Suvekuninganna

Täna kummitab see laul pidevalt, kuigi rohkem sõnu ei mäletagi. Aa, vahepeal oli see koht, et "emban taevast, emban maad, kuid ei küllalt iial saa..." Noh, ei saagi. Suvi pole veel ametlikult lõppenudki, kuid juba tahan teda tagasi.
Sügis ja september mõjuvad mulle masendavalt, mu vaim nagu vajuks longu. Hoolimata kõigest! Hoolimata värvilistest lehtedest, imelisest kargusest, põgusatest päiksehetkedest, mis ikkagi naha veel kergelt soojaks teevad, kuid ei kõrveta enam ammu.

Hoolimata isegi seentest, mis on üks mu suurimaid kirgi. Seeni vist sel aastal eriti ei olegi. Siin, Eestis. Aga ma tean ühte kohta, kus on, ja sinna me varsti lähemegi! Seal on päikest ka, ma loodan. Ma nii ootan juba! Õnneks pole enam vaja kaua oodata!

Tänasest kohustuslikust teemast ka - Emand Ester otsib rahvuskala. Ja miks ka mitte! Kala maitseb igaühele erinevalt, maitse üle ei vaielda, kuid kakelda selle üle on suhteliselt tavaline - meenub näiteks sõnasõda ERM uue hoone sobivuse üle. Mis emand Esterisse endasse puutub, siis tema on mulle jätnud üsna sümpaatse mulje - võibolla ka seetõttu, et ta on üsna madalat profiili hoidnud ega pole avalikkuse ees mingit mulle teadaolevat lolli juttu ajanud. Selles suhtes täielik vastand Mailis Repsile.
Rahvuskalaks tuleks kindlasti valida peipsi tint. Või siis rääbis. Lapsepõlvest mäletan, kuis vanaema tindikala praadis, ajud olid kenasti kalal pealuu sees näha ja ka mari läbi kõhuseina:) Maitse oli hõrk... Rääbist toodi vanaemale kah Peipsi äärest, kust ta pärit oli. Siis ajasime kaladel nööri silmist läbi ja panime aeda pesunöörile rippuma marli alla. Selline mõnus vinnutatud värk. Suitsurääbis oli ka ülihää. Ja siis tuleks nii teha, et kõiki neid mõnusaid kalu saaks igalt poolt värskena osta. Et oleks angerjat ja siiga ja mida kõike veel.
Rahvuslooma vist meil ka pole? Kass võiks olla...