Ilusat emadepäeva!

Ma tean, et ma olen tänamatu. Ma ei tahaks endale sellist tütart, nagu mina olen enda emale. Võibolla tema tahab, ainuke nagu ma talle olen. Ma arvan, et ma ikkagi käin korraks läbi ja viin talle lilled, kuigi tema elukaaslase elukoht ja elukaaslane ise mulle ei meeldi. Kohusetunne on ikka üks mu tugevamaid külgi olnud. Enda kasvatuse viljad... Kuigi iseenesest on ta mind üsna toredaks inimeseks kasvatanud - samas ta pole seda mulle kunagi öelnud. Tema kasvatuse tulemusel on minust saanud hoopis teistsugune inimene, kui mu ema. Mul on selle üle väga hea meel.
Ma loodan, et minu kasvatuse viljad on magusad. Et ka kahekümne aasta pärast saaksin ma emadepäeval valada õnne- ja härdumusepisaraid, nagu ma praegu teen juba paar päeva enne emadepäeva, mõeldes hetkele, kui lapsed Tarmoga mulle kingituse annavad. Ja lilled. Ja kui Feliks häbeneb hetke pidulikkust. Et kui ta juba suur mees on, ei häbeneks ta ema kallistada - küll see ühel ajal tuleb. Et nad tuleks ikka ja kingiks mulle lilli. Ja et me oleksime koos.
Veel ei tee nad omatehtud kaarte - Feliksile ei istu see asi kuidagi. Suusi on veel liiga väike. Nad ei saa sellest päevast ja selle päeva tähendusest veel kumbki nähtavasti aru. Ainult mina mõtlen oma suuri ja pühalikke mõtteid ja olen õnnelik, õnnistatud.
Ma tahaksin anda lilled oma ämmale. Ja kirjutada talle, kui vajalik ta meile on. Kui heaks ja mõnusaks ja turvaliseks ta isiklikult minu elu teinud on. Et ma tulen õhtul töölt, lapsed on rõõmsad, söönud, tuba on korras, nõud pestud... Ma ei tahaks mõeldagi sellele, et Susanna läheb sügisel lasteaeda ja ta nagu ei peakski meil enam käima. Kirjutada seetõttu, et kui ma seda ütleks, löristaksime mõlemad nutta:)
Head emadepäeva kõigile!