...aga ma ikkagi lähen nüüd kepikõnnile. Ma pole hulk aega enam käinud, kuna sooja vett meil majas ikka veel pole ja vannitoaremont kestab endise hooga. Aga pesumasin töötab! Pesupesemine täidab mu päevi ja ma olen oma uude masinasse armunud. Pesumasin on kõige kasulikum kodumasin.
Nii, nüüd juba usun - kepikõnd kirjas!
Ja mõtlesin ka ühtlasi välja, et loll, kes vabandust ei leia. Natukene saab selle sooja vee puudumise kaela ju ajada, et ma pole nüüd enam kuu aega kõndinud. Kausipesu võtab kauem aega lihtsalt. Ja alati pole nii palju aega võimalik näpistada. Aga üldiselt on tegelik põhjus kepikõnnil mittekäimiseks see, et õhtuti on juba pime, ja töölt tulles ei viitsi lihtsalt minna. Samas ei peagi ju iga päev käima, kolmest korrast nädalas piisab ja see on ka täiesti teostatav. Kui just tervisega mingeid jamasid ei juhtu olema, nagu mul vahepeal oli, kui hääl ära läks.
Igatahes olen ma väga uhke taaskord enda üle, et ma nüüd tubliks hakkasin ja laiskuse murdsin!
kolmapäev, oktoober 11, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
braavo!
mina pole ka ammu kepitama jõudnud, pimedus põhiargumendiks. Aga olen katusnud hommikuti kooli jala marssida, asi seegi!
ükskord me kõnnime jälle :D
Postita kommentaar