Ja hakkabki pihta!

Misasi? Eks ikka sügisene vaikelu.
Kui hommikud on nii pimedad, et magad, kaua magad, ikka on raske tõusta.
Kui ilm on nii imelik, et õue minna nagu ei tahagi.
Kuigi isegi põhjust oleks - peenar paksult punaseid päevalilli täis ja seemned neis õisikutes valmimas ja niisamagi huvitav neid jälgida-uurida. Kuumaasikaid on ka veel. Ja mõned lilled on suureks kasvanud - osteospermum /hea nimi, ma ei või:)/ näiteks, sai vist kompostist turgutust. Ostsin nimelt Hansaplantist mingi suvalise pakikese komposti, ise sellesse suurt usku omamata. Aga osteospermum kasvas kohe poole suuremaks ja kui ilma on, hakkab veel õitsema ka. Nagu mõned roosidki. Luuderohu peaks tuppa istutama ja roosbegoonia tahaks ka öökülmade eest päästa, ta võiks ju toas edasi õitseda äkki.
Aga ei taha nagu sinna külma mulla sisse sonkima minna.
Kurk on valus. Tavaliselt on kurguvalu nohuks üle läinud, juba ühe päevaga. Praegu veel nohu ei ole. Suusil on selle eest. Ja Feliks köhib. Väga lahe. 3,5 päeva lasteaias ja nägemist!
Sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et kepikõnd on täitsa unarusse jäänud... mõningail väga vabandatavatel põhjustel...
Ja söögiisu - hopsassaaa! No ma võiks ikka vabalt õgimise maailmameistrivõistlused kinni panna. Mamma oli eile teinud kotlette. Ma olin jälle kogu päeva väga tervislikult toitunud, tuunikalasalat ja õunad, ja siis rahmaki! - neli kotletti. Ainus lohutus ja õigustus, et neis oli peale hakkliha ka porgandit.
Mis ma oskan öelda...
Aga positiivne on see, et vähemalt lehed on veel puude küljes ja juba üsna värviliseks läinud. See on ilus. Ma ikka pean kuidagi pühapäeval katsuma seenele minna. Varem vist ei mängi välja. Sest seenelkäimine, see on täiesti super stressi ja kurbade mõtete kaotaja. Korilasehing täitub rahuloluga, isegi, kui seeni väga palju ei saa. Kui üldse ei saa, siis on kurb. Aga metsas on ikkagi ilus ja mõnus käia. Minge metsa!