...lastel pahaa on tuuju...
No täitsa lõpp! Tänane päev on möödunud suure vingumise tähe all. Ja kuna selline vihmane ja madalrõhkkonnaline on, siis see kuidagi eriliselt ärritab mind. Pidev läbirääkimine, tegevuste põhjendamine, jonnist ülesaamine... kannatus katkeb lihtsalt. Eriti veel, kui ise pole emotsionaalselt parimas vormis.
Aga siis ta tuleb ja vaatab sulle oma laheda poisiklunni-näoga otsa ja palub ühe kleepeka üllatusmuna vidina peale panna - väga täpselt peab panema! - ja tunned, kui madal selline vihastamine on. Oled enda peale pahane, et ei suuda naljaga kõigest üle olla. Aga vähemalt saad aru, mis tähtis on, ja saad jälle joone peale.
neljapäev, august 31, 2006
kolmapäev, august 30, 2006
See ei ole minu president.
Häbi teile, seltsimehed Savisaar ja Reiljan! Demagoogid, poliitilised parseldajad, salaja lindistajad, lambakarjade juhtoinad. Tore, et neid lambaid ikka jätkub, kes teid valivad. Keda saab manipuleerida ja kelle eest mõelda.
Ma loodan siiralt, nagu seltsimees Edikki, et valimiskogus pääseb demokraatia võimule. Ja kui mitte seal, siis kevadistel valimistel kindlasti.
Eestlased, ärge laske end pidada mõtlemisvõimetuks karjaks, keda saab mõnusasti manipuleerida ja valimiste ajaks lauta sulgeda. Minge valima. Siis saame varsti ka ise presidenti valida.
Muusikamaitse
| Your Taste in Music: |
 80's Alternative: High Influence 90's Pop: High Influence 80's Pop: Medium Influence 90's Alternative: Medium Influence Adult Alternative: Medium Influence |
Nii. Nagu näha, olen suhteliselt influenced.
Mingit erilist lemmikbändi mul polegi, ja tihti meeldib kuulata üsna suvalisi lugusid, nagu näiteks Mondo Bongo-nimeline lauluke filmi Mrs. ja Mr. Smith soundtrackilt.
Suur lemmik on mul Brian Adams. Tema laulud on mul enamvähem peas, Best Of Me plaadilt.
Queen meeldib väga. R.E.M-i laule on ka hea kaasa laulda. /Autoga sõites üürgan omaette üsna tihti./ Erasure, hee... nooruspõlve diskod... The Cure, Depeche Mode. Viimane sai üsna suureks lemmikuks peale seda, kui viimasel nende Saku Suurhalli kontserdil käisin, sellest algul midagi ei oodanud, ja täiesti üllatusin väga meeldivalt, eriti Dave`i selg publiku poole siuglemisest. Väga seksikas mees:) Aerosmith on ka selline noorepõlve bänd. Madonna ballaadid, Robbie Williamsi mõned laulud. Rod Stewart on ka äge vana. Ja üldse, muusika mulle meeldib.
esmaspäev, august 28, 2006
Mõnus esmaspäev
Üle hulga aja kohe.
Ärkamine oli väheke jube, tekk oli pealt ära tõmmatud ja külm oli; unes nägin just, kuidas tahtsin jäätist osta, aga jäätisemüüja alles segas jäätisesuppi:)
Susanna oli terve nädalavahetuse maal Mamma juures. Ise tahtis minna, ei mingit kõhklust ega kahtlust.
Mul oli täitsa tore puhkus, aga väike igatsus oli ka pidevalt peal. Nüüd juba ootan, et saaks koju...
Maal käisime. Metsas oli 0 seent, mustikaid oli umbes 10% sellest, mis tavaliselt on. Mere ääres käisin 2 korda. Viskasin koerale kive vette (tema lemmiksport), nüüd on mõlemad käed valusad. Järelikult teeb kivideloopimine käelihastele tugevat trenni:)
Heegeldasin Susanna beebinukule mütsi, aga pilt ei tulnud hea, seega ei demonstreeri. Nüüd plaanin veel kleidi ka teha. Nukule ikka. Selliseid väikeseid asju on nii mõnus teha, nii ruttu saavad valmis.
Ärkamine oli väheke jube, tekk oli pealt ära tõmmatud ja külm oli; unes nägin just, kuidas tahtsin jäätist osta, aga jäätisemüüja alles segas jäätisesuppi:)
Susanna oli terve nädalavahetuse maal Mamma juures. Ise tahtis minna, ei mingit kõhklust ega kahtlust.
Mul oli täitsa tore puhkus, aga väike igatsus oli ka pidevalt peal. Nüüd juba ootan, et saaks koju...
Maal käisime. Metsas oli 0 seent, mustikaid oli umbes 10% sellest, mis tavaliselt on. Mere ääres käisin 2 korda. Viskasin koerale kive vette (tema lemmiksport), nüüd on mõlemad käed valusad. Järelikult teeb kivideloopimine käelihastele tugevat trenni:)
Heegeldasin Susanna beebinukule mütsi, aga pilt ei tulnud hea, seega ei demonstreeri. Nüüd plaanin veel kleidi ka teha. Nukule ikka. Selliseid väikeseid asju on nii mõnus teha, nii ruttu saavad valmis.
pühapäev, august 27, 2006
reede, august 25, 2006
Mis on in ja mis on out
Tänan küsimast, mul on juba parem enesetunne:) Ikkagi reede. Võimalik suvelõpupidu naabritega...
Aga kui naisterahva, eriti veel labiilse naisterahva tuju on halb, leiab ta tihti lohutust glamuursest moe- ja ilumaailmast. Väike lohutusšoping, uus ajakirjake, uued käsitööideed... Mõtterännakud neil teedel...
Katsusin meelde tuletada, et mis umbes aasta tagasi nö. moes oli. MINU jaoks. Sest üldiselt ma ei ole mingi paaniline moehull ja kannan ainult neid asju, mis mulle meeldivad JA sobivad.
Näiteks meeldib mulle hullult praegune kingamood, 30-ndate stiilis. Igasugused daamilikud saabaskingad või poolsaapad või kuidas neid kutsudagi. /Neid saabaskingi ma ei saa kanda kahjuks... geenid, mis teha. Minust ei saa kunagi siresäärt, nuuks.../ Kõrge kontsaga kinnised nöörkingad... Ümara ninaga kinnised rihmikud (sellised mitte päris kinnised, noh).
Eelmisel aastal vist hakkas kiilkonts tulema; ümmargused kinganinad (sellised kingad mul on, sellised, nagu ühes reklaamis, kus karvane toasuss ka on, mingi investeeringutega seotud reklaam vist). Toekamad kontsad, alt kitsamad. Kauboisaapad.
Siis olid veel heegeldatud lilled (neid, ma arvan, et kannan ka sel aastal, kuna seni neid ainult üks mul ongi ja see kukkus erakordselt armas välja).
Igasugu heegeldised ja kudumid - meie kliimas on need alati moes, julgen arvata. Sel sügis-talvisel hooajal tundub eriti in olema kolmnurkne rätik. A&G-s nägin isegi sellist, nagu vanasti vene baabadel olid- must villane ja suurte punaroosade roosidega.
Kostüümijaki kandmisest olen kuidagi sujuvalt välja kasvanud, olgu ta siis militaarstiilis või mis iganes.
Teksad mulle meeldivad. Palju rohkem, kui velvetid, kuigi mul ka neid on.
Seelikud meeldivad ka, nii pikad kui põlvedeni kui poolde säärde.
Susannale seevastu seelikud üldse ei meeldi. Iga kord, kui tahtsin talle kena satsiseelikut selga panna, ajas ta vastu. Vaid mõnikord õnnestus asi nii ära korraldada, et suuremat protestikisa ja uue riideeseme valikut ei järgnenud. Kleidid seevastu talle väga meeldisid. Praeguste jahedamate ilmadega seoses oleme sujuvalt pükste peale üle läinud, kuna sukkpükste jalgavenitamisega ei viitsi me kumbki (veel) tegeleda.
Kunagi arvasin, et roosasid asju ma oma tütrele küll ostma ei hakka, vuih! Juba tema esimesel elupoolaastal oli millegipärast märgata roosade riiete võimsat ülekaalu teiste värvidega võrreldes, punane on siiani jätkuvalt teisel kohal. Sest blondile lihtsalt sobib roosa, tee või tina. Mulle endale meeldib viimasel ajal pruun, noh õnneks moevärv ka, miksituna mererohelise või petrooleumivärviga (ka väga moes), mis on enamvähem üks ja sama värv suures plaanis. Ja roosa meeldib mulle ka!!! See lihtsalt kuidagi sobib mulle, teeb jume klaarimaks ja meele rõõmsamaks. Hiljuti sain maha kootud roosa baretiga, ma ei tea, kas ma selle avaldusega kedagi šokeerin kah, aga hetkel on mul kindel kava sellega käima hakata. Lisaks on mul mitu roosat toppi. Sellest, et eelseisval hooajal on moes hall, ma ei arva mitte halligi. Olgu, kui tahab. Mustast ei arva ka mitte muffigi.
Feliksile meeldivad erksad värvid. Punane eelkõige, aga ka kollane ja sinine. Ta ei salli dressipükse ja nööpide ja kraega puuvillaseid suvepluuse. Sellest viimasest on eriti kahju, kuna mulle need väga meeldivad, ja Tarts kannab neid ka pidevalt. Et eeskuju nagu omast käest võtta, aga näe, ei mõika.
Üldiselt on nii, et kui see kutt midagi selga panna ei taha, siis nii ka jääb. Näiteks jäi temast kandmata üks täiesti viisakas valge kraega nö collage-pusa, nii vist kutsutakse neid. Ei meeldi ja kõik. Samas ostsime talle möödunud talvel roosa ja mustaga talvesaapad, kuna talle need meeldisid. Ja selles mõttes ma leian, et on väga konservatiivne arvata, et mehed ei tohiks roosasid asju kanda (eriti, kui need mehed veel päris poisiohtu on). Kui mees on mehelik, on ta ka roosas mehelik, peaasi, et ta ennast hästi tunneb!
Aga kui naisterahva, eriti veel labiilse naisterahva tuju on halb, leiab ta tihti lohutust glamuursest moe- ja ilumaailmast. Väike lohutusšoping, uus ajakirjake, uued käsitööideed... Mõtterännakud neil teedel...
Katsusin meelde tuletada, et mis umbes aasta tagasi nö. moes oli. MINU jaoks. Sest üldiselt ma ei ole mingi paaniline moehull ja kannan ainult neid asju, mis mulle meeldivad JA sobivad.
Näiteks meeldib mulle hullult praegune kingamood, 30-ndate stiilis. Igasugused daamilikud saabaskingad või poolsaapad või kuidas neid kutsudagi. /Neid saabaskingi ma ei saa kanda kahjuks... geenid, mis teha. Minust ei saa kunagi siresäärt, nuuks.../ Kõrge kontsaga kinnised nöörkingad... Ümara ninaga kinnised rihmikud (sellised mitte päris kinnised, noh).
Eelmisel aastal vist hakkas kiilkonts tulema; ümmargused kinganinad (sellised kingad mul on, sellised, nagu ühes reklaamis, kus karvane toasuss ka on, mingi investeeringutega seotud reklaam vist). Toekamad kontsad, alt kitsamad. Kauboisaapad.
Siis olid veel heegeldatud lilled (neid, ma arvan, et kannan ka sel aastal, kuna seni neid ainult üks mul ongi ja see kukkus erakordselt armas välja).
Igasugu heegeldised ja kudumid - meie kliimas on need alati moes, julgen arvata. Sel sügis-talvisel hooajal tundub eriti in olema kolmnurkne rätik. A&G-s nägin isegi sellist, nagu vanasti vene baabadel olid- must villane ja suurte punaroosade roosidega.
Kostüümijaki kandmisest olen kuidagi sujuvalt välja kasvanud, olgu ta siis militaarstiilis või mis iganes.
Teksad mulle meeldivad. Palju rohkem, kui velvetid, kuigi mul ka neid on.
Seelikud meeldivad ka, nii pikad kui põlvedeni kui poolde säärde.
Susannale seevastu seelikud üldse ei meeldi. Iga kord, kui tahtsin talle kena satsiseelikut selga panna, ajas ta vastu. Vaid mõnikord õnnestus asi nii ära korraldada, et suuremat protestikisa ja uue riideeseme valikut ei järgnenud. Kleidid seevastu talle väga meeldisid. Praeguste jahedamate ilmadega seoses oleme sujuvalt pükste peale üle läinud, kuna sukkpükste jalgavenitamisega ei viitsi me kumbki (veel) tegeleda.
Kunagi arvasin, et roosasid asju ma oma tütrele küll ostma ei hakka, vuih! Juba tema esimesel elupoolaastal oli millegipärast märgata roosade riiete võimsat ülekaalu teiste värvidega võrreldes, punane on siiani jätkuvalt teisel kohal. Sest blondile lihtsalt sobib roosa, tee või tina. Mulle endale meeldib viimasel ajal pruun, noh õnneks moevärv ka, miksituna mererohelise või petrooleumivärviga (ka väga moes), mis on enamvähem üks ja sama värv suures plaanis. Ja roosa meeldib mulle ka!!! See lihtsalt kuidagi sobib mulle, teeb jume klaarimaks ja meele rõõmsamaks. Hiljuti sain maha kootud roosa baretiga, ma ei tea, kas ma selle avaldusega kedagi šokeerin kah, aga hetkel on mul kindel kava sellega käima hakata. Lisaks on mul mitu roosat toppi. Sellest, et eelseisval hooajal on moes hall, ma ei arva mitte halligi. Olgu, kui tahab. Mustast ei arva ka mitte muffigi.
Feliksile meeldivad erksad värvid. Punane eelkõige, aga ka kollane ja sinine. Ta ei salli dressipükse ja nööpide ja kraega puuvillaseid suvepluuse. Sellest viimasest on eriti kahju, kuna mulle need väga meeldivad, ja Tarts kannab neid ka pidevalt. Et eeskuju nagu omast käest võtta, aga näe, ei mõika.
Üldiselt on nii, et kui see kutt midagi selga panna ei taha, siis nii ka jääb. Näiteks jäi temast kandmata üks täiesti viisakas valge kraega nö collage-pusa, nii vist kutsutakse neid. Ei meeldi ja kõik. Samas ostsime talle möödunud talvel roosa ja mustaga talvesaapad, kuna talle need meeldisid. Ja selles mõttes ma leian, et on väga konservatiivne arvata, et mehed ei tohiks roosasid asju kanda (eriti, kui need mehed veel päris poisiohtu on). Kui mees on mehelik, on ta ka roosas mehelik, peaasi, et ta ennast hästi tunneb!
neljapäev, august 24, 2006
Kiun ja ving
Kui ma oleksin IT-keenjus, suudaksin ma siia paremasse tulpa tekitada teemad või alaliigid, millest üks siis oleks "Kiun ja ving". Aga ma ei ole. Ja võibolla bloggeris ei saagi teha niisuguseid asju, ega mina ei tea ju, sest et ma pole mingi IT-keenjus. Seega piirduvad minu võimalused vastava pealkirja valikuga.
Karta on, et kõik selle nädala postitused liigituvad samasse lahtrisse. Kui ma hoolega enda sisse vaatan, siis ma leian ka need põhjendused ja kiunu ja vingu allikad. Vahel on nii, et kui allikas leitud, läheb tuju paremaks. Nüüd, ma kardan, enne kahte nädalat vähemalt ei lähe.
Kõikse suurem kaose allikas peitub ühes sõnas- remont. Või kahes - vannitoa remont. Pealesunnitud, ettekavatsemata remont. Pluss pesumasina puudumine, võimalus ainult allkorrusel vetsus käia (öösel terve matk trepist alla ja üles tagasi, mõjub unele üsna toniseerivalt) ja üldse on mul selline tunne nagu rohutirtsul, kes ootamatult avastab, et sügis on käes. /Me oleksime ju võinud seda remonti suvel teha, kui me oleksime teadnud, et me boiler otsi andma hakkab./
Oi mai tea, mida ma vingun, varsti on mul brand-new vannituba ja vann ja pesumasin kah veel, võiks ju hoopis nautida seda kuidagi - nt. uute kahhelkivide valimist või ruumikujundust või ... Aga see on kuidagi rusuv, et on remont ja elu on pea peale pööratud ja sa ei tea, millal see valmis saab. Isegi mitte rusuv, aga tiheliolekut ja frustratsiooni tekitav.
Ja see sügis kah veel...
Karta on, et kõik selle nädala postitused liigituvad samasse lahtrisse. Kui ma hoolega enda sisse vaatan, siis ma leian ka need põhjendused ja kiunu ja vingu allikad. Vahel on nii, et kui allikas leitud, läheb tuju paremaks. Nüüd, ma kardan, enne kahte nädalat vähemalt ei lähe.
Kõikse suurem kaose allikas peitub ühes sõnas- remont. Või kahes - vannitoa remont. Pealesunnitud, ettekavatsemata remont. Pluss pesumasina puudumine, võimalus ainult allkorrusel vetsus käia (öösel terve matk trepist alla ja üles tagasi, mõjub unele üsna toniseerivalt) ja üldse on mul selline tunne nagu rohutirtsul, kes ootamatult avastab, et sügis on käes. /Me oleksime ju võinud seda remonti suvel teha, kui me oleksime teadnud, et me boiler otsi andma hakkab./
Oi mai tea, mida ma vingun, varsti on mul brand-new vannituba ja vann ja pesumasin kah veel, võiks ju hoopis nautida seda kuidagi - nt. uute kahhelkivide valimist või ruumikujundust või ... Aga see on kuidagi rusuv, et on remont ja elu on pea peale pööratud ja sa ei tea, millal see valmis saab. Isegi mitte rusuv, aga tiheliolekut ja frustratsiooni tekitav.
Ja see sügis kah veel...
kolmapäev, august 23, 2006
Suvekuninganna
Täna kummitab see laul pidevalt, kuigi rohkem sõnu ei mäletagi. Aa, vahepeal oli see koht, et "emban taevast, emban maad, kuid ei küllalt iial saa..." Noh, ei saagi. Suvi pole veel ametlikult lõppenudki, kuid juba tahan teda tagasi.
Sügis ja september mõjuvad mulle masendavalt, mu vaim nagu vajuks longu. Hoolimata kõigest! Hoolimata värvilistest lehtedest, imelisest kargusest, põgusatest päiksehetkedest, mis ikkagi naha veel kergelt soojaks teevad, kuid ei kõrveta enam ammu.
Hoolimata isegi seentest, mis on üks mu suurimaid kirgi. Seeni vist sel aastal eriti ei olegi. Siin, Eestis. Aga ma tean ühte kohta, kus on, ja sinna me varsti lähemegi! Seal on päikest ka, ma loodan. Ma nii ootan juba! Õnneks pole enam vaja kaua oodata!
Tänasest kohustuslikust teemast ka - Emand Ester otsib rahvuskala. Ja miks ka mitte! Kala maitseb igaühele erinevalt, maitse üle ei vaielda, kuid kakelda selle üle on suhteliselt tavaline - meenub näiteks sõnasõda ERM uue hoone sobivuse üle. Mis emand Esterisse endasse puutub, siis tema on mulle jätnud üsna sümpaatse mulje - võibolla ka seetõttu, et ta on üsna madalat profiili hoidnud ega pole avalikkuse ees mingit mulle teadaolevat lolli juttu ajanud. Selles suhtes täielik vastand Mailis Repsile.
Rahvuskalaks tuleks kindlasti valida peipsi tint. Või siis rääbis. Lapsepõlvest mäletan, kuis vanaema tindikala praadis, ajud olid kenasti kalal pealuu sees näha ja ka mari läbi kõhuseina:) Maitse oli hõrk... Rääbist toodi vanaemale kah Peipsi äärest, kust ta pärit oli. Siis ajasime kaladel nööri silmist läbi ja panime aeda pesunöörile rippuma marli alla. Selline mõnus vinnutatud värk. Suitsurääbis oli ka ülihää. Ja siis tuleks nii teha, et kõiki neid mõnusaid kalu saaks igalt poolt värskena osta. Et oleks angerjat ja siiga ja mida kõike veel.
Rahvuslooma vist meil ka pole? Kass võiks olla...
Sügis ja september mõjuvad mulle masendavalt, mu vaim nagu vajuks longu. Hoolimata kõigest! Hoolimata värvilistest lehtedest, imelisest kargusest, põgusatest päiksehetkedest, mis ikkagi naha veel kergelt soojaks teevad, kuid ei kõrveta enam ammu.
Hoolimata isegi seentest, mis on üks mu suurimaid kirgi. Seeni vist sel aastal eriti ei olegi. Siin, Eestis. Aga ma tean ühte kohta, kus on, ja sinna me varsti lähemegi! Seal on päikest ka, ma loodan. Ma nii ootan juba! Õnneks pole enam vaja kaua oodata!
Tänasest kohustuslikust teemast ka - Emand Ester otsib rahvuskala. Ja miks ka mitte! Kala maitseb igaühele erinevalt, maitse üle ei vaielda, kuid kakelda selle üle on suhteliselt tavaline - meenub näiteks sõnasõda ERM uue hoone sobivuse üle. Mis emand Esterisse endasse puutub, siis tema on mulle jätnud üsna sümpaatse mulje - võibolla ka seetõttu, et ta on üsna madalat profiili hoidnud ega pole avalikkuse ees mingit mulle teadaolevat lolli juttu ajanud. Selles suhtes täielik vastand Mailis Repsile.
Rahvuskalaks tuleks kindlasti valida peipsi tint. Või siis rääbis. Lapsepõlvest mäletan, kuis vanaema tindikala praadis, ajud olid kenasti kalal pealuu sees näha ja ka mari läbi kõhuseina:) Maitse oli hõrk... Rääbist toodi vanaemale kah Peipsi äärest, kust ta pärit oli. Siis ajasime kaladel nööri silmist läbi ja panime aeda pesunöörile rippuma marli alla. Selline mõnus vinnutatud värk. Suitsurääbis oli ka ülihää. Ja siis tuleks nii teha, et kõiki neid mõnusaid kalu saaks igalt poolt värskena osta. Et oleks angerjat ja siiga ja mida kõike veel.
Rahvuslooma vist meil ka pole? Kass võiks olla...
teisipäev, august 22, 2006
Uus nädal
Mul on selline tunne, nagu oleks esmaspäev. Lihtsalt on, ja miks, ma ei tea.
Aga võibolla ikka tean ka. Mann lendas täna Sloveeniasse. Eile oli pisike lahkumispidu. Ja ma pean nüüd hakkama üksinda kepikõnnil käima. Noh, tema ka:)
Selle puhul ostsin endale uued käimiskepid, ilusad kollakasrohekad, 110 cm pikad. Nendele on peale kirjutatud kasulik informatsioon:
soovituslik kepi pikkus=inimese pikkus korda 0,69 +/- 3 cm.
ja veel seda, et
kepikõnd suurendab hapnikutarbimist ja energiakulutust võrreldes tavakõnniga keskmiselt 20 %, maksimaalselt 45% rohkem.
Uued käimisjalanõud ostsin ka. Et kuna trenniskäimise peale raha ei kuluta, siis varustuse peale nats ikka:). Ja jalanõud peavad korralikud olema. Nendest algab rahulolu ja õnn.
Aga võibolla ikka tean ka. Mann lendas täna Sloveeniasse. Eile oli pisike lahkumispidu. Ja ma pean nüüd hakkama üksinda kepikõnnil käima. Noh, tema ka:)
Selle puhul ostsin endale uued käimiskepid, ilusad kollakasrohekad, 110 cm pikad. Nendele on peale kirjutatud kasulik informatsioon:
soovituslik kepi pikkus=inimese pikkus korda 0,69 +/- 3 cm.
ja veel seda, et
kepikõnd suurendab hapnikutarbimist ja energiakulutust võrreldes tavakõnniga keskmiselt 20 %, maksimaalselt 45% rohkem.
Uued käimisjalanõud ostsin ka. Et kuna trenniskäimise peale raha ei kuluta, siis varustuse peale nats ikka:). Ja jalanõud peavad korralikud olema. Nendest algab rahulolu ja õnn.
esmaspäev, august 21, 2006
Veel liiliaid
Heidi teadis rääkida, et need on leopardliiliad.
Ühed tavalised, aga väga ilusad punased.
Üks viimaseid päevaliiliaid sel suvel. Alles õitsema hakkavad veel paar uut sorti, millel kevadel vaid paar lehte oli. Loodetavasti ikka jõuavad enne öökülmi:) Kollane Stella d` Oro õitseb ka, aga pildile pole saanud veel.
reede, august 18, 2006
Eighties coming back
Käisin eile juuksuris. Ja mida ma seal nägin - nägin, et kaheksakümnendad on moes mis moes. Need pealt lühikesed ja tagant pikad soengud, milletaolist ma kandsin umbes kuuendas-seitsmendas-üheksandas klassis. Üks juuksur kiitis oma kliendile: "See on väga praktiline, ei pea üldse vaeva nägema, hoiab hästi ja teeb veel nooruslikumaks ka!"
Noh, mul sellega õnneks probleeme ei ole, et nooruslik välja näha. /Ütles ta enesekindlalt:)/ Eriti veel soengu abil, mida kandsin põhikoolis.
Samas ei või kunagi teada, millal peab oma sõnu sööma hakkama. Mäletan väga hästi, kui ma umbes sellessamas põhikoolieas tõotasin mitte kunagi alt laienevaid pükse kandma hakata. Nagu 70-ndail oli. Minu kooliajal olid ju vaid alt kitsenevad püksid. Vöökohas soovitavalt lisaks paar-kolm volti, kesapüksteks kutsuti neid:) Teksasid polnud minu meelest üldse saada, mingid jubetised mul olid, kuskilt turult ostetud vist. Lumipesu muidugimõista. Appiiii! Oli ikka jube aeg ja jube mood...
Nüüd käin rahumeeli oma bootcut-lõikega teksaste ja muude pükstega, mida mul on päris-päris mitu paari, rääkimata muudest riietest.
Ma olin nimelt omal ajal, pubekaeas üsna õnnetus seisus - ema ei osanud mind riidesse panna, kuna tal mingit maitset ses osas nagu polnud endalgi üldse, poodides tutvusi polnud ja poodides ei müüdud ju ka mitte midagi. Tõeline vaev oli 9. klassi lõpupeoks riiete leidmine. Mäletan, kuidas ma õhkasin omaette ja soovisin, et ka meil oleks kunagi nii võimalik, et poed oleks kaupa täis. Olgu see kaup siis kui kallis tahes, aga oleks vähemalt potentsiaalne võimaluski endale midagi osta. Et kogud natuke aega raha ja siis ostad.
Tulles sellest jubedast ja nõmedast ajast, milles muidugi ka palju ilusat ja head oli, ikkagi lapsepõlv ju!, ei saa ma üldse aru, miks vasakpoolne maailmavaade populaarsust kogub. Eriti veel noorte inimeste seas. Võibolla tuleks neile kasuks vastavas keskkonnas elamine - näiteks Hiinas või Kuubal, või siis kasvõi Venemaal. Et nad saaksid selle asja omal nahal järele proovida.
Naljakas natukene, kui mõelda, kui kiiresti maailm võib muutuda... Et alles see oli, kui oli veel stagnaaeg, ja nüüd on juba nii, et see oli oma 20 aastat tagasi ja peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei tea sellest midagi.
Kui me Noarootsi sõidame, jääb Pürksi tee peale vana piirivalveputka. Iga kord, kui me sealt mööda sõidame, küsib Feliks: "Mis need piirivalvurid olid?" Ja iga kord peame siis rääkima seda poisikõrvadele põnevat lugu, kuidas venelased okupeerisid Eesti ja hakkasid Eestit ja eestlasi valvama, et nad ei saaks mere äärde minna ja venelaste eest põgeneda, et vene piirivalvurid käisid hundikoertega rannapiiri mööda ja võisid isegi piiritsoonis viibimise luba küsida ja kui seda luba ei juhtunud olema, siis ...jne jne jne
Noh, mul sellega õnneks probleeme ei ole, et nooruslik välja näha. /Ütles ta enesekindlalt:)/ Eriti veel soengu abil, mida kandsin põhikoolis.
Samas ei või kunagi teada, millal peab oma sõnu sööma hakkama. Mäletan väga hästi, kui ma umbes sellessamas põhikoolieas tõotasin mitte kunagi alt laienevaid pükse kandma hakata. Nagu 70-ndail oli. Minu kooliajal olid ju vaid alt kitsenevad püksid. Vöökohas soovitavalt lisaks paar-kolm volti, kesapüksteks kutsuti neid:) Teksasid polnud minu meelest üldse saada, mingid jubetised mul olid, kuskilt turult ostetud vist. Lumipesu muidugimõista. Appiiii! Oli ikka jube aeg ja jube mood...
Nüüd käin rahumeeli oma bootcut-lõikega teksaste ja muude pükstega, mida mul on päris-päris mitu paari, rääkimata muudest riietest.
Ma olin nimelt omal ajal, pubekaeas üsna õnnetus seisus - ema ei osanud mind riidesse panna, kuna tal mingit maitset ses osas nagu polnud endalgi üldse, poodides tutvusi polnud ja poodides ei müüdud ju ka mitte midagi. Tõeline vaev oli 9. klassi lõpupeoks riiete leidmine. Mäletan, kuidas ma õhkasin omaette ja soovisin, et ka meil oleks kunagi nii võimalik, et poed oleks kaupa täis. Olgu see kaup siis kui kallis tahes, aga oleks vähemalt potentsiaalne võimaluski endale midagi osta. Et kogud natuke aega raha ja siis ostad.
Tulles sellest jubedast ja nõmedast ajast, milles muidugi ka palju ilusat ja head oli, ikkagi lapsepõlv ju!, ei saa ma üldse aru, miks vasakpoolne maailmavaade populaarsust kogub. Eriti veel noorte inimeste seas. Võibolla tuleks neile kasuks vastavas keskkonnas elamine - näiteks Hiinas või Kuubal, või siis kasvõi Venemaal. Et nad saaksid selle asja omal nahal järele proovida.
Naljakas natukene, kui mõelda, kui kiiresti maailm võib muutuda... Et alles see oli, kui oli veel stagnaaeg, ja nüüd on juba nii, et see oli oma 20 aastat tagasi ja peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei tea sellest midagi.
Kui me Noarootsi sõidame, jääb Pürksi tee peale vana piirivalveputka. Iga kord, kui me sealt mööda sõidame, küsib Feliks: "Mis need piirivalvurid olid?" Ja iga kord peame siis rääkima seda poisikõrvadele põnevat lugu, kuidas venelased okupeerisid Eesti ja hakkasid Eestit ja eestlasi valvama, et nad ei saaks mere äärde minna ja venelaste eest põgeneda, et vene piirivalvurid käisid hundikoertega rannapiiri mööda ja võisid isegi piiritsoonis viibimise luba küsida ja kui seda luba ei juhtunud olema, siis ...jne jne jne
Poisid-plikad
Lapsed on mänguhoos.
Grete on naabritüdruk, 3-aastane. Pärtel on Feliksi sõber, 6-aastane. Susanna on 2,5 ja Feliks 5.
Kuulen jutukatket, Feliks ütleb: "Grete, räägi ka midagi, ära karda, see on ju Pärtel! Pärtlit pole vaja küll karta!"
Pärtel lisab: "Jah, mind pole vaja karta. Ma olen natuke suurem küll, aga see ei loe. Ma olen hea. Ainult natukene uudishimulik vahel!"
Grete on naabritüdruk, 3-aastane. Pärtel on Feliksi sõber, 6-aastane. Susanna on 2,5 ja Feliks 5.
Kuulen jutukatket, Feliks ütleb: "Grete, räägi ka midagi, ära karda, see on ju Pärtel! Pärtlit pole vaja küll karta!"
Pärtel lisab: "Jah, mind pole vaja karta. Ma olen natuke suurem küll, aga see ei loe. Ma olen hea. Ainult natukene uudishimulik vahel!"
kolmapäev, august 16, 2006
Lugemissoovitus
Lõpetasin just äsja sellise toreda raamatu, nagu Tony Parsonsi "Pesa punumas", lugemise. See on Varraku ajaviiteromaanide sarjast.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
Jah, tõeliselt tore raamat. Ma pole just väga tihe pisardaja raamatulugemise ajal, aga seda lugedes küll paar korda läks silm niiskeks. See kirjeldab ilmekalt kõiki lapsevanemaks olemise rõõme ja muresid ning näitab, mis elus tõeliselt tähtis on.
Üldse, mulle meeldib enamus Varraku-sarja raamatuid. Välja arvatud Santa Montefiore omad.
I do it My Way.
| Your Candy Heart Says "My Way" |
 Your ideal Valentine's Day date: a first class trip to Hawaii Your flirting style: witty and showy What turns you off: having to "chase" someone Why you're hot: you're more confident (and arrogant) than a rock star! |
What Does Your Candy Heart Say?
Luizest inspireeritud!
Uus ilme
Tõesti-tõesti, igas halvas asjas on ka midagi head. Kuigi alati ei pruugi need head küljed kohe ilmneda, või ei ilmnegi kunagi, aga ikkagi võib hea tahtmise korral leida. Iseasi, kas nad omavahel võrdlust välja kannatavad.
Meie boileriavarii on andnud tõuke vannitoa ümbertegemisele. Ehk siis et varsti võib seda õigusega vannitoaks kutsuda. Me saame vanni! Veel paar nädalat tagasi tundus see utoopiline, kuigi vanni vajalikkusest oleme me ammu rääkinud. Iseasi, kui palju me vannis käima hakkame, aga vähemalt on selleks soovi korral võimalus. Eks paistab, kuis see ümbertegemine välja kujuneb, kuldsete kätega Tarts mõtleb ja teeb kõik ise valmis. Eile lõhkus duššikabiini peaaegu välja. Sinna tuleb uus boiler. Remondist vist rääkida ei saa, remont tähendaks uue lae ja vesiküttega põranda panemist... aga eks paistab... Päris põnev kohe! Halb pool on jätkuvalt sooja veeta elamine.
Meie boileriavarii on andnud tõuke vannitoa ümbertegemisele. Ehk siis et varsti võib seda õigusega vannitoaks kutsuda. Me saame vanni! Veel paar nädalat tagasi tundus see utoopiline, kuigi vanni vajalikkusest oleme me ammu rääkinud. Iseasi, kui palju me vannis käima hakkame, aga vähemalt on selleks soovi korral võimalus. Eks paistab, kuis see ümbertegemine välja kujuneb, kuldsete kätega Tarts mõtleb ja teeb kõik ise valmis. Eile lõhkus duššikabiini peaaegu välja. Sinna tuleb uus boiler. Remondist vist rääkida ei saa, remont tähendaks uue lae ja vesiküttega põranda panemist... aga eks paistab... Päris põnev kohe! Halb pool on jätkuvalt sooja veeta elamine.
teisipäev, august 15, 2006
On seda vähe või palju? 120?
 Your EQ is 120. 50 or less: Thanks for answering honestly. Now get yourself a shrink, quick! 51-70: When it comes to understanding human emotions, you'd have better luck understanding Chinese. 71-90: You've got more emotional intelligence than the average frat boy. Barely. 91-110: You're average. It's easy to predict how you'll react to things. But anyone could have guessed that. 111-130: You usually have it going on emotionally, but roadblocks tend to land you on your butt. 131-150: You are remarkable when it comes to relating with others. Only the biggest losers get under your skin. 150+: Two possibilities - you've either out "Dr. Phil-ed" Dr. Phil... or you're a dirty liar. |
esmaspäev, august 14, 2006
Kommidest
Mul on nõrk iseloom ja üks koht, kus see avaldub, on poes. Nimelt ostan ma oma lastele pea alati kommi. Mitte palju muidugi, ikka üks ühik korraga. Muidugi ununeb kommiost vahel ka ära.
Vahel aga, kui on kiire ja oleme poes terve perega korraga, koguneb ostukärusse kommiühikuid rohkem, sest tihtilugu on tähelepanu mujal või ei viitsi lastega läbirääkimisi pidada või siis lubab üks vanem rohkem kui teine ja siis ei sobi ju minul ka seda vaidlustada:)
Ühel sellisel päeval, kui lapsed asusid neid komme suurel kiirusel konsumeerima, loomulikult enne õhtusööki, läks mul kergelt kops üle maksa ja palusin kenasti Feliksil praegu enam komme mitte süüa. Siis aga kukkusin jahvatama ja lisasin mõned tänitused: "Ja miks sa üleüldse neid komme nii palju pead sööma, sul on juba hammastes kaks auku ja see on kõik kommisöömise süü! Sa tead ju küll, et kommid on kahjulikud!"
Feliks pidas selle peale kerge pausi ja küsis mõtlikult: "Aga miks neid siis poes müüakse, kui nad kahjulikud on?"
No mis sa oskad kosta.
Vahel aga, kui on kiire ja oleme poes terve perega korraga, koguneb ostukärusse kommiühikuid rohkem, sest tihtilugu on tähelepanu mujal või ei viitsi lastega läbirääkimisi pidada või siis lubab üks vanem rohkem kui teine ja siis ei sobi ju minul ka seda vaidlustada:)
Ühel sellisel päeval, kui lapsed asusid neid komme suurel kiirusel konsumeerima, loomulikult enne õhtusööki, läks mul kergelt kops üle maksa ja palusin kenasti Feliksil praegu enam komme mitte süüa. Siis aga kukkusin jahvatama ja lisasin mõned tänitused: "Ja miks sa üleüldse neid komme nii palju pead sööma, sul on juba hammastes kaks auku ja see on kõik kommisöömise süü! Sa tead ju küll, et kommid on kahjulikud!"
Feliks pidas selle peale kerge pausi ja küsis mõtlikult: "Aga miks neid siis poes müüakse, kui nad kahjulikud on?"
No mis sa oskad kosta.
Olmest
Vana hea nõukaaegne sõna - olme. No võibolla on see juba varasemalt välja mõeldud, kuid võibolla varem ei olnud selliseid olmeprobleeme, kui nõukaajal:) Ja kui palju sellest oleneb! Kui olme on korras, siis sa nagu ei märkagi seda, et kõik töötab ja funktsib ja kõik on nagu loomulik. Juhtub aga midagi korrast ära minema... elu on pea peale pööratud.
Kõik sai alguse sellest, et eile koju saabudes tervitas meid lainetav köögipõrand. Nurga taha vaadates selgus olukorra põhjustaja - lekkiv boiler. Selleks, et see boiler sealt seinalt maha saada ja et ta üldse kõigepealt tühjaks saada, kulus omajagu aega ja energiat, millele lisaks Tarts ka elektrijuhtmetest väheke särtsu sai. Õnneks mitte midagi hullemat ei olnud. Koristasime ära suurema segaduse, pesime külma veega nõusid... Mina jõudsin vahepeal ka mänguasjamajanduses korra majja lüüa, mille üle ma veel siiani väga rahul ja õnnelik olen.
Õhtul istusime maha ja mõtlesime, mis nüüd saab. Et uus boiler tuleb osta. Proovisime otse boileri all asetsenud pesumasinat käima panna, aga peale seda, kui see korgid läbi lõi, lugesime pesumasina mahakantavate kodumasinate hulka ja suurendasime kahjusummat. Hoo - blogimine on kasulik töö - sõna kahjusumma meenutas mulle, et meil on ju ometi kindlustus, mis käib ka veeavarii kohta! Äkki on tegemist kindlustusjuhtumiga...? Heh, ärgem hõisakem enne õhtut.
Igatahes, kuna köögipõrand on meil saepuruplaatidest, kuna uus boiler läheb ülakorrusele, kuna vannituppa on vaja vanni ja uut pesumasinat, oleks vaja teha nii vannitoas kui köögis kui kogu alumisel korrusel üks korralik kapremont koos uute betoonpõrandate valamisega jne jne jne. Mille tõttu me peaks oma majast välja kolima. Mis läheks meile maksma....... ilgelt palju. Mida polegi nagu eriti kuskilt võtta. Varuelamispinda pole ja ei tahaks ka oma majast kuskile kolida, isegi mitte lühikeseks ajaks. Koera pole ka kuskile mujale panna. Ja kassi.
Aga eks näis, mis saab. Esialgu veel midagi hullu ju ei juhtu, ja kuigi me eluase on veel rohkemate remondivajaduse tunnustega kui varem, on ta vähemalt alles. Sest boileri taga oli näha ka tahmajälgi. Et nagu oleks seal väike tulekahjualge olnud. Õnneks lekkis boiler nii tugevalt, et poleks mingile tulekahjule võimalustki andnud. Vedas! Igas piprateras on suhkrutükk!:)
Kõik sai alguse sellest, et eile koju saabudes tervitas meid lainetav köögipõrand. Nurga taha vaadates selgus olukorra põhjustaja - lekkiv boiler. Selleks, et see boiler sealt seinalt maha saada ja et ta üldse kõigepealt tühjaks saada, kulus omajagu aega ja energiat, millele lisaks Tarts ka elektrijuhtmetest väheke särtsu sai. Õnneks mitte midagi hullemat ei olnud. Koristasime ära suurema segaduse, pesime külma veega nõusid... Mina jõudsin vahepeal ka mänguasjamajanduses korra majja lüüa, mille üle ma veel siiani väga rahul ja õnnelik olen.
Õhtul istusime maha ja mõtlesime, mis nüüd saab. Et uus boiler tuleb osta. Proovisime otse boileri all asetsenud pesumasinat käima panna, aga peale seda, kui see korgid läbi lõi, lugesime pesumasina mahakantavate kodumasinate hulka ja suurendasime kahjusummat. Hoo - blogimine on kasulik töö - sõna kahjusumma meenutas mulle, et meil on ju ometi kindlustus, mis käib ka veeavarii kohta! Äkki on tegemist kindlustusjuhtumiga...? Heh, ärgem hõisakem enne õhtut.
Igatahes, kuna köögipõrand on meil saepuruplaatidest, kuna uus boiler läheb ülakorrusele, kuna vannituppa on vaja vanni ja uut pesumasinat, oleks vaja teha nii vannitoas kui köögis kui kogu alumisel korrusel üks korralik kapremont koos uute betoonpõrandate valamisega jne jne jne. Mille tõttu me peaks oma majast välja kolima. Mis läheks meile maksma....... ilgelt palju. Mida polegi nagu eriti kuskilt võtta. Varuelamispinda pole ja ei tahaks ka oma majast kuskile kolida, isegi mitte lühikeseks ajaks. Koera pole ka kuskile mujale panna. Ja kassi.
Aga eks näis, mis saab. Esialgu veel midagi hullu ju ei juhtu, ja kuigi me eluase on veel rohkemate remondivajaduse tunnustega kui varem, on ta vähemalt alles. Sest boileri taga oli näha ka tahmajälgi. Et nagu oleks seal väike tulekahjualge olnud. Õnneks lekkis boiler nii tugevalt, et poleks mingile tulekahjule võimalustki andnud. Vedas! Igas piprateras on suhkrutükk!:)
Juhtub...
Hommik algas kurva uudisega kolmest noorest mehest, kes eile surnuks sõideti. Kaks neist olid vennad.
...
Mu kolleegid arvasid, et see tapjaautojuht tuleks maha lasta. Et ta väärib surma.
Issand, kui jube see tegelikult on.
Kaastunne, viha, rikutud elud, elamata jäänud elud.
...
Mu kolleegid arvasid, et see tapjaautojuht tuleks maha lasta. Et ta väärib surma.
Issand, kui jube see tegelikult on.
Kaastunne, viha, rikutud elud, elamata jäänud elud.
reede, august 11, 2006
Miks?
Miks on nii, et eesti laps saab palju peksa?
Miks arvatakse, et last võib peksuga alandada, tema inimväärikust maha trampida?
Kui me oleme vihased oma mehe peale, kas me lööme teda siis rihmaga? Kas me tutistame oma sõpra selle eest, kui ta hilineb?
Miks arvatakse, et elatisraha maksmine on vabatahtlik ning et alimentide kättesaamine on lapse kasvataja mure? Et pere purunemisel pole mehel kohustust enda eostatud lapsi üleval pidada ega nendega tegeleda?
Miks arvatakse, et last võib peksuga alandada, tema inimväärikust maha trampida?
Kui me oleme vihased oma mehe peale, kas me lööme teda siis rihmaga? Kas me tutistame oma sõpra selle eest, kui ta hilineb?
Miks arvatakse, et elatisraha maksmine on vabatahtlik ning et alimentide kättesaamine on lapse kasvataja mure? Et pere purunemisel pole mehel kohustust enda eostatud lapsi üleval pidada ega nendega tegeleda?
Kepikõnd massidesse!
Et olla inim- ja ühiskonnale vähegi kasulik, propageerin väheke sporditegemist.
SPORT ON MÕNUS!
Seda statementi tuleks võtta seda tõsisemalt, et ma olen olnud üsna spordikauge inimene. Koolis käies vihkasin ma jooksmist. Ma olin alati teistest mitme ringiga maas, 60meetri jooks polnud vähemalt väga kaua kestev piin. Seevastu kui oli teada, et hakatakse 2 kilomeetrit jooksma, põdesin juba mitu päeva ette ja tundsin end eesootava alanduse ja äärmiselt raske füüsilise pingutuse tõttu tõeliselt halvasti. Raske oli see minu jaoks seetõttu, et keegi ei õpetanud, kuidas jooksma peab.
Selle juurde jõudsin ma ise, peale keskkooli lõppu, kui otsustasin saledakssaamise nimel jooksmas käima hakata. Elasin Lasnamäel Priisles ning tegin kolm korda nädalas Pirita-Kose ringi, see pisike ring, kus nr. 5 buss Kose postkontori juurest vasakule läheb ja siis pärast jälle ülevalt mäest alla tuleb. Algul suutsin ma joosta ainult niipalju, et Kelluka poest alla tänava lõpuni. Siis käisin natuke, ja jooksin natuke. Üsna alguses tabasin ära, et võhma jätkub kauemaks, kui hingamine ühtlustada - 5 sammu jooksul hingan sisse ja 5 sammu jooksul välja, hiljem, kui juba väsimus suurem, siis oli intervalliks 4 ja 3 sammu. Kohe algul sain aru, et pikamaajooksul pole minust mingit tempotegijat, seetõttu jooksin väga aeglaselt sörkides, eesmärgiks kogu teekond läbi joosta, ajakulu polnud üldse tähtis.
Kõige lahedam selle asja juures oli tunne, et ma ületan ennast, saan endast võitu. Pluss muidugi hilisem heaolutunne füüsilisest pingutusest.
Kui ma seoses suve tulekuga jooksmise lõpetasin, suutsin juba kuni Kose postkontorini joosta, mäest üles enam ei jaksanud. Kaal langes kah kenasti.
Vahelduva eduga olen käinud aeroobikatrennis ja vesiaeroobikas. Edu on vahelduv eelkõige seetõttu, et ma pole leidnud endale sobivat kohta, kus käia ja mõnusaid trennikaaslasi. Päris tihti on takistuseks ka viitsimatus - nii raske on ju end uksest välja ajada ja trenniteekond ette võtta! - kui ka see, et lapsi pole kuskile panna.
Nüüd aga võib nentida, et ma olen leidnud nendele probleemidele lahenduse.
KEPIKÕND!
* seda võib harrastada suvalisel ajahetkel, ka siis kui lapsed veel või juba magavad ning siis kui keegi neid hoiab
* seda võib harrastada suvalisel aastaajal
* selleks pole vaja ette võtta teekonda trenni, trenn algab koduväravast välja jõudes
* ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ning samal ajal ka koera jalutada
* kaalujälgijate süsteemis annab pool tundi kepikõndi tervelt 3 lisapunkti (kui ma nüüd ei eksi, äkki oli ikka tund aega), mida on üsna palju
* väga efektiivne väsimuse kaotaja! Ma võin vabalt minna kepikõnnile peale 13-tunnist tööpäeva, peale mida ma trenni iialgi ei viitsiks minna, ja mu väsimus kaob 10 minutiga.
* väga efektiivne kaalulangetaja! eriti kui veel toiduga mitte liialdada. Sel aastal on neid suureksjäänud ja jälle selgaminevaid riideid kuidagi rõõmutekitavalt rohkelt olnud:)
* tore on kepikõnnil olles kohata teisi kepikõndijaid
* kepikõnnil on töös kogu keha lihased, kõnni lõpetuseks võib teha ka jõu ja venitusharjutusi
* rüht paraneb, füüsiline vorm paraneb, lihastoonus tõuseb
* hoiab kokku trenniraha, mis tänapäeval polegi niiväga väike summa
* saad tutvuda koduümbruse ja loodusega, see on uskumatult lõõgastav
ALUSTA JUBA TÄNA!
P.S. Kui keppe veel pole, saab ka ilma. Ma käisin alguses kolm kuud nn. kujuteldavate keppidega kõnnil, kuni lõpuks Koduextra poest ka päriskepid soetasin.
SPORT ON MÕNUS!
Seda statementi tuleks võtta seda tõsisemalt, et ma olen olnud üsna spordikauge inimene. Koolis käies vihkasin ma jooksmist. Ma olin alati teistest mitme ringiga maas, 60meetri jooks polnud vähemalt väga kaua kestev piin. Seevastu kui oli teada, et hakatakse 2 kilomeetrit jooksma, põdesin juba mitu päeva ette ja tundsin end eesootava alanduse ja äärmiselt raske füüsilise pingutuse tõttu tõeliselt halvasti. Raske oli see minu jaoks seetõttu, et keegi ei õpetanud, kuidas jooksma peab.
Selle juurde jõudsin ma ise, peale keskkooli lõppu, kui otsustasin saledakssaamise nimel jooksmas käima hakata. Elasin Lasnamäel Priisles ning tegin kolm korda nädalas Pirita-Kose ringi, see pisike ring, kus nr. 5 buss Kose postkontori juurest vasakule läheb ja siis pärast jälle ülevalt mäest alla tuleb. Algul suutsin ma joosta ainult niipalju, et Kelluka poest alla tänava lõpuni. Siis käisin natuke, ja jooksin natuke. Üsna alguses tabasin ära, et võhma jätkub kauemaks, kui hingamine ühtlustada - 5 sammu jooksul hingan sisse ja 5 sammu jooksul välja, hiljem, kui juba väsimus suurem, siis oli intervalliks 4 ja 3 sammu. Kohe algul sain aru, et pikamaajooksul pole minust mingit tempotegijat, seetõttu jooksin väga aeglaselt sörkides, eesmärgiks kogu teekond läbi joosta, ajakulu polnud üldse tähtis.
Kõige lahedam selle asja juures oli tunne, et ma ületan ennast, saan endast võitu. Pluss muidugi hilisem heaolutunne füüsilisest pingutusest.
Kui ma seoses suve tulekuga jooksmise lõpetasin, suutsin juba kuni Kose postkontorini joosta, mäest üles enam ei jaksanud. Kaal langes kah kenasti.
Vahelduva eduga olen käinud aeroobikatrennis ja vesiaeroobikas. Edu on vahelduv eelkõige seetõttu, et ma pole leidnud endale sobivat kohta, kus käia ja mõnusaid trennikaaslasi. Päris tihti on takistuseks ka viitsimatus - nii raske on ju end uksest välja ajada ja trenniteekond ette võtta! - kui ka see, et lapsi pole kuskile panna.
Nüüd aga võib nentida, et ma olen leidnud nendele probleemidele lahenduse.
KEPIKÕND!
* seda võib harrastada suvalisel ajahetkel, ka siis kui lapsed veel või juba magavad ning siis kui keegi neid hoiab
* seda võib harrastada suvalisel aastaajal
* selleks pole vaja ette võtta teekonda trenni, trenn algab koduväravast välja jõudes
* ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ning samal ajal ka koera jalutada
* kaalujälgijate süsteemis annab pool tundi kepikõndi tervelt 3 lisapunkti (kui ma nüüd ei eksi, äkki oli ikka tund aega), mida on üsna palju
* väga efektiivne väsimuse kaotaja! Ma võin vabalt minna kepikõnnile peale 13-tunnist tööpäeva, peale mida ma trenni iialgi ei viitsiks minna, ja mu väsimus kaob 10 minutiga.
* väga efektiivne kaalulangetaja! eriti kui veel toiduga mitte liialdada. Sel aastal on neid suureksjäänud ja jälle selgaminevaid riideid kuidagi rõõmutekitavalt rohkelt olnud:)
* tore on kepikõnnil olles kohata teisi kepikõndijaid
* kepikõnnil on töös kogu keha lihased, kõnni lõpetuseks võib teha ka jõu ja venitusharjutusi
* rüht paraneb, füüsiline vorm paraneb, lihastoonus tõuseb
* hoiab kokku trenniraha, mis tänapäeval polegi niiväga väike summa
* saad tutvuda koduümbruse ja loodusega, see on uskumatult lõõgastav
ALUSTA JUBA TÄNA!
P.S. Kui keppe veel pole, saab ka ilma. Ma käisin alguses kolm kuud nn. kujuteldavate keppidega kõnnil, kuni lõpuks Koduextra poest ka päriskepid soetasin.
neljapäev, august 10, 2006
Hambaarst
Eile oli see tähtis päev, kui Feliks esimest korda hambaarsti juures käis. Tal on tohutult vedanud, kuna hambaarst on juhtumisi tema parima sõbra isa. Eilne kord oli nö. tutvumisvisiit, kus Feliks sai kingituseks hambaarstipeegli. Susanna kasutas seda esialgu küll usinamalt, vaatas sellega algul minu hambaid ning siis läks joonelt Mamma juurde, ütles väga konkreetse häälega: "Suu lahti!", kolistas tähtsa näoga Mamma proteeside kallal ja siis arvas, et: "Korras!"
Feliksil on kaks auku. Susannal vist esialgu üks. Arvata oli, et ega see kommisöömine heaga ei lõpe. Samas ma loodan Feliksisse süstida seda usku, et hambaarst on sõber (on ju ka:)) ja et hambaarsti juures peab käima. Rääkisin eile, et kui nüüd järgmisel visiidil puurima hakatakse, siis kogu pea väriseb naljakalt kaasa. Ilaimemistoru, ma loodan, talle juba tutvustati:)
Igaljuhul loodan ma siiralt, et ta hambaarsti hirmu oma isalt geenidega kaasa ei saa:). Tarmo nimelt räägib aeg-ajalt siiani seda lugu, kuidas ta keskkoolis hambaarsti juurest koju läks, tee peal nuttis ja veel kodus ka pool tundi järjest. Praegu laseb ta hambaarsti juures endale vatitropid kõrva panna, et poleks puurimishäält kosta, ning enne tuimestussüsti iget tuimestusgeeliga määrida.
Feliksil on kaks auku. Susannal vist esialgu üks. Arvata oli, et ega see kommisöömine heaga ei lõpe. Samas ma loodan Feliksisse süstida seda usku, et hambaarst on sõber (on ju ka:)) ja et hambaarsti juures peab käima. Rääkisin eile, et kui nüüd järgmisel visiidil puurima hakatakse, siis kogu pea väriseb naljakalt kaasa. Ilaimemistoru, ma loodan, talle juba tutvustati:)
Igaljuhul loodan ma siiralt, et ta hambaarsti hirmu oma isalt geenidega kaasa ei saa:). Tarmo nimelt räägib aeg-ajalt siiani seda lugu, kuidas ta keskkoolis hambaarsti juurest koju läks, tee peal nuttis ja veel kodus ka pool tundi järjest. Praegu laseb ta hambaarsti juures endale vatitropid kõrva panna, et poleks puurimishäält kosta, ning enne tuimestussüsti iget tuimestusgeeliga määrida.
kolmapäev, august 09, 2006
Aastaaegadest
See on ikka nii imelik, et niikui august käes, hakkavad kõik rääkima sellest, et suvi on läbi ja et väljas on täitsa sügis. Sel aastal muidugi olid kased juba juuli teisest poolest kollased ja mõnel pool ka pruunid, ning astrid hakkasid eriti kolejõlevara õitsema. Aga päike ei kõrveta enam nagu nii kuis varem (yeah, sellest tunnen muidugi eriti puudust:)) ja õhtud on külmemad kuidagi. Linnud ei laula. Turg on igasugu aiasaadusi täis ja köögis on hapukurgilõhna. Lugesin Stiilist Kristi Luige juttu sellest, kui mõnus on Californias lapsi kasvatada - t-särk ja šortsid selga ja minema. Ja aasta läbi niimoodi. Noh, eksole saanud viimasel ajal eestlastele suurmoeks talvehalluse ja oktoeebruari kallal ingumine, samas tahaks tagasihoidlikult meelde tuletada lumemõnusid ning pikki pimedaid talveõhtuid, kus ju midagi erilist tegelikult tegemata ei jää. Vastupidi - on aega endale ja oma jõmpsikatele sooje kudumeid ning heegeldusi valmistada, kaminahju kütta, gurmeetoitu valmistada ja telekast uue hooaja kvaliteetseepe vahtida. Külm jah... pime kah... Aga ega see pidev palavus ka hea pole. 24 kraadi nagu praegu, on väga normaalne ja mõnus. Kui vesi ka veel soojem oleks, ja talveperiood 9 kuu asemel 6 kestaks, polekski nagu miskit vinguda. Kui globaalne soojenemine äkki mõnekümne aasta pärast niikaugele jõuab, ja Eesti alad vee all pole, võiks täitsa tore olla!
Kui juba jutt gurmeetoidule läks, tahaks rääkida ühest kirgastavamast elamusest, mis mul üldse olnud on. Nimelt otsustasin eile mingist Kaalujälgijate retseptiraamatust /noh, väga gurmee vist pole, aga vahet pole:)/ mingit räimerooga teha, kus oli vaja räimeliblikfileesid. Külmutatult. Ma olin just Nõmme turult kilo räimi toonud ja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole ise see selgroog sellest kalast välja kiskuda. Heh, ma tegin seda tund aega, leiutasin isegi mõnusa tehnika - pöidlaküünega saagides. Mõni selgroog eemaldus isegi täitsa kenasti, kahjuks oli see aga harv erand. Oi kuis ma kirusin end mõttes, et sellise töö üldse ette võtsin, samas nagu pooleli ka ei tahtnud jätta:). Mõtlesin, et huvitav küll, kuidas poes müüdavalt külmutatud liblikfileelt luu eraldatakse, kas mingi vastava masinaga või?Kui veel lisada loole kurb lõpp, et toit kergelt öeldes polnud selline, nagu ma ette kujutasin, võib mõista kogu mu frustratsiooni ja otsust enam mitte niipea turult räimi osta. Isegi hoolimata sellest, et me kassile räim väga meeldib.
Kui juba jutt gurmeetoidule läks, tahaks rääkida ühest kirgastavamast elamusest, mis mul üldse olnud on. Nimelt otsustasin eile mingist Kaalujälgijate retseptiraamatust /noh, väga gurmee vist pole, aga vahet pole:)/ mingit räimerooga teha, kus oli vaja räimeliblikfileesid. Külmutatult. Ma olin just Nõmme turult kilo räimi toonud ja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole ise see selgroog sellest kalast välja kiskuda. Heh, ma tegin seda tund aega, leiutasin isegi mõnusa tehnika - pöidlaküünega saagides. Mõni selgroog eemaldus isegi täitsa kenasti, kahjuks oli see aga harv erand. Oi kuis ma kirusin end mõttes, et sellise töö üldse ette võtsin, samas nagu pooleli ka ei tahtnud jätta:). Mõtlesin, et huvitav küll, kuidas poes müüdavalt külmutatud liblikfileelt luu eraldatakse, kas mingi vastava masinaga või?Kui veel lisada loole kurb lõpp, et toit kergelt öeldes polnud selline, nagu ma ette kujutasin, võib mõista kogu mu frustratsiooni ja otsust enam mitte niipea turult räimi osta. Isegi hoolimata sellest, et me kassile räim väga meeldib.
teisipäev, august 08, 2006
Homme tööle:(
Oi, kuidas ma tahaks veel vedeleda! Hommikuti kaua magada. Vabalt võtta. Nõmme turul käia ja värsket osta. Kaltsukates konnata /muidugi mitte rannailmadega/. Jajah, ujuda ja pisut päikesepaistel peesitada muidugimõista!
Internetist on selline sulnis puhkus olnud, et pooled mu lemmikblogid on läbi lugemata. Iseenesest pole sellest midagi hullu, samas on tekkinud siuke tunne, nagu ei teaks, mis hääde tuttavatega vahepeal sündinud on:) Samas kui oma sõprade elust, kes blogi ei pea, ei tea ammugi miskit. Lihtsalt pole aega! Väga nõme ja triviaalne jutt, et pole aega - aega tuleks võtta. Samas on igasugu tuttavaid-naabreid-sõpru-kenasid inimesi nii palju tekkinud, et teinekord lihtsalt tahaks kodus oma perega vedeleda ja olla niisama.
Täna ma panen end kenasti rakkesse puhkuse lõpu puhul ja hakkan hapukurke tegema!
Internetist on selline sulnis puhkus olnud, et pooled mu lemmikblogid on läbi lugemata. Iseenesest pole sellest midagi hullu, samas on tekkinud siuke tunne, nagu ei teaks, mis hääde tuttavatega vahepeal sündinud on:) Samas kui oma sõprade elust, kes blogi ei pea, ei tea ammugi miskit. Lihtsalt pole aega! Väga nõme ja triviaalne jutt, et pole aega - aega tuleks võtta. Samas on igasugu tuttavaid-naabreid-sõpru-kenasid inimesi nii palju tekkinud, et teinekord lihtsalt tahaks kodus oma perega vedeleda ja olla niisama.
Täna ma panen end kenasti rakkesse puhkuse lõpu puhul ja hakkan hapukurke tegema!
kolmapäev, august 02, 2006
Käemaalingud
Kõik lapsed istusid nagu Mukid ja lasid enda käele pilti maalida. Praeguseks hakkavad pildid juba maha kuluma, kuid käepaela lubas Feliks endale igaveseks käe ümber jätta. Seda pildil näha pole, kuna pandi käe ümber alles lahkudes, mälestuseks. Susanna kiskus enda oma juba veerand tundi pärast panemist ära.
Muumimaal
...käisime nädalavahetusel. Lastele väga meeldis. Eriti toredaks tegi reisi see, et käisime mu täditütrel külas, ta elab Turus ja ta lapsed on umbes sama vanad kui minu omad, tüdruk on Feliksist pool aastat noorem ja poiss on Susannast pool aastat vanem. Omavahel said nad üsna hästi läbi ja Muumimaal oli jooksmist ja sebimist palju. Susanna kartis Muumikostüümides tüüpe, tundis ära küll, et see on Piripiiga ja see Sniff, aga mööda minna ei julgenud ja hakkas kõvasti kisama. Muumimajas käis Feliks kohe kaks tiiru, ühe minu ja Suusiga, teise issiga.
Siis veel täitus üks minu aastatepikkusi unistusi - käia Ikeas. Jooksime sealt tunni ajaga läbi ja suurt midagi osta ei jõudnud, kuid sain aimu sellest kohast - on ikka suur küll!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
