Lastetaltsutaja

Eile juhtusin ülalnimetet saadet vahtima - ise ka ei tea, kuidas, kuna tavaliselt on ju kogu Eestimaa sel ajahetkel "Pealtnägija" kammitsas... Asjata, ma ütlen teile! Viimasel ajal pole ükski "Pealtnägija" mind suutnud nii haarata, kui Kanal 2 "Nanny 911". Nähtavasti ikka sellepärast, et tahan ma või mitte, on lastekasvatus /lastendus:)/ minu jaoks teema nr 1, mille kallal ma pidevalt pead murran, end ja oma lapsi teistega võrdlen ja mis minu päevi täidab. Kui ma just tööl ei ole.
Ja see saade oli täpselt mulle! Tore oli mõista tõika, et mu lapsed on tegelikult üsna korralikud ja mõistlikud:). Lähevad õhuti ilusti magama ja puha... noh, enamjaolt. Need saates olnud lapsed olid ikka puhta pöörased! 2,5-aastane tüdruk, kes jonnis täiesti jubedalt. Nagu lapsehoidja Stella märkis, et: "Tüdruk on selle perekonna tegelik valitseja." Ja kui lapsehoidja siis hakkas omi reegleid kehtestama, lasti sel väiksel lapsel röökida ja nutta 2 tundi (!) järjest. Ema ja lapsehoidja istusid vaikides kõrvaltoas, kuni lõpuks lapsehoidja arvas, et: "Minu meelest võiksid sa talle nüüd vett anda ja ta voodisse panna." Appppiiiii!!!
Keskmise poisi magamapanekuga olid ka suured probleemid. Ma mõtlesin, et huvitav, miks nad lastele ei loe? See teeks magamamineku palju kergemaks...
Samas tundus, et ka lapsehoidja nõuanded toimisid kenasti, ja lõpuks hakkasid lapsed normaalsel kombel magama jääma. Kui lapsehoidja nädala pärast perest lahkus, jättis ta kõigile pereliikmeile veel kingitusi ja selline happy end oli.
Eks ta ole, ma ei kujuta ette, milline võiks olla elu kolme lapsega... Päris kreisi vist. Aga vahel tundub ka kahe lapsega elu mulle täieliku hullumajana, mis samas ei sega mind mõtlemast kolmanda lapse peale:) Ja see, et vanemad kahtlevad oma vanemavõimetes, on vist ka tavaline... Vähemalt mina küll tunnen aeg-ajalt, et ma ei oska saavutada kuldset keskteed. Nagu seal saates lapsehoidja soovitas mitte iga asja puhul nii tõsiselt reageerida ja karm olla. Ma pigem mõtlen endast, kui mittekarmist emast, kuid ega ma ju ei tea, kuidas lapsed minust mõtlevad. Äkki selgub aastate pärast, et ma olen mingi hull hirmuvalitseja olnud... Nõudnud korda ja koristamist, sõnakuulmist, taldriku tühjakssöömist... Feliks ütles mulle ükskord: "Emme, kui laps ei taha taldrikut tühjaks süüa, siis ei pea teda sundima." Ega ei pea küll. Ma ei teagi, miks ma seda ikka aeg-ajalt teen. Juba minu vanaema tegi nii... Äkki sellepärast, et "ema teab, mis lapsele hea on"? Selle telesaate kontekstis tundus mulle, et kõrvaltvaataja soovitused on teinekord vägagi kasulikud ja teretulnud. Kuna ise ei näe ju end kõrvalt! Aga samas ei kujuta ka eriti ette, et keegi kõrvalt tuleb ja midagi ütleb. Näiteks kasvõi kui oma emagi midagi lastekasvatuse teemal piiksatab... ei suuda teda tõsiselt võtta, täitsa imelik kohe:)