Noh, saate ju aru küll, et kevad on käes?Päike paistab otse mu rohelise silma sisse ja õhus ON midagi. Mis see küll oli... ma ei mäleta enam. Aga vanast harjumusest annan põske vastu seina hõõrudes kõigile teada, et see siin on minu lõhn. Minu sein, minu maja. Koer on aias, see on ka minu oma. Vahel lastakse ta tuppa, ma ei tea küll, miks. Siis saavad kõik aru, et ma olen häiritud. Õnneks saan oma frustratsiooni koera peal välja elada, jumaldan seda klõpsuvat heli, mida teevad mu küüned koera koonu sisenedes...Kahjuks ei ole see loll koer enam kui 4 aastaga veel selgeks saanud, et mina olen siin boss.
Ok, tsau. Ma lähen nüüd. Mu punane sametpadi ootab mind.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar