Kuvatud on postitused sildiga girlpower. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga girlpower. Kuva kõik postitused

teisipäev, november 14, 2006

Ei mahu minu pähe

... et miks oli Liis Tappo-Treialil vaja keskerakonnastuda? Tuli niisugune tungiv soov ühel hetkel hakata perepoliitikat ajama ja ükski teine partei ei teinud koostööpakkumist??? Et isegi oodatav meedia negatiivne reaktsioon ei loe? Nohh, lahe, et meil vähemalt üks partei on selline selgeltnägijavõimetega ja tabas Liisi kutsumuse ära. Nägi ka muu hulgas ära, et Liisi mehel on ka tekkinud vastpandamatu soov hakata oma teadmisi nõunikuna jagama. Enno Tammel on muidugi ka lahedad põhjendused Treiali töölevõtmise kohta - ta on mu klassivend!!! Halleluuja.
Nüüd jääme siis ootama, palju hääli Lääne-Virumaa /või kus ta ka ei kandideeriks/ rahvas Liisile annab kevadistel valimistel. Kui Keskerakond ühe mandaadi sealt Liisi tõttu juurde peaks saama, äkki saab Rene ka ametikõrgendust, näiteks nõunikust linnaosavanemaks. Ja siis saab Liis hakata oma perepoliitikat ellu viima. Tema perepoliitika põhitees on, nagu ma aru sain - emapalka kõigile võrdselt! Ja need naiivid, kes arvavad, et Liis tahaks kõigile maksimaalset emapalka maksta, eksivad valusasti! Liis võib seda ju isegi tahta, aga sel juhul ei jääks Keskerakonnal raha pensionäridele hinnatõusu kompenseerimiseks ja teatripiletite kinnimaksmiseks. Ei, emapalka hakkame siis kõik võrdselt ja vähe saama. Liis arvab, et lapsed on kõik võrdsed ja see, kas nende vanemad on töötud või üliõpilased või karjäärinaised, sel pole vahet. Vahet pole tema silmis ka sel, et ühtedel jääks elukvaliteet samaks, teistel aga langeks madalama emapalga puhul oluliselt ning motiveeritus iivet tõsta oleks suhteliselt olematu.
Kuna mina väärtustan emapalka, siis ma pean tõsiselt kaaluma, kas ma ilma selleta sünnitaks kolmanda lapse. Või kas ma sünnitaks, kui ma saaksin poole vähem emapalka kui ma praeguse seaduse järgi võiksin saada.
Kui ma siin paar postitust tagasi koduperenaiste kaitseks sõna võtsin, siis see ei tähenda seda, et ma tahaksin olla ilma kindla sissetulekuta koduperenaine või sõltuda mehe rahakotist. Ja need "poliitikud", kes lühinägelikult arvavad, et mu missioon on iivet tõsta ja samal ajal vaesemalt elada, need eksivad.

neljapäev, november 09, 2006

Koduperenaised ja nende mõjuvõim

Ematehniku blogist sattusin Tuulelohelennu mõtteavalduse kommentaare lugema.

Ja mis mul nagu kergelt harja roosaks ajas, oli see, et käsitööd seostati automaatselt koduperenaistega. Internet ei ole muidugi ammu enam anonüümne, kuid tekib siiski huvi, kas kuskil peetakse mingeid andmebaase vms, kust statistiliselt nähtub, millise käsitööblogi omanik on koduperenaine ja kes mitte... Ja et kas nagu koduperenaistel siis muud muffigi teha ei ole, kui vaid varrast keerutada ja grupeeringut moodustada, et salaplaane pidada, kuis internet üle võtta?
Miks alahinnatakse töötavate naiste võimet käsitööd teha? Olgu see töökoht siis kodus või kabinetis, vabrikus või kaubanduskeskuses - mis vahet seal on, töö on töö.
Väideti, et koduperenaine ei ole ometi sõimusõna?! Nohh, kui te seda sõna kuulete, siis milline naisetüüp teil kõigepealt silme ette tuleb? Kas salkus juustega dressides depressioonis kiunuv ja näägutav ülekaalus lohvakas ja laialivalguv, kaasaandeks kisav titt või mitu? Või mukitud maniküüritud, isegi kunstküüntega soovitavalt, moekas tikk-kontsadel (vananev) beib, kes oma päevi šopates ja spordiklubisid väisates veedab?
Või on koduperenaine nagu iga teinegi meie seast? Mis sest, et tal karjääri pole? Töökohast rääkimata. /See, et paljud naised koduperenaiseametis vaid ajutiselt on, jäetakse üldse kahe silma vahele./ Aga kui "päris tööd" pole, siis on selge, et inimene on laisk ega viitsi endale tööd otsida. Mis seal muud ikka olla saab... Öelge, et selline stereotüüp pole tõsi...
Aga nüüd on härrased avastanud, et on üks kamp naisi, kes käivad internetis. Kirjutavad blogisid. Ja mul on selline kuri kahtlus, et seda tahetakse kohe hakata ära kasutama. Hetkel ma täitsa kahetsen, et ma oma blogi kunagi blog.tr.-sse lisasin. Sest kohta, kus selle saaks ise sealt kenasti maha võtta, kahjuks pole. Tuleb ise hakata meilima, ja siis vast... Ja miks ma kahetsen - mulle näiteks ei meeldi, et kui news.tr.ee-s on mingi uudis näiteks "Meeleheitel Koduperenaistest", siis tuuakse sinna viitena ära seesama jutuke minu blogist, kuna siin on koduperenaistest juttu. Ja see viitamine on tegelikult üsna vägivaldne, kuna põhimõtteliselt ei pruugi mu blogis koduperenaistest üldse juttugi olla, aga kui ma seda sõna kasutanud olen, tuleb ka viide.
Nohh, võiks ju nüüd küsida, et mida ma siis põen, ise tegin blogi, ise tahtsin internetti hõlvata, aga kui nüüd keegi mind selles aitab - tõsi küll, ilma minu käest luba küsimata - aga kas peakski? - siis hakkan sõrgi vastu ajama. Aga noh, eks igalühel ole oma piir, ja teiseks, ma kahtlustan, et seda tehakse kommertseesmärkidel.

Nii. Aga nüüd ma lähen kuduma, ma arvan. Arvake siis pealegi, et ma koduperenaine olen. Mul on ju lapsed ka, eksole, veel üks põhjus minus koduperenaist kahtlustada.

laupäev, oktoober 28, 2006

Mehed, õrnem sugu

Viimasel ajal võtab kahtlaselt tihti ajakirjanduses sõna meestearst Margus Punab. Tegemist on kahtlemata meeste vandenõuga naiste vastu, kuna kui ma ise oleksin mees, meeldiks mulle ka väga dr. Punabi jutt.

..."Naised, ärge näägutage oma meeste kallal, kui mees tuleb töölt, on ta väsinud ja ta peaks siis saama rahulikult diivanil ajalehega lõdvestuda..." - Midagi taolist ta jutlustab. Tänases Postimehes aga teatab juba vähe leebemalt: "See võib olla ka kodune suhtlemine, lapsega mängimine. Kuid selleks ei tohiks olla kohustust ega survet. Peab olema vaba ja lõtv, umbes nagu magamise ajal. Vähemalt pool tundi pärast tööpäeva peab kindlasti leidma aega, et end täielikult lõdvaks lasta. Selle võtan igal juhul. Ilma selle asjata oleksin ammu surnud.... "

No lahe. Mina ei saa aru, kuidas siis saab nii olla, et nii ongi. Kusjuures, pange tähele - kutil on kolm last! Ma ütleksin - vaene naine! Vaesed kõik naised, kes on ju tegelikult pikast tööpäevast sama väsinud, kuid kellel lihtsalt ei tule mõttessegi töölt tulles lastest üle astuda, diivanile viskuda ja mitte tunda kohustust laste ja majapidamisega tegeleda.

Või lükkad õhtusöögi tegemise veel pool tundi edasi?
Las need toidukotid vedeleda niikaua nurgas ja sulagu pealegi need pelmeenid niikaua kotis üles, mingu piim pealegi hapuks.
Ahh, poole tunniga vist ei lähe?
Las nühib näljane kass su sääri, küll kannatab veel pool tundi.
Lasteaiamuljetega palun mind mitte tüüdata!
Ma vajan rahu.
Tahad juua? Ei saa, ma puhkan.
Kallasid joogi maha?
Las olla, kakerda pealegi seal sees, ma puhkan.
Jne.


Miks on nii, et meeste arvates on nende aeg tähtsam ja olulisem kui naiste oma?
Et teenivad raha, jah?

Aga mida sa teed neist lastest siis, kui sul on vaja peale tööpäeva lõppu puhata? Elu enne lapsi oli ju nagu lillepidu - muudkui puhkasid, ja mitte ainult pool tundi, vaid terve õhtu...
Olid ajad, ahh? Ja raha oli ka rohkem.


Tegelikult on meie peres need asjad isegi hästi. Isa tegeleb lastega, teeb süüa ja kui hästi läheb, siis isegi peseb nõusid. Ja ikkagi tundub mulle, et mina teen rohkem. Ja ma ei tea, miks see mulle kuidagi ebaõige tundub. Ju siis ma vajan rohkem tunnustust lihtsalt. Äkki Punab kiidab oma naist kogu aeg? Öeldakse ju, et kiida lolli, loll ajab riigi lõhki:) Ma teeks ka nurisemata kodutöid, kui mind järjekindlalt kiidetaks. Aga kas ma ise ka teisi kiidan? hmm.....

Ma hakkan oma lähedasi rohkem kiitma.

kolmapäev, aprill 05, 2006

Töötav ema

... on äärmiselt mõnus olla. Eriti veel kui töö ei murra konti, kollektiiv on mõnus ja lapsed kindlas kohas kindla inimesega.

Minul on selleks kindlaks inimeseks ämm. Ma olen teda siin juba varem kiitnud, kuigi hirmsasti tahaks veel üle kiita. Annaks taevas ja kõik muud andjad endalegi üle 70-selt olla nii krapsakas ja tegus ja terve, nagu seda Silvi on.

Kui mulle endale vahel tundub, et ilma töölkäimiseta võiks kodus kolme päevaga kerge vaevaga hulluks minna või niisama närvihaigeks muutuda, siis Silvi tundub lastega olema nagu vana rahu ise. Nii kannatlik, nii kannatlik...
Juttude põhjal tean, et oma paarkümmend aastat tagasi käitus ta oma esimese miniaga täieliku fuuriana. Mistõttu olin ka ise vastavaks kohtlemiseks valmis. Tagantjärgi tarkusega võib nentida, et naisterahva elus on aegu, mis ilma vastavate toetavate ravimiteta üsna rasked olid üle elada. Ehk siis kõigele siin ilmas võib leida vabanduse:)
Kui ma teda praegu oma lastega tegelemas vaatan, loodan ma siiralt, et ka minus on potentsiaali saada heaks vanaemaks. Sest võrdlust temaga, olgugi, et mina olen ema ja tema vanaema, ma välja ei kannata. Kes teeb lastele alati pannkooke, kui vähegi keegi selleks soovi avaldab? Kes pöörab iga jonni naljaks? Kes võib rahumeeli last 100 korda ilma häält tõstmata keelata? Kes viitsib alla 2-aastasega jalutama minnes jalutada just selles suunas, kuhu põnn läheb, ilma oma tahtmisi peale surumata? Kes peseb kõik nõud, koristab toad, paneb vajadusel tapeedigi seina? Kes sõidab Paidest Tallinnasse lapsi hoidma, kui vähegi kutsutakse?
Ma ei kvalifitseeru... Minu ema ei kvalifitseeru kah. Ei emade ega vanaemade klassis... Kuigi tema on töötav vanaema, kes peab oma suhet boyfriendiga hoidma, kasvõi lastelaste arvelt.
See on tõesti huvitav, et ämmaga saan ma rahulikult õhtuti teleka ees istuda ja juttu rääkida. Ka Nip/Tucki räigeimaid stseene võin peale esimeste seeriate ebalust rahumeeli vaadata:)
Kui ma peaks emaga õhtu kahekesi koos veetma, hakkaks mul vist Inno Tähismaa moodi selg sügelema... Siiski tuleb ema auks märkida, et minu lastega on tal (vähemalt siiani) läbisaamine parem, kui minuga:)