Loomadest

Istusime eile õhtul söögilaua taga, kui meie hundikoer vinguma hakkas. Loomakene pressib end nüüd igal võimalusel tuppa, kuna keegi enam eriti õues ei käi ja temaga palli ei mängi, koer aga tahab tunda end ka perekonnaliikmena. Selliste jäledate koerailmadega, nagu eile oli, see tavaliselt tal ka õnnestub. Ja noh, vingub siis ja mina kohe ei taibanud, mis siis nüüd - süüa nagu äsja sai, vett tal on, alles õuest tulnud, kas keegi tuli vms, et mis siis nüüd. Ja Feliks teatab muretult: "Ma sain aru, mis ta ütles. Ta tahab õue minna."
Nii oligi.

Koeral on muidugi esimene asi, mis tuppasaades vaja koheselt korda saata, kassi toidukausi tühjendamine. Ja nüüd, pärast nende 5-aastast kooselu on ta lõpuks taibanud, et ka veeklaas on kassi jagu. Nii et nüüd tühjendatakse see ka ära.
Hommikuti, kui mul tööpäevad on ja pean varakult ärkama, ja kui koer juhtub toas olema, siis nad on üllatavalt rahumeelsed. Magavad poolemeetrise vahega, kass voodiotsal ja koer kohe seal all põrandal. Haigutavad uimaselt ja vahivad üksteist külma kõhuga.
Muidu käib neil pidev kisma, koeral on vist põnev, kui kass eest ära jookseb; kass aga hoiab koeraga jäika distantsi, ei mingit nuuskimist, ei mingit vaikelu ega üksteise kaisus magamist - fui! Kui koera võtsime, oli kass aastane, ja esimesest päevast peale on neil suhted samad olnud, kuigi koer oli siis alles paarikuune mütakas ja kass emane, et oleks võinud ju loomalapsest tal kahju hakata, aga ei, kus sellega... Ikka on vaja turtsuda ja uriseda ja koeral eest ära joosta, kuskile kõrgemale, kapi peale või laua alumisele riiulile, kust siis hea käpaga togida. Lausa lajatada, nii et koeral koonus küünetükid kinni - need tükid, mis kassidel küüne kõrvalt nö kooruvad.
Aias on aga koer peremees ja ega kassil oma aias pikka pidu pole, kohe joostakse naabrite elupuuhekki varjule. Sealt siis aia vahelt sisistab ja taob koera käpaga. Ükskord juhtusin nägema isegi, kuidas nad omamoodi mängisid - jooksid mõlemad piki aeda edasi-tagasi, üks ühel ja teine teisel, ohutumal pool aeda ja nii mitu korda. Tavaliselt kass ikka paneb minema. Paar korda on ta oma naabri aeda jooksmisega ka hiljaks jäänud, ja siis on tohuvabohu lahti - mina kardan, et koer sööb kassi ära, kass on vapšee paanikas ja sahmib ringi, koeral saba selgas rõngas... Viimasel ajal ma olen ikkagi aru saanud, et koer ei hammusta teda, vaid lihtsalt togib ninaga, et nohh, pane nüüd jooksu!
Kui me kassil veel pojad olid, oli koer neile poegadele väga sõber, lakkus neid ja uuris huvitatult. Kass aga oli muidugi nagu hullem emalõvi, ainult ründas koera rinnaga.
Nüüd käib Feliks juba pikemat aega pinda, et tal oleks oma kassi vaja.
Vahepeal ma juba suhtlesin varjupaiga inimestega, aga ei leidnud sellist kassipoega, nagu tahtsin - erilist, nt kilpkonnavärvi. Ja siis ei sobinud Feliksile selline nagu mulle ja üleüldse, ma ei olegi siiani aru saanud, milline talle sobiks, mis värvi see kassipoeg olema peaks. Vastasel juhul, kui värv ei sobi, on äkki nii nagu koeragagi, et kui koer ei lase palli mängida või väravast sõprade sõpru sisse, ütleb poiss: "Müüme koera maha!" Mina siis alati selgitan, et: "Omasid me ei müü!", ja et keegi ei tahaks siis ka seda koera, kui talle peale maksta.
Aga kõige suurem mure on mul ikkagi seoses enda kassiga, kes on parimas eas, ehk 6-aastane, kuidas tema uude kassi suhtuks.
See meenutab natukene neid tundeid, kui teist last ootasin, ega osanud ette kujutada, et ma peaksin teda KA armastama hakkama:) Tundus olema täiesti võimatu tundeid ja armastust laste vahel jagada ...