Vihma saajab, kõik uujub

...lastel pahaa on tuuju...
No täitsa lõpp! Tänane päev on möödunud suure vingumise tähe all. Ja kuna selline vihmane ja madalrõhkkonnaline on, siis see kuidagi eriliselt ärritab mind. Pidev läbirääkimine, tegevuste põhjendamine, jonnist ülesaamine... kannatus katkeb lihtsalt. Eriti veel, kui ise pole emotsionaalselt parimas vormis.
Aga siis ta tuleb ja vaatab sulle oma laheda poisiklunni-näoga otsa ja palub ühe kleepeka üllatusmuna vidina peale panna - väga täpselt peab panema! - ja tunned, kui madal selline vihastamine on. Oled enda peale pahane, et ei suuda naljaga kõigest üle olla. Aga vähemalt saad aru, mis tähtis on, ja saad jälle joone peale.