Eile käisime maal.

Hästi kiiresti, supsti sinna ja tagasi. Oli vaja üks asi sinna toimetada. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal rahet ja vahepeal paistis päike silma. Kõik oli nii roheline, ma ütleks isegi, et krellroheline, mis iganes see `krell`tegelikult ka ei tähendaks:) Kui olime juba metsavahele jõudnud, vilkus tee peal miskit halli - PÕDER! Ja ei läinudki kaugemale, keeras oma pea meie auto poole ja vaatas tükk aega sellise näoga, et nooo, mis imeloom see nüüd on? Hõbedane ja suurte valgete silmadega? Ma lasin akna alla ja ei jõudnud end ära kiruda, et alles kiirtee lõpus tuli meelde, et oleks fotoka pidanud kaasa võtma. Millalgi ei ole fotografeerimise soov nii suur, kui kevadel, kui kõik muutub jälle ilusaks ja roheliseks ja kõik lõhnab niiii vastupandamatult - justkui saaks seda lõhna pildile püüda... Ja nüüd ma vaatan põdraga tõtt, ta on nii armas ja muhe, ja mul ei ole fotokat!!!
Lõpuks otsustasin põdra tema tardumusest vabastada ja hüüdsin: "Põtsu-põtsu, mis teed seal?!" Mille peale Põtsu pea otseks keeras ja oma lahedal põdrakõnnakul edasi võpsikusse sörkis.
Hiljem nägime veel teist samasugust. Ehk nagu uudistes tõdeti - põdrajooks on alanud!
Kui seda lugu Põtsust sõbrannale rääkisin, küsis ta, et kas Põtsu on nagu Notsu? Aga ma arvasin, et ei, Põtsu on hoopis midagi elitaarsemat ja sofistikeeritumat! Oleks te vaid tema nägu näinud:)
Pärast nägime veel kaht kitse. Õigemini kuulsin nurmenukkude korjamise ajal taamalolevast võpsikust raginat ja nägin puude vahel vilkuvat loomakest. Teist kitse aga võisime täies hiilguses imetleda, kui temast maanteel mööda sõitsime ja tema keset suurt põldu promeneeris. Kusjuures, tal olid sarved!
Küsisin Tartsi käest, kas mehed ka igal kevadel imestavad, kui roheliseks ja kui lõhnavaks on läinud, kas nad ikka panevad üldse selliseid asju tähele, ja tema igatahes ütles, et panevad küll, ja naudivad samamoodi:) Aga et ta pole ka päris kindel, kas just kõik mehed sellised nagu tema on.