Tegelikult kiskus rõõmsamaks juba eile õhtul, kui selgus, et mingit nohu Susannal ei ole. Ja laps ise rõõmus nagu rohutirts /emme, me peame mulle rohutirtsi ostma!/. Kui küsisin, mis lasteaias juhtus, vastas ta kiitleval toonil: "Ma nutsin!" Ega nad ju täpsemalt ei räägi, miks. Feliks vaid mokaotsast paotas, et Chris olevat jubedat häält teinud, mis Susannat ehmatas. Ja lisas, et ta ei taha sellest rääkida. Huvitav, ma olen küll pidevalt rääkinud, et mina ja issi oleme laste poolt ja kui mingi mure on, siis räägitagu, äkki me oskame lohutada. Ja seda "kaebupunni" värki pole meil üldse jutuks olnud, huvitav, kas see on neil mingi sisemine isetekkinud moraal, et nö kaebamine ilus pole või mis.
Igatahes, Feliksil õnnestus veel oma sõbra juures mängimas käia, kes ka lasteaiast mingil põhjusel kodus oli ja Suusi oli täiesti rõõmus ja rahulik. Erandkorras ei jäänud ta aga Mamma kaissu magama, nagu tavaliselt, kui Mamma meil ööbib, vaid kategooriliselt teatas, et tema läheb emme kaissu ega muutnud ka hiljem oma meelt. Aga see, kui Mamma meil on, on ikka ääretult tore! Kõik on kohe palju rahulikumad ja ordnung on majas.
Kui veel rääkida meie Sloveenia-reisist, siis ... üks väga tore reis oli. Seeni seal küll tol ajal kahjuks polnud, kuigi tavaliselt on neid alati olnud ja sel aastal on pea esimene kord, kus nagu pea üldse ei olnud, aga seenemaitse ja -tunde saime ikka kätte. Pluss veel imelilusad panoraamvaated. Mägedes on seenelkäik hoopis teine asi! Samuti nagu kepikõnd. Korraliku trenni eest ikka, mitte nagu siin mööda lauskmaad. Alpides kohtasime päris palju kepikõndijaid, nagu ka tühjade korvidega seenelisi:) Tavaliselt pidavat Pokljukal olema selline kord, et kivipuravikke tohib iga inimene vaid 2 kg korjata, ja seda pidavat ka hoolikalt kontrollitama. Itaallastel pidavat olema kombeks tulla haagissuvilaga Pokljukale, nii kaheks nädalaks, ja eesmärgiks ongi seenelkäimine. Mina sain vaid kaks noort kivipuravikunupsu, kuna sel aastal olevat ka sealkandis väga kuiv suvi olnud ja meie reis toimus vanal kuul, siis teatavasti seentega kööga. Võiseeni ja pilvikuid oli pisut rohkem, kuid enamus seeni olid suured lätakad ja ussitanud ka, eriti just kuuseriisikad. Ilm oli Alpides mõnus, nii 10 kraadi sooja, aga päike praadis kenasti. Söögist, mis me kohalikus restos sõime, ma ei hakka rääkimagi, nii hea oli see. /Nuudlisupp, seapraad ja struklij - nagu struudel magusa kodujuustuga/ Pärast käisime veel Bledi järve ääres kooki söömas, nämmmmm. Bledi järves nägime ujumas ka nii poolemeetriseid kalasid. Pildid lisan hiljem.
Piranis käisime, see on Sloveenia ilusamaid rannikulinnu. Seal me ka põhiliselt nautisime kohalikku toitu, kuna ujumistahet ei tulnud peale. Inimesed ujusid küll, vesi oli sama soe kui õhk, nii 24 ringis, aga samal ajal puhus suht kõva tuuleke ja ujumissusse meil ka ei olnud, ja noh, ei viitsinud nagu jamama hakata. Seal on nimelt täiesti tavaline, et inimesed peesitavad mere ääres tänaval, nagu umbes meil Pirita teel. Matt maha ja korras. Samas on ka puhta vee duššid. Naised muidugi päevitavad valdavas enamuses topless.
Mõnus oli kogeda seda südasuvele nii omast tunnet, et palav on olla:)
Kalamees minus ei lasknud pildistamata jätta Bledi järves 0,5 m kaugusel kaldast mööda ujunud 0,5 m pikkust kalakest.
Kaunid spanjel-kitsed:)
Fragment Ljubljana linnatänavalt
Bledi järve Soovide Saar
Pokljuka, tüüpilised Alpi majakesed, millele ei tohi panna katuseaknaid ega ehitada neid muust materjalist kui juba olemasolevad.
1 kommentaar:
oota kui ma veel pilte näitan...:)
Postita kommentaar