Suusi 3-aastane

3 aastat tagasi me olime Nõmmel Mai põigus sünnitusmajas ja ootasime issit, et koju minna. Eelmisel päeval sündis mu tütreke, kell 14.23, peale enam kui ööpäevast ootamist. Iseenesest oli kerge. Kõige valusam asi kogu protsessi juures oli antibiootikumisüst, mis mulle 16.12 õhtul tehi, kuna selleks ajaks oli veteminekust möödas juba enam kui 12 tundi. Mõni kerge valuhoog, suur ootus... Ja ei midagi.
17.12 kell 12 lõpuks otsustati, et nüüd aitab! Paneme tilguti. Pandigi. Normaalne. Olin küll igasugu hirmulugusid sellest kuulnud, kuidas jube hirmsad ja tugevad valud kohe hakkavad, aga minu meelest oli täitsa normaalne. Kõige raskem oli selili püsida, kuna samal ajal ktg-aparaadiga protsessi jälgiti. Huvitaval kombel oli mu mõistus kogu aeg enamvähem selge ja ma suutsin end valudest läbi hingata. Kes iganes see ka ei olnud, kelle õpetus mulle kõrva taha oli jäänud - või rääkis seda ämmaemand mu kõrval - Gerli Vatsar, tänud Sulle!, tuleb hingata, pikalt ja häälega, ja ei tohi valu karta, vaid ta ära hingata, hingamine on see, mis aitab. Pääsesin varsti ka pikutamast ja ronisin põlvili voodisse, panin käed aknalauale ja hakkasin ootama seda aega, mil ma enam eriti adekvaatne pole. Mil kõik on nii paha, et tahaks põgeneda, kuid ei saa. Aga nii hulluks see asi ei läinudki, Suusi sündis ennem ära:)
Nabanöör oli traksina üle õla ja ise nii pehme, hall, soe ja niiske. Püsis vagusi mu peal, ma ei julgenud teda katsudagi eriti. Lõpuks küsisin, kas ikka on tüdruk. Gerli hakkas siis uurima ja ütles: "Tussu! On küll!" Oi rõõmu!!!
Susanna on algusest peale olnud väike rõõmurull.
Homme on meil lasteaias Jõulupidu, ja Susanna on täheke!:) Ma peaksin siis küll graafiku järgi tööl olema, kuid ma väga loodan, et saan ära vahetada, kuna ma nii tahaks seda näha, kuidas tal läheb!