Kassiabi

Kassiabi on selline tore koht, kust saab endale kassi.

Oma esimese isikliku kassi sain ma aastal 2000 kuulutuse peale. Ma teadsin, et tahan musta kassi, ja siis leidsingi Soovist sellise kuulutuse ja läksime kohale. Kassipoegi oli seal kodus vähemalt 5, kusjuures kõik olid siiami välimusega - hallid mustade käppade, sabade ja maskidega. Ühe kassi hüüdnimi oli Mandariin - tema oli selline suur ja kohev. Ta oli nähtavasti isane. Mina tahtsin ka isast kassi, ja oma "kogenud zooloogi silmaga" arvasin, et ka see kassipoeg, kes esimesena meie juurde tuli, on isane. Tema peremees arvas küll, et isegi loomaarstid ei tee nii väikestel kassidel vahet, ons ta emane või isane. See muidugi julgustas meid kõvasti - noh, põhimõtteliselt oli selleks ajaks neid karvakerasid imetledes üsna poogen, on ta emane või isane ja ausalt öeldes, ega sel eriti suurt vahet olegi. Meie kass kandis tööpealkirja Kraana - sabaots kenasti nurga all nagu kraananool. Meie panime talle muidugi korralikuma nime, Frodo, ikka endiselt heas usus, et tegemist on isasega. See usk haihtus meil esimesel loomaarstikülastusel, kus kiisukese vaktsineerimispassi kirjutati Frodo, female. Arsti juures käitus
Frodo nagu tõeline metslane, puges riiuli taha peitu ja hiljem ründas koledasti mäurates jänesenahast mänguhiirt, otsekui oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Kuid vähemalt üks mu soov oli määratud täituma - kiisupojakese vesihall värv hakkas vähehaaval kaduma ja umbes kolme kuuselt oli ta must mis must.
Frodo on mulle väga kallis.
Ja mina olen raudselt kassi-inimene, kuigi mul ka koer on.
Kassid on kõige paremad koduloomad, nad on iseseisvad ja puhtust hoidvad, armsad ja ägedad. Nad püüavad hiiri - see on ka proosaline põhjus, miks me üldse kassi võtsime, me kolisime oma majja ja ühel õhtul avastasime, et meiega koos vaatab telekat ka üks hiir.
Igatahes, Kassiabis
on kasse igale maitsele. Valige välja ja ... nii lihtsalt käibki üks heategu. Eriti tore on vaadata albumit "kodu leidnud kassid":).
Kassiomanikele aga äratundmisrõõmu.

Vaadates ja imetledes Ematehniku altvaates valget kassi, ei saa ma muidu, kui enda kassist ka üks pildike lisada. See pole küll altvaates, kuid on niisama selline eriline ja unenäoline, ehk siis must kass vastu akent pildistatuna:)

Loomadest

Istusime eile õhtul söögilaua taga, kui meie hundikoer vinguma hakkas. Loomakene pressib end nüüd igal võimalusel tuppa, kuna keegi enam eriti õues ei käi ja temaga palli ei mängi, koer aga tahab tunda end ka perekonnaliikmena. Selliste jäledate koerailmadega, nagu eile oli, see tavaliselt tal ka õnnestub. Ja noh, vingub siis ja mina kohe ei taibanud, mis siis nüüd - süüa nagu äsja sai, vett tal on, alles õuest tulnud, kas keegi tuli vms, et mis siis nüüd. Ja Feliks teatab muretult: "Ma sain aru, mis ta ütles. Ta tahab õue minna."
Nii oligi.

Koeral on muidugi esimene asi, mis tuppasaades vaja koheselt korda saata, kassi toidukausi tühjendamine. Ja nüüd, pärast nende 5-aastast kooselu on ta lõpuks taibanud, et ka veeklaas on kassi jagu. Nii et nüüd tühjendatakse see ka ära.
Hommikuti, kui mul tööpäevad on ja pean varakult ärkama, ja kui koer juhtub toas olema, siis nad on üllatavalt rahumeelsed. Magavad poolemeetrise vahega, kass voodiotsal ja koer kohe seal all põrandal. Haigutavad uimaselt ja vahivad üksteist külma kõhuga.
Muidu käib neil pidev kisma, koeral on vist põnev, kui kass eest ära jookseb; kass aga hoiab koeraga jäika distantsi, ei mingit nuuskimist, ei mingit vaikelu ega üksteise kaisus magamist - fui! Kui koera võtsime, oli kass aastane, ja esimesest päevast peale on neil suhted samad olnud, kuigi koer oli siis alles paarikuune mütakas ja kass emane, et oleks võinud ju loomalapsest tal kahju hakata, aga ei, kus sellega... Ikka on vaja turtsuda ja uriseda ja koeral eest ära joosta, kuskile kõrgemale, kapi peale või laua alumisele riiulile, kust siis hea käpaga togida. Lausa lajatada, nii et koeral koonus küünetükid kinni - need tükid, mis kassidel küüne kõrvalt nö kooruvad.
Aias on aga koer peremees ja ega kassil oma aias pikka pidu pole, kohe joostakse naabrite elupuuhekki varjule. Sealt siis aia vahelt sisistab ja taob koera käpaga. Ükskord juhtusin nägema isegi, kuidas nad omamoodi mängisid - jooksid mõlemad piki aeda edasi-tagasi, üks ühel ja teine teisel, ohutumal pool aeda ja nii mitu korda. Tavaliselt kass ikka paneb minema. Paar korda on ta oma naabri aeda jooksmisega ka hiljaks jäänud, ja siis on tohuvabohu lahti - mina kardan, et koer sööb kassi ära, kass on vapšee paanikas ja sahmib ringi, koeral saba selgas rõngas... Viimasel ajal ma olen ikkagi aru saanud, et koer ei hammusta teda, vaid lihtsalt togib ninaga, et nohh, pane nüüd jooksu!
Kui me kassil veel pojad olid, oli koer neile poegadele väga sõber, lakkus neid ja uuris huvitatult. Kass aga oli muidugi nagu hullem emalõvi, ainult ründas koera rinnaga.
Nüüd käib Feliks juba pikemat aega pinda, et tal oleks oma kassi vaja.
Vahepeal ma juba suhtlesin varjupaiga inimestega, aga ei leidnud sellist kassipoega, nagu tahtsin - erilist, nt kilpkonnavärvi. Ja siis ei sobinud Feliksile selline nagu mulle ja üleüldse, ma ei olegi siiani aru saanud, milline talle sobiks, mis värvi see kassipoeg olema peaks. Vastasel juhul, kui värv ei sobi, on äkki nii nagu koeragagi, et kui koer ei lase palli mängida või väravast sõprade sõpru sisse, ütleb poiss: "Müüme koera maha!" Mina siis alati selgitan, et: "Omasid me ei müü!", ja et keegi ei tahaks siis ka seda koera, kui talle peale maksta.
Aga kõige suurem mure on mul ikkagi seoses enda kassiga, kes on parimas eas, ehk 6-aastane, kuidas tema uude kassi suhtuks.
See meenutab natukene neid tundeid, kui teist last ootasin, ega osanud ette kujutada, et ma peaksin teda KA armastama hakkama:) Tundus olema täiesti võimatu tundeid ja armastust laste vahel jagada ...

Mis toimub tema peas?

Milliseid mõtteid mõlgutab tema pisikene blond peakene?
Kuidas tekivad seosed?
Küsimusele miks? vastab ta alati ninatargalt: aga selle pärast!

Aga miks ikkagi kutsub ta naabri kassi Holgertiks? Kuigi tema nimi on Leopold? Ja miks ta seda kassi kardab? Võibolla sellepärast, et tegemist on pärslasega. Nagu ütleb vanasõna - mine isahane tea!
Enda kassi küll vahelduva eduga paitab ja samas ajab kisades mööda maja taga. Nagu tuvisidki tänaval.

Viimasel ajal on lisandunud veel üks huvitav põhjendus - ma ei julge.
Too köögist taskurätik! - Aga ma ei saa taksurätikut tuua. - Miks? - Sest ma ei julgeeee!!!
Piisab Feliksil vaid hambad irevile ajada, kui tüdruk paanikasse satub: Ära tee, Feliks, Urri nägu!!
( no kõlab see pigem nii, et: äla tee, Feliks, Ulli nägu!)
Ja hakkab nutma.
/Urr on mingi "koletis" Muumidest/.
Kui küsin, et kes see Ull on, saab beib tigedaks, et: "Ull, mitte Ull!!!"
Ja aegajalt loeb kõva häälega endale peast raamatuid ette.

Janu võib olla tappev

Eriti lollidele loomadele. /Miskitõttu tekivad mul assotsiatsioonid selle väärastunud Sprite reklaamiga./
Meie kuuri all elab (elas?) rott. Ma ei tea, kas ta oligi nii pisike, või olid tal pojad, aga ühe neist leidsin täna vihmaveekogumise tünnist. Eks loomakesel tuli janu... Ma ei tea küll, miks ta ei võinud ümber nurga minna ja koerakausist juua. Aga noh, ega neil rottidel siin linnatingimustes vist eriti pikka elu ei ole nii või naa. Koer juba ammu luuras kuuri juures. Kassil on rottidest poogen, ta võtab vastavalt oma mõõtmetele hiirekesi või linnukesi. Aga ma ei teagi, mis saab, kui neid rotte peaks seal rohkem olema ja nad talvel hakkavad sigadusi tegema...

Antud rotike on kukkunud minu Piranist kaasavõetud kammkarbile, mille ma olin vette ligunema pannud. Kahju tast kohe, aga - selline on elu...

Eile käisime maal.

Hästi kiiresti, supsti sinna ja tagasi. Oli vaja üks asi sinna toimetada. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal rahet ja vahepeal paistis päike silma. Kõik oli nii roheline, ma ütleks isegi, et krellroheline, mis iganes see `krell`tegelikult ka ei tähendaks:) Kui olime juba metsavahele jõudnud, vilkus tee peal miskit halli - PÕDER! Ja ei läinudki kaugemale, keeras oma pea meie auto poole ja vaatas tükk aega sellise näoga, et nooo, mis imeloom see nüüd on? Hõbedane ja suurte valgete silmadega? Ma lasin akna alla ja ei jõudnud end ära kiruda, et alles kiirtee lõpus tuli meelde, et oleks fotoka pidanud kaasa võtma. Millalgi ei ole fotografeerimise soov nii suur, kui kevadel, kui kõik muutub jälle ilusaks ja roheliseks ja kõik lõhnab niiii vastupandamatult - justkui saaks seda lõhna pildile püüda... Ja nüüd ma vaatan põdraga tõtt, ta on nii armas ja muhe, ja mul ei ole fotokat!!!
Lõpuks otsustasin põdra tema tardumusest vabastada ja hüüdsin: "Põtsu-põtsu, mis teed seal?!" Mille peale Põtsu pea otseks keeras ja oma lahedal põdrakõnnakul edasi võpsikusse sörkis.
Hiljem nägime veel teist samasugust. Ehk nagu uudistes tõdeti - põdrajooks on alanud!
Kui seda lugu Põtsust sõbrannale rääkisin, küsis ta, et kas Põtsu on nagu Notsu? Aga ma arvasin, et ei, Põtsu on hoopis midagi elitaarsemat ja sofistikeeritumat! Oleks te vaid tema nägu näinud:)
Pärast nägime veel kaht kitse. Õigemini kuulsin nurmenukkude korjamise ajal taamalolevast võpsikust raginat ja nägin puude vahel vilkuvat loomakest. Teist kitse aga võisime täies hiilguses imetleda, kui temast maanteel mööda sõitsime ja tema keset suurt põldu promeneeris. Kusjuures, tal olid sarved!
Küsisin Tartsi käest, kas mehed ka igal kevadel imestavad, kui roheliseks ja kui lõhnavaks on läinud, kas nad ikka panevad üldse selliseid asju tähele, ja tema igatahes ütles, et panevad küll, ja naudivad samamoodi:) Aga et ta pole ka päris kindel, kas just kõik mehed sellised nagu tema on.

Orav vol 3.

  
Teisele korrusele minek on nüüdsest seoses Orava tulekuga vürtistatud põnevusega - kas on teda näha või ei. Pesakast asub me aknast umbes meetri-pooleteise kaugusel. Kui Orav on nähtaval, ei saa temast ju lihtsalt niisama mööda minna, ikka tuleb tuua fotokas ja mõned pildid klõpsida.

Loomake ilmutas end!

 
Meie oravatüdruk on juba nii suur, et julgeb pesast välja tulla! Aga miks just oravatüdruk - Feliks ütles, et on. Sest tüdrukutel on ju kõrvad niimoodi...eee...püsti ja juuksed siledad. Poistel on aga juuksed turris. 

Kevadsupleja

 
No paluuuun! Visake juba mõni kivi!!! 

Laululuiged

  

Loommõistatus lahendatud

 
Täitsa orava näoga! 

Huvitav...

Elab meil linnupesakastis üks tundmatu loomake. Või siis linnuke. Pistab oma valge peakese vahel august välja ja jõllitab meid läbi trepiakna.
Eile Mamma vaatas seda olendit tükk aega ja pomises omaette: "Huvitav küll, mis kurradi loom see selline on..."

Ma vist ei peakski enam edasi kirjutama, et see oli Susanna eilne lemmiklause, mille meeldivat kõla ta oma kõrvadel kordi ja kordi kuulata lasi:)


Üks tore hobi on Susannal veel - Kõigest jõust karjuda ja siis kohe sinna järele veel sama hingetõmbega peaaegu et naerdes öelda: "Ma tegin häält!"

Mina, ex-märtsikass

Noh, saate ju aru küll, et kevad on käes?
Päike paistab otse mu rohelise silma sisse ja õhus ON midagi. Mis see küll oli... ma ei mäleta enam. Aga vanast harjumusest annan põske vastu seina hõõrudes kõigile teada, et see siin on minu lõhn. Minu sein, minu maja. Koer on aias, see on ka minu oma. Vahel lastakse ta tuppa, ma ei tea küll, miks. Siis saavad kõik aru, et ma olen häiritud. Õnneks saan oma frustratsiooni koera peal välja elada, jumaldan seda klõpsuvat heli, mida teevad mu küüned koera koonu sisenedes...Kahjuks ei ole see loll koer enam kui 4 aastaga veel selgeks saanud, et mina olen siin boss.
Ok, tsau. Ma lähen nüüd. Mu punane sametpadi ootab mind.

Meie Frodo