab telekat ka üks hiir.
Igatahes, Kassiabis
on kasse igale maitsele. Valige välja ja ... nii lihtsalt käibki üks heategu. Eriti tore on vaadata albumit "kodu leidnud kassid":).
Kassiomanikele aga äratundmisrõõmu.