Päike paistis ja lõhnas kevadiselt. Üks inimene käis isegi lühikeste varrukatega särgiga. Kahju, et ma Tartus nii harva saan käia. Ja kui ma üldse kunagi midagi kahetsen, siis seda, et ma ei läinud Tartusse ülikooli. Et ma olin nii neetud madala enesehinnanguga ja arvasin, et ma ei saa Tartusse sisse. Raha oli ka vähe... Et mu vanemad ka ei oleks võinud mulle soovitada seda... Praegu sellele kõigele tagasi vaadates tundub, et see oleks olnud pagana hea lahendus minu tolleaegsetele probleemidele. Minna ära, minna teise linna, kartmata, kuidas seal hakkama saan. Ju mu kannatustekarikas polnud siis selleks tol hetkel veel nii ääreni täis saanud. Elu oli ühtlaselt kehv, oleks olnud vaja mingitsorti suuremat raputust või šokki. Kedagi, kes oleks öelnud, et on vaja Tartusse õppima minna. Kirjeldanud üliõpilaselu ilusamat poolt, rääkinud Tartu vaimust ja iseseisva elu eelistest. Kes oleks öelnud, et mu otsus minna Pedasse käsitööd õppima on elu lollus, isegi mu teine valik bibliograafia oleks mulle tunduvalt enam meeldinud. Ja siis mul jätkus veel visadust 5 aastat ühe paberitüki pärast valitud rajal püsida... Teha tuhandeid tööproove, nii et pärast kooli lõppu polnud mul mitu-mitu head aastat isu mitte mingit käsitööd teha. Rääkimata sellest, et töökohta koolis käsitöö ja kodunduse õpetajana polnud võimalik leida. Õnneks oli mul kooli lõppedes juba töökoht olemas - küll mitte erialaselt ligilähedanegi - , ja ma ei pidanud selle pärast oma pead vaevama.
Tõsiselt kurb on see, et Tallinn-Tartu maantee on minu silmis Tartu mainele ja võlule varju heitmas. Mulle meeldib Tartus käia. Mulle meeldib autoga sõita. Aga Tartu maanteed ma vihkan. Sellist eestlast, kelle sõber või sugulane või tuttav poleks Tartu maanteel oma elu lõpetanud, vist polegi. Minult võttis Tartu maantee inimese, kes õpetas mind Tartut armastama. Keda ma armastasin. See oli üks väga eriline armastus, tänu millele ma olen paljuski täna see, kes ma olen.
Tegelikult läks mul isegi hästi. Mulle kihutas vastu vaid üks surematu, kelle meelisharrastuseks on ohtlikud ja ülinapid möödasõidud. Neljapäeval kohtusin ühe sellisega Tallinnas, Järve Selveri juures. Ma ei saa aru, miks mõnele idikale on eluküsimuseks sõitvast bussist möödakihutamine nii, et vastutulev auto end seisma pidurdama peab... Kurb oleks keset Tallinnat laubakat panna... Mingisuguse tõpranäo pärast, kelle egole mõjub kehvasti, et ta peab kauem kui 5 sekundit bussi taga sõitma. Mis iseenesest ei sõidagi 30-nega, vaid 50-ga, nii nagu põhimõtteliselt täiesti normaalne on. Nagu peaks ka Tartu maanteel olema 100-ga sõitmine. Julgelt 60% autojuhtidest sõidab enamaga. Mis iseenesest poleks ka mingi probleem, kui nad vaid ei sooviks kõigist teistest mööda sõita, kus aga juhtub. Tartu maanteel tunned kuidagi eriti selgelt, et sinu elu ei ole su enda kätes.
laupäev, aprill 08, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
oh, see on tõesti õige. Sõidan ka umbes kuus korra või paar seda teed ja kui mulle tavaliselt meeldib autoga sõita, siis selle sõidu kellaaegu jm püüan hoolega planeerida. Aga stress ikka.
ma õnneks ei pea enam seda trassi sõitma ja viimati eelistasin ma ka enamasti bussi, kuid ma olen kogu aeg mõelnud, et miks ei võiks eelistada Piibe maanteed. see tee on vist pikem ja veel kehvemas olukorras? aga samas oleks vast vaja vähem stressata? ja kellaaegade valimine on vist ka mõnel määral lahendus - sõitsime viimati neljapäeval kella 8 paiku hommikul Tallinnasse ja enamiku ajast olime ainsana teel - ei ühtegi samas suunas ega vastutulevat autot.
näed sa siis, meie olime kah nädalavahetusel tartu peal. poolel teel hakkasid kurepesadest ka kured paistma ja päike särama. tartus on alati kevad, tundub mulle, nostalgikule. või kui sügis, siis see ehtne romantiline sügis.
minu esimene ülikooliaasta tartus möödus ahju taga nuttes ja tallinnasse igatsedes, nii et need asjad on nagu on. aga siis läks kihvtiks ;)
Heh, Triibik, ega sa ometi ühel teataval pereõhtul ei käinud?:)
Postita kommentaar