Mu vanaemal oli kunagi sõbranna Maie, kes oli päris lahe tädi, rääkis mõnusa Peipsi-kandi aktsendiga, mis vene aktsenti meenutas. Ta ütles enda kohta, et tal on "silmad märja koha peal, kuna ta on Alajõe ääres sündinud."
Mu ämm on saarlane, kes on sündinud merest 5 km eemal, ei oska ujuda isegi, aga silmad on sellest hoolimata väga märja koha peal. Alati kui ta meenutab oma lapsepõlve või oma laste lapsepõlve, hakkavad tal pisarad iseenesest jooksma. Põhilugu, mis tal alati silmi niisutab, on selline:
Kui Tarts ja tema noorem vend olid väiksed, siis ema imetas noorimat, kuid Tarts trügis ikka end ema ja imiku vahele ja segas. Ema siis öelnud, et: "Mine ära, kole poiss!" Ja Tarts vastanud, et: "Ei ole kole, ilus poiss olen!"
Susanna on selles mõttes isasse, et kui talle öelda mingi pahanduse puhul, et: "Oo, Susanna, küll sa oled paha tüdruk!" Siis teatab tema muretult silmi volksutades: "Ei ole paha, ma olen ilus tüdruk!"
Mida vanemaks ma saan, seda märjema koha poole hakkavad ka minu silmad minema. Top-kolm, mis mul alati pisarad silmi toob, on A:) lasteaiapeod B.) isamaalised ja patriootilise sisuga teleülekanded C.)saated optimistlikest vanainimestest ja saated lastest, a la laste laulusaated, kui mingid 2-3-sed laulavad või eriti kui neil sassi läheb.
Rasedana ma muidugi nutan ka alati kõikvõimalike asjade peale, ja just selletõttu, et süda läheb härdaks, mitte, et oleks paha tuju või kurb olla.
Eile oli meil lasteaias mardipidu. Esiteks ma tundsin end täieliku luuserina, kuna unustasin fotoka koju. Teised kõik filmisid usinasti ja klõpsutasid... Ja no siis kui juba lapsed tulid saali ja esinema hakkasid, ma ei või... Õnneks ma ikka pisaraid pühkima ei pidanud ja naeratasin eriti laia (ja endale vähe totakana tundunud) ja julgustavat naeratust Suusile, kuna ma kartsin, et ta jookseb kohe mulle sülle, nagu Feliks väiksena armastas teha, vähemalt kolm esimest lasteaiapidu veetis ta kas osaliselt või täielikult minu või issi süles. Suusi on vähe teisest puust, tema lihtsalt seisis liikumatuna sel ajal kui teised laulsid ja igasugu liigutusi tegid. Aga ringis-tantsud tegi kenasti kaasa ja lasi kasvatajal malbelt enda käsi liigutada.
Ja siis vaatad oma last seal, ja nutt tuleb kurku. Tema esimene lasteaiapidu! Ise nii väike, kasvataja tehtud imelikud patsid peas, mask viltu ees...seisab, tõsine ilme näol ja kõht punnis. Ja ma ei teagi, mis mind täpselt nutma ajab, tunded vist:)
Feliks on täpselt minusse. Tal on tunded. Ja neid on palju. Täna hommikul teatab poiss, et: "Ma võtan täna endale vaba päeva lasteaiast, ma olen nii väsinud ja ei taha sinna minna." Kuna mul olid hoopis teised plaanid, arvasin, et tuleb ikka lasteaeda minna. Selle peale pistis mees muidugi röökima, kurvalt-kurvalt ja haledalt ja nohh, selline "mulonendastNIIIkahju" nutt. Muidugi, mul on temast ka kahju. Ja käisidki juba peast läbi mõtted, et "nohh, eks ta ju võiks siia koju ka jääda, vahet ju pole..." Aga samas nagu tekib selline karmi ja kurja ema tunne, kes tõukab oma lapse kurja maailma selleks, et laps selle kurja maailmaga kergemini harjuks ja paremini toime tuleks. Ütlesingi, et pole midagi, ega lasteaed pole mingi naljategemine, seal tuleb ikka kohal käia, ega koolilapsed ei saa enam nii, et "ahh, ma täna kooli ei viitsi minna!" Emme ja issi ka ei saa nii mõelda, et "ahh, ma täna ei viitsi tööle minna..." Tõstsin poisi voodist välja ja riidesse, ja huvitaval kombel ta jättiski üsna varsti nutmise järgi, vist sai aru, et ma olen erakordset otsustavust täis.
See "kurja maailma" jutt tuleneb sellest, et mina lapsena tundsin nii. Et kodu on minu kindlus ja muu maailm on kuri koht. Eks ma üks paras introvert ja hellik olin. Ma ei teagi, kuidas ma ümber olen kasvanud, aga mul on sellest hea meel. Sest maailm ei ole mingi kuri koht, vaid selline, milliseks sa ta ise mõtled.
