Täna ütles just sõbranna väga huvitava mõtte, mida ta olevat kuskilt lugenud: et kui inimene on negatiivse mõtlemisega, siis pole vaja end vägisi positiivselt mõtlejaks sundida.
Selles mõttes on see mulle tuttav tunne, et kui ma kurb olen, ega siis ikka vägisi rõõmsaks ei saa, ennem tuleb ikka peatäis ära nutta.
Ja siis meenus mulle kohe üks läbinisti negatiivne blogi, mille omanikule ka ei meeldi, kui teda püütakse positiivseks aidata. Samas nagu tundub, et ta ikkagi tahaks end natukene muuta, kui ta ühest teatud organisatsioonist abi kavatseb otsima minna.
Ja siis ma mõtlesin välja, et kuigi ma poleks seda enda kohta osanud tunnistada, olengi ma positiivse mõtlemisega ehk optimist. Mitte, et mul oleks kerge elu olnud või midagi. Või nohh, ütleme pigem, et eluaastad 5-22 polnud väga kerged. Aga siiski oli väga õnnelikke momente. Ja kui ma lapsepõlves olin täielik introvert, siis keskkoolis sai minust ekstravert. Kuigi ma pole mingi ekstra suurepärane suhtleja ja tutvustelooja siiamaani.
Positiivse ellusuhtumisega on minu meelest kuidagi kergem elada.
Võibolla on see sellest, et mu vanaema oli allaheitlik ja negatiivse mõtlemisega? Või et teine vanaema muretses pidevalt asjade pärast, mida ta muuta ei suutnud? Noh, ta palus Jumalat, lootes, et Jumal muudab... Aga Jumalal olid ses osas teised plaanid.
Mitte, et ma nüüd üldse ei muretseks, ikka inimene vahel muretseb.
Ma mõtlen, et kui inimene näeb kogu elu raske ja masendavana, mis mõnu tal üldse elada on... Samas on pessimisti elu kergem, kui ta ei pea pidevalt pettuma, kuna oskab kõik halva enda jaoks ette mõelda, kui aga tuleb kergem variant, siis rõõmustab:)
Täitsa huvitav kohe, millest see optimism ja pessimism tulevad... äkki tähtkujust?
Veidi hiljem: Teine sõbrants mõtles kah selle jutu põhjal, kuhu end liigitada. Jõudis otsusele, et on vahel optimist, vahel ka valus pessimist, kuid mida aeg edasi, seda vähem. Koos jõudsime järeldusele, et optimism ja pessimism nagu ka kõik muu ei saa esineda 100%-liselt ühel indiviidil.
Leidsime ka, et üks kategooria lisandub veel - pohhuism:) Ja et paljudel juhtudel on keeruline vahet teha, on see nüüd optimism või pohhuism. Aga kui sa mingit asja hinge ei võta ja oskad selle suhtes ükskõikseks jääda, seda võib vist ikkagi optimismi alla liigitada.
Või siis nagu ütleb 6-aastane Maria tänases "lapsesuu" junkmeilis - Alguses saad rakuks, siis saad lapseks, siis saad emaks, siis saad
vanaemaks, siis saad vanavanaemaks ja siis saad vanavanavanaemaks. Lõpuks on savi.
teisipäev, november 07, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Mina olen ka optimist! Vahel kohe häirivalt s.t ma võin vahel tõsistest asjadest ka nii särasilmselt rääkida, et võib mulje näida, et ma asja tõsidust ei näegi. Tööalaselt sunnin end vahel kohe tõsisemaks ja asjalikumaks, sest tegelikult ma olengi ju suht kriitiline ja nõudlik :)
Ja minu vanaema oli täielik pessimist. Kõiges nägu halba ja miski polnud piisavalt hea. Aga ta ütles neid asju nii omapärases võtmes, et me teised saime pahatihti nende asjade üle naerda :)
Aga selles osas olen ma nõus, et optimistil on lihtsam elada. Jah, pole ehk ebaõnnestumisteks niivõrd valmis, aga kui see ka juhtub, siis ikka loodad, et küll läheb jälle paremini :) Kurja näo tegemine koormab ka rohkemat arvu lihaseid kui naeratamine!
Ja siis on veel bipolaarsus ehk maniakaaldepressiivne psühhoos, kus ollakse kordamööda ülim optimist ja ülim pessimist ;)
OOOOO, milline teema, ma võiks selle üle tunde juurelda, kas ma olen optimist, pessimist, pohhuist, naivist (naiivitar) või hoopis see mis Epp ütles. Ja see võib tähtkujust tuleneda küll, sest minul Kaksikuna on igas asjas kaks mina ja üks nendest minadest on ülim optimist, kes usub, et kõik on nii hirmus tore ja lilleline, et see kisub äärmiselt naiivseks mõtlemiseks kätte. Ja siis see teine negatiivne mõtleja minu sees süüdistab kõigis maailma hädades iseennast ja ei lase elada sugugi. Ülejäänud 3 tundi ma juurdlen selle üle ise ja teisi parema meelega säästaks.
maria on tabanud iva, lõpuks on savi.
lihtsalt see selekteerimisoskus tuleb mu meelest ainult elukogemusega, mida lasta läbi enda ja mida mitte. jumal tänatud, et enam 20 aastat vana pole ja õnnis asi, et elu tee peale niipalju põnevaid kogemusi on välja käinud.
tegelikult see jutt veidi mitmekihilisem. mitte, et kui oled optimist või pessimist. lugesin natuke juurde sel teemal ja nõustun taas: eestis on viimasel ajal moes "mitte muretseda ja hästi elama hakata". aga iva selles, et negatiivsete tunnetega tuleb ka tegeleda. ja ei maksa end painata, kui oledki sellise vähe pessimistlikuma ellusuhtumisega. see ei ole kuidagi halvem kui optimistlik. lihtsalt pole nii "moes" :) ja ajakiri, kust palju häid mõtisklusteemasid saan on "tervendaja" ;)
Postita kommentaar