... on äärmiselt mõnus olla. Eriti veel kui töö ei murra konti, kollektiiv on mõnus ja lapsed kindlas kohas kindla inimesega.
Minul on selleks kindlaks inimeseks ämm. Ma olen teda siin juba varem kiitnud, kuigi hirmsasti tahaks veel üle kiita. Annaks taevas ja kõik muud andjad endalegi üle 70-selt olla nii krapsakas ja tegus ja terve, nagu seda Silvi on.
Kui mulle endale vahel tundub, et ilma töölkäimiseta võiks kodus kolme päevaga kerge vaevaga hulluks minna või niisama närvihaigeks muutuda, siis Silvi tundub lastega olema nagu vana rahu ise. Nii kannatlik, nii kannatlik...
Juttude põhjal tean, et oma paarkümmend aastat tagasi käitus ta oma esimese miniaga täieliku fuuriana. Mistõttu olin ka ise vastavaks kohtlemiseks valmis. Tagantjärgi tarkusega võib nentida, et naisterahva elus on aegu, mis ilma vastavate toetavate ravimiteta üsna rasked olid üle elada. Ehk siis kõigele siin ilmas võib leida vabanduse:)
Kui ma teda praegu oma lastega tegelemas vaatan, loodan ma siiralt, et ka minus on potentsiaali saada heaks vanaemaks. Sest võrdlust temaga, olgugi, et mina olen ema ja tema vanaema, ma välja ei kannata. Kes teeb lastele alati pannkooke, kui vähegi keegi selleks soovi avaldab? Kes pöörab iga jonni naljaks? Kes võib rahumeeli last 100 korda ilma häält tõstmata keelata? Kes viitsib alla 2-aastasega jalutama minnes jalutada just selles suunas, kuhu põnn läheb, ilma oma tahtmisi peale surumata? Kes peseb kõik nõud, koristab toad, paneb vajadusel tapeedigi seina? Kes sõidab Paidest Tallinnasse lapsi hoidma, kui vähegi kutsutakse?
Ma ei kvalifitseeru... Minu ema ei kvalifitseeru kah. Ei emade ega vanaemade klassis... Kuigi tema on töötav vanaema, kes peab oma suhet boyfriendiga hoidma, kasvõi lastelaste arvelt.
See on tõesti huvitav, et ämmaga saan ma rahulikult õhtuti teleka ees istuda ja juttu rääkida. Ka Nip/Tucki räigeimaid stseene võin peale esimeste seeriate ebalust rahumeeli vaadata:)
Kui ma peaks emaga õhtu kahekesi koos veetma, hakkaks mul vist Inno Tähismaa moodi selg sügelema... Siiski tuleb ema auks märkida, et minu lastega on tal (vähemalt siiani) läbisaamine parem, kui minuga:)
kolmapäev, aprill 05, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Olen kade (aga mitte Irja Vaheri moodi silmad pealuust välja kargamas ;)
Tegelikult ka, kade. Minu lapsel on kah oma vanaemaga, st mu ämmaga hea klapp, aga tal pole aega last hoida...
Ja kõik oma tööd teen ma lapsehoidmise kõrvalt aega varastades.
PS Seda on kuulda-näha jah, et paljud naised lähevad 50ndates üleminekueas hulluks ja pärast jälle normaalseks.
Mul on selliseks heaks haldjaks ema, aga tema on alles tööinimene, miska poiss rohkem nädalalõppudel tema juures on. Kuigi - natuke segi on temagi, pikaajalise meditsiinis töötamise tõttu. Ses mõttes, et jubedalt kipub pabistama ja võib ennast päris paanikasse mõelda, kui hakkab ette kujutama, mis ühest lihtsast nohust kõik välja võiks areneda. :)
Epp, ma olin ka vanasti kade, kui ämm veel Saaremaal elas:) Õnneks ikka enda ema aitas teine kord hädast välja, kui oli vaja mõnel sünnipäeval vms üritusel käia.
Postita kommentaar