Veri on paksem kui vesi

Ma võin ju oma ema kohta igasuguseid mõtteid mõelda, aga ikkagi on ta minu ema. Ja mina olen talle kõige lähedasem sugulane.
Emadepäev mööduski meil suures osas nii, nagu ma ei olnud planeerinud. Ämmale andsin lilled ja rääkisin talle, kui hea ta on. Löristasime mõlemad vähe nutta, aga kuradi hea tunne jäi hinge!
Kuna mehega olid suhted väheke teravad, ei alanud päev mingisuguste lillede ega kohvi voodisse toomise ega muu sellisega. Rääkisin Feliksile, et täna on emadepäev ja kas ta äkki kallistaks mind sel puhul. Kutt oli rõõmuga nõus:) Lubas isegi mõelda kaardijoonistamise peale, aga see plaan siiski teoks ei saanud:)
Siis tuli ema külla. Tõi hoopis mulle lilled ja mul talle polnud midagi anda, kuna lootsin hiljem tema juurest läbi hüpata. Igatahes oli meil meeldiv vestlus, jõime väheke kohvi ja sõime tema toodud koogikesi, õigemini, mina sõin pool koogikest, viisakuse pärast. Kuna ma tavaliselt kooki üldse ei söö, sest iga koogiamps annab mulle umbes 1 kg kaalu juurde. Aga minu ema sellised pisiasjad ei huvita!:)
Siis tegime aias kõvasti tööd, laotasime mulda ja muruseemet ja istutasin päevalilletaimed aknalaualt maha, nüüd mõtlen, et eks see üks Murphy seadus taaskord ole, et niikui sa taimed maha istutad, tulevad öökülmad. Aga saab, mis saab.
Ja siis õhtul, kui ma olin juba lootuse kaotanud, et mind vähemalt emadepäeva puhul õnnitletakse, lilledest ja muust rääkimata, läks Tarts tööasjus välja, tema saabudes tuli kogu kamp minu juurde ja ma sain punase potiroosi ja kuldkõrvarõngad! Feliks kallistas mind teist korda ilma igasuguse valehäbi ja piinlikkuseta ja teised muidugi ka. Kõrvarõngad on ilusate rohekate ja valgete kivikestega ja ma olen väga liigutatud siiamaani.
Väga ilus emadepäev oli!
Täna on siiski vähe kehv enesetunne ja turjalihased valusad, õhtul aias läks järsult külmaks ja hakkas kõva tuul puhuma, eks siis saingi külma... Loodetavasti on homme juba enesetunne oluliselt parem.