Lugesin just Oravakese toredat kirjeldust lasteaia emadepäevapeost ja pean kurbusega tõdema, et me jääme sel aastal sellest ilma... Feliks on küll palavikust õnneks paranenud, kuid nüüd köhib nigut obene.
Mõned väidavad, et mu poisil on isegi tugev tervis, ja et lasteaialapsed ongi kogu aeg haiged, ja et neil on tunduvalt hullemaid haigusi kui köha ja nohu. No ma ei tea... Feliksil on juba umbes kolmas köha sel aastal, + umbes 5 nohu. Ja üks antibiootikumikuur. Mul on selline tunne, et need tavalised prospaanid ja muud köhasiirupid ei aita üldse:(
Järelikult on tal nõrk immuunsüsteem. Hoolimata igasugustest astelpajusiirupitest ja lastevitamiinidest. Kauasest imetamisest rääkimata. Võibolla on see põhjustatud raskest ja närvilisest rasedusest? Rasedus oli raske seetõttu, et 14. nädalal algas mul hiigelsuur verejooks, mille oli põhjustanud platsenta osaline irdumine, mis omakorda sadulemakast nähtavasti tingitud. 2 kuud oli kriitiline aeg, kus ultraheli oli kõige oodatum ja samas ka kardetum protseduur, mis andis aimu sellest, mis minu sees toimub. Siis jäi verejooks tasapisi järele, hirm ja ebakindlus asendusid paari kuu pärast rasedustoksikoosiga. Kõigele vaatamata sünnitasin ise ja lapsega oli ka kõik korras.
Nüüd ma arvan, et minu rasedusaegne närvilisus on ka talle mõjunud.
Igatahes helistan ma nüüd perearstile.
Normaalne... Perearsti administraator teatas, et esimene vaba aeg on kolmapäeval. Siis, et esmaspäeval võibolla suure hädaga ka saaks. Kui küsisin, kas laps peab siis 4 päeva veel köhima, ütles ta, et ei tea. Et tema ei saa ka midagi teha. Lahe... Mis ma pean siis köha pärast kiirabi kutsuma või? Traumapunkti minema? Lõpuks ikkagi niipalju sai teha, et teise arsti juurde pani homme hommikuks aja kinni.
Peale seda, kui me enda perearst Kristel Merilind Inglismaale raha teenima läks, on arstiabiga lood vähe kehvad. Merilind teadis minu meelest iga oma nimistusse kuuluvat last, ja kunagi polnud probleeme, et laps ei saanud arsti juurde või et ta ise lapse juures ei oleks käinud. Praegune arst näiteks koduvisiite ei tee. Ta on küll meie heade sõprade tuttav, aga ta ise vist ei tea seda, äkki kui teaks, siis oleks ka arstiabiga lood vähe paremad. Igatahes ma kaalun praegu täitsa tõsiselt perearsti vahetamist, õnneks on ka meil üks sõber, kes on perearst, küll mitte Nõmmel, aga Magdaleena ei jää ka väga kaugele.
Tegelikult tundub mulle suure kuriteona seegi, et laps peab sellise jubeda köhaga terve päev ootama, enne kui abi saab. Nähtavasti tuleb taas üks antibiootikumilaks, kuna köhasiirupist leevendust mitte mingisugust pole.
neljapäev, mai 11, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Meie Leena on ka suur köhija. Nüüd aga avastasime, et ta joob täitsa hea meelega põdrasambla teed ja see on tegelikult ainus, mis tõsisema köha puhul aitab. Mul on ka kõik need siirupid ära proovitud ja kõlbmatuks tunnistatud. Teen auru, panen küüslaugu mahla talla alla (see on ka tõhus). Aga põdrasambla tee mõjub ka täiskasvanule. Tule põdrasammalt natuke kauem keeta (ca 10 min), siis tõmbab mõru tagasi, suhkrut panen ka sisse ja annan väikese lonksu mingi aja tagant. Umbes pool tassi päevas - nii sain viimati üle ühest raskest köhast, mida varem oleks kindlasti ab-ga ravinud.
Head paranemist!
aga meie ei tee midagi :)..... ma mäletan enda lapsepõlvest õudusega aurude tegemist ja kurgu kuristamist, millest ma alati püüdsin kõrvale hiilida ja nüüd suurena ka ei taha midagi teha ja näe... kõik nohud köhad on ise üle läinud :)))
ja Ketlini köha läheb ka juba vaikselt ilma siirupiteta üle :)
see ei olnud muidugi mingi soovitus, vaid näide sellest, et emad jätavad paratamatult need asjad kõrvale, mis endale kunagi ei meeldinud ;)
see on tõsi. Mina nt olin jätnud kõrvale selle põdrasamla tee, sest ma ise ei suuda seda juua. Aga Leena leiab, et see on maitsev ???. Auru tegemine on meil tõsine hitt, aga kui asi juba hull siis ei aita enam. Samas ei ole Oskaril kunagi sellist köha, mis oleks ravi vajanud. Leenal aga korduvalt. Eks lapsed erinevad. (Oskarile olen ainult auru teinud - tema tungival nõudmisel).
Nii ta on, et see, mis endale ei meeldi, jäetakse kõrvale. Näiteks mina ei tee kunagi hirsi, riisi ega tatraputru - ma hakkasin neid juba lasteaias vihkama, sest nad haisesid jubedalt ja seal sunniti sööma. Enne ei tohtinud laua tagant püsti tõusta, kui taldrik tühi. Samas tatar oleks ju väga kasulik... ehk pean kunagi proovima, võibolla on endalegi maitsma hakanud.
Põdrasambla nippi proovin järgmine kord, seekord aga taas AB.
Postita kommentaar