Mis on in ja mis on out

Tänan küsimast, mul on juba parem enesetunne:) Ikkagi reede. Võimalik suvelõpupidu naabritega...

Aga kui naisterahva, eriti veel labiilse naisterahva tuju on halb, leiab ta tihti lohutust glamuursest moe- ja ilumaailmast. Väike lohutusšoping, uus ajakirjake, uued käsitööideed... Mõtterännakud neil teedel...

Katsusin meelde tuletada, et mis umbes aasta tagasi nö. moes oli. MINU jaoks. Sest üldiselt ma ei ole mingi paaniline moehull ja kannan ainult neid asju, mis mulle meeldivad JA sobivad.

Näiteks meeldib mulle hullult praegune kingamood, 30-ndate stiilis. Igasugused daamilikud saabaskingad või poolsaapad või kuidas neid kutsudagi. /Neid saabaskingi ma ei saa kanda kahjuks... geenid, mis teha. Minust ei saa kunagi siresäärt, nuuks.../ Kõrge kontsaga kinnised nöörkingad... Ümara ninaga kinnised rihmikud (sellised mitte päris kinnised, noh).
Eelmisel aastal vist hakkas kiilkonts tulema; ümmargused kinganinad (sellised kingad mul on, sellised, nagu ühes reklaamis, kus karvane toasuss ka on, mingi investeeringutega seotud reklaam vist). Toekamad kontsad, alt kitsamad. Kauboisaapad.

Siis olid veel heegeldatud lilled (neid, ma arvan, et kannan ka sel aastal, kuna seni neid ainult üks mul ongi ja see kukkus erakordselt armas välja).
Igasugu heegeldised ja kudumid - meie kliimas on need alati moes, julgen arvata. Sel sügis-talvisel hooajal tundub eriti in olema kolmnurkne rätik. A&G-s nägin isegi sellist, nagu vanasti vene baabadel olid- must villane ja suurte punaroosade roosidega.
Kostüümijaki kandmisest olen kuidagi sujuvalt välja kasvanud, olgu ta siis militaarstiilis või mis iganes.
Teksad mulle meeldivad. Palju rohkem, kui velvetid, kuigi mul ka neid on.
Seelikud meeldivad ka, nii pikad kui põlvedeni kui poolde säärde.
Susannale seevastu seelikud üldse ei meeldi. Iga kord, kui tahtsin talle kena satsiseelikut selga panna, ajas ta vastu. Vaid mõnikord õnnestus asi nii ära korraldada, et suuremat protestikisa ja uue riideeseme valikut ei järgnenud. Kleidid seevastu talle väga meeldisid. Praeguste jahedamate ilmadega seoses oleme sujuvalt pükste peale üle läinud, kuna sukkpükste jalgavenitamisega ei viitsi me kumbki (veel) tegeleda.

Kunagi arvasin, et roosasid asju ma oma tütrele küll ostma ei hakka, vuih! Juba tema esimesel elupoolaastal oli millegipärast märgata roosade riiete võimsat ülekaalu teiste värvidega võrreldes, punane on siiani jätkuvalt teisel kohal. Sest blondile lihtsalt sobib roosa, tee või tina. Mulle endale meeldib viimasel ajal pruun, noh õnneks moevärv ka, miksituna mererohelise või petrooleumivärviga (ka väga moes), mis on enamvähem üks ja sama värv suures plaanis. Ja roosa meeldib mulle ka!!! See lihtsalt kuidagi sobib mulle, teeb jume klaarimaks ja meele rõõmsamaks. Hiljuti sain maha kootud roosa baretiga, ma ei tea, kas ma selle avaldusega kedagi šokeerin kah, aga hetkel on mul kindel kava sellega käima hakata. Lisaks on mul mitu roosat toppi. Sellest, et eelseisval hooajal on moes hall, ma ei arva mitte halligi. Olgu, kui tahab. Mustast ei arva ka mitte muffigi.

Feliksile meeldivad erksad värvid. Punane eelkõige, aga ka kollane ja sinine. Ta ei salli dressipükse ja nööpide ja kraega puuvillaseid suvepluuse. Sellest viimasest on eriti kahju, kuna mulle need väga meeldivad, ja Tarts kannab neid ka pidevalt. Et eeskuju nagu omast käest võtta, aga näe, ei mõika.
Üldiselt on nii, et kui see kutt midagi selga panna ei taha, siis nii ka jääb. Näiteks jäi temast kandmata üks täiesti viisakas valge kraega nö collage-pusa, nii vist kutsutakse neid. Ei meeldi ja kõik. Samas ostsime talle möödunud talvel roosa ja mustaga talvesaapad, kuna talle need meeldisid. Ja selles mõttes ma leian, et on väga konservatiivne arvata, et mehed ei tohiks roosasid asju kanda (eriti, kui need mehed veel päris poisiohtu on). Kui mees on mehelik, on ta ka roosas mehelik, peaasi, et ta ennast hästi tunneb!