Hambaarst

Eile oli see tähtis päev, kui Feliks esimest korda hambaarsti juures käis. Tal on tohutult vedanud, kuna hambaarst on juhtumisi tema parima sõbra isa. Eilne kord oli nö. tutvumisvisiit, kus Feliks sai kingituseks hambaarstipeegli. Susanna kasutas seda esialgu küll usinamalt, vaatas sellega algul minu hambaid ning siis läks joonelt Mamma juurde, ütles väga konkreetse häälega: "Suu lahti!", kolistas tähtsa näoga Mamma proteeside kallal ja siis arvas, et: "Korras!"
Feliksil on kaks auku. Susannal vist esialgu üks. Arvata oli, et ega see kommisöömine heaga ei lõpe. Samas ma loodan Feliksisse süstida seda usku, et hambaarst on sõber (on ju ka:)) ja et hambaarsti juures peab käima. Rääkisin eile, et kui nüüd järgmisel visiidil puurima hakatakse, siis kogu pea väriseb naljakalt kaasa. Ilaimemistoru, ma loodan, talle juba tutvustati:)
Igaljuhul loodan ma siiralt, et ta hambaarsti hirmu oma isalt geenidega kaasa ei saa:). Tarmo nimelt räägib aeg-ajalt siiani seda lugu, kuidas ta keskkoolis hambaarsti juurest koju läks, tee peal nuttis ja veel kodus ka pool tundi järjest. Praegu laseb ta hambaarsti juures endale vatitropid kõrva panna, et poleks puurimishäält kosta, ning enne tuimestussüsti iget tuimestusgeeliga määrida.