Seenel käidud vol. 2

Eelmisest seenelkäigust on juba nii kaua aega möödas, et ei mäletagi enam täpselt, millal see oli... Aga nüüd pühapäeval käisin kolleegiga kuskil Raplamaa metsatukas. See oli küll nagu nõiutud mets, pidevalt oli selline tunne, et: "kus ma nüüd olen, kuspool auto on". Kolm korda sattusin metsast väljaminemise käigus ühe punase lapsekummiku peale. No kust see sinna sügavale metsa sai? Ja vahepeal, kui kolleeg oli kuuldekaugusest väljas, tuli pisike paanika peale. Et jube mark, kui peab 112 helistama ja ütlema, et: "ma olen siin Raplamaal metsas ja ei oska enam välja tulla, tulge mind päästma."
Kusjuures kui metsast välja sõitsime, siis selgus, et ümberringi on põllud, ja ära ei oleks saanud kuidagi eksida, ükskord oleks ikka mets otsa lõppenud.
Seenesaak oli kesine, kuigi pool ämbritäit siiski tuli ära. Kuusekaid, tõmmuriisikaid, paar suurt võikat ja valgeriisikaid.
Oh oleks, et saaks veel järgmisel nädalal ka minna (ja et sinnamaani seeni oleks), see hilissügisese metsa lõhn on nii mõnus.