...lehti muudkui langeb...

Mets on täitsa kollane .
Hilissügis on tegelikult kah tore. Selleks ajaks on minu hinges toimunud nn. sügisega leppimine.
Alati on nii, et augustis juba lõikab valusalt teadvusse, et põhimõtteliselt on suvi läbi. Siis lohutan end, et tegelikult on veel 4 nädalat ees, ja et selle aja jooksul võib ka 30-kraadiseid ilmu tulla, kuigi tõenäosus selleks on nii 3 päeva 4-st nädalast...
Septembri algul on must auk. Vastik, paha sügis, astrid õitsevad,väkk... Aga vähemalt on seenelkäimise kõrghooaeg, see lohutab vägagi.
Siis saavad seened otsa, hakkavad öökülmad ja ilmad lähevad järjest jäledamaks, paradoksaalsel kombel tuleb aga õnnis harjumine uue elukorraldusega - õhtuti toas istumine, kaminapaistel teejoomine, telekast uute saadete vahtimine ja tore rahulolu teades, et "meie, me istume siin sees", kuid väljas sajab jäävihma ja puhub tugev tormituul.
Muidugi on vastik, et nii vara pimedaks läheb. Ja et päikest nii vähe on. Kuna aga neid asju muuta ei saa, tuleb sellega leppida. Või siis osta valgusravi lamp. Ma pean selle peale tõsiselt mõtlema.

Seniks aga hoian hinge kinni, et lapsed oleksid terved ja saaksid lasteaias käia kauem kui nädala. Praegu on käidud 3,5 päeva, kaks nädalat kodus nohust-köhast kosutud ja nüüd teine päev lasteaias. Ma tahaks ka nautida vabadust... natukenegi. Olla iseenda peremees, võtta vastu impulsiivseid otsuseid minna minutipealt poodi, kinno, linna, kuhu iganes...