Kiun ja ving

Kui ma oleksin IT-keenjus, suudaksin ma siia paremasse tulpa tekitada teemad või alaliigid, millest üks siis oleks "Kiun ja ving". Aga ma ei ole. Ja võibolla bloggeris ei saagi teha niisuguseid asju, ega mina ei tea ju, sest et ma pole mingi IT-keenjus. Seega piirduvad minu võimalused vastava pealkirja valikuga.
Karta on, et kõik selle nädala postitused liigituvad samasse lahtrisse. Kui ma hoolega enda sisse vaatan, siis ma leian ka need põhjendused ja kiunu ja vingu allikad. Vahel on nii, et kui allikas leitud, läheb tuju paremaks. Nüüd, ma kardan, enne kahte nädalat vähemalt ei lähe.
Kõikse suurem kaose allikas peitub ühes sõnas- remont. Või kahes - vannitoa remont. Pealesunnitud, ettekavatsemata remont. Pluss pesumasina puudumine, võimalus ainult allkorrusel vetsus käia (öösel terve matk trepist alla ja üles tagasi, mõjub unele üsna toniseerivalt) ja üldse on mul selline tunne nagu rohutirtsul, kes ootamatult avastab, et sügis on käes. /Me oleksime ju võinud seda remonti suvel teha, kui me oleksime teadnud, et me boiler otsi andma hakkab./
Oi mai tea, mida ma vingun, varsti on mul brand-new vannituba ja vann ja pesumasin kah veel, võiks ju hoopis nautida seda kuidagi - nt. uute kahhelkivide valimist või ruumikujundust või ... Aga see on kuidagi rusuv, et on remont ja elu on pea peale pööratud ja sa ei tea, millal see valmis saab. Isegi mitte rusuv, aga tiheliolekut ja frustratsiooni tekitav.
Ja see sügis kah veel...