Ma lisaksin veel ühe mõtte, kui lubate.
Viimasel ajal olen olnud olukorras, kus mul tekib vastupandamatu isu võõraste inimestega rääkima hakata. Esimene kord oli poes, kui üks poiss oma ema käest pidevalt uuris, et MIKS? Naeratasin omaette ja NII tahtsin sellele emale öelda, et minu poiss teeb ka nii.
Täna näiteks sööklasabas jutlesid omavahel kaks venelannat, kes toitu tellisid perfektses eesti keeles. Ma oleks kohe tahtnud öelda, kui armas see on, et nad nii hästi eesti keelt oskavad.
See on kõik selle bloginduse süü!
Muudkui lähed ja kommenteerid, kus tahad. Ja kui palju sooja tagasisidet ja võib isegi öelda, et sõpru ma selle kaudu olen leidnud!
Aga välismaal ju käitutaksegi päriselus nii - räägitakse võõraste inimestega. Miks siis me ei võiks nii teha, siin kodumaal. Aga sellepärast, et seda peetakse ebaviisakaks, teiste eraellu sekkumiseks, oma nina teiste asjadesse toppimiseks jms. Sind võidakse imelikuks ja sentimentaalseks või lihtsalt hulluks pidada.
Kahju.
teisipäev, september 26, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Tuttav tunne. :) Eriti mulle, kellel mul on kaasasündinud logorröa gradus gravis. Vahel on tegu, et ennast tagasi hoida ja suvalisse vestlusse mitte sõna sekka öelda. :)
justnimelt, anna minna! ma just mõtlen kogu aeg, et oleks rohkem neid inimesi, kellega lihtsalt kas kohvikus või kaupluses või kusiganes sundimatult vestelda saaks, kes aitaksid päevi huvitavamaks ja rõõmsamaks muuta:)
mulle viimasel ajal tundub, et neid inimesi ongi järjest rohkem.
Muidugi mine juurde ja räägi! ;)
Postita kommentaar