Ajendatuna Krista kirjutisest, kuidas Ketlinil hea isu on, eriti kodust väljaspool:).
Parafraseerides vana rahvatarkust, et palju parem on, kui laps sööb, kui et see, kui ta EI söö.
Meie Feliks oli kena Michelini-mees ja ma olin väga õnnelik, et laps kõike sööb ja toitu ei vali jne. Ja siis nüüdseks oleme olukorras, kui mul vaid pruugib toit valmis saada, kui noorhärra isegi mitte ei nuusuta toitu, vaid teatab kohe, et see talle ei maitse! Või siis hakkab näiteks supi seest komponente välja sorteerima, mida ta ei söö, mida ta pole enda sõnul harjunud sööma. Ja üks igavene jama selle söömisega kogu aeg on!
Kõige nõmedam on see, et Suusi ka võtab vennast eeskuju ja teatab samuti, et "mina pongandit ei söö!" Siis näitab lusika peal oleva porgandi kohta ja küsib: "Mis see on? Kas see ei ole pongand?"
"EI, see on punane kartul!!!", teatan enamvähem hinge kinni pidades.
Ja Suusi ütles rahumeelselt: "Ahah, punane kaltul!" ja sõi kenasti kõik porgandid ära.
Kui ma olen Feliksile proovinud supi seest keeduporgandit sisse sööta, hakkab ta umbes kolmanda ampsu juures demonstratiivselt öökima, ma arvan, et puhtast mõttest, et ta sööb seda, mida miskitõttu ei taha. Kui on tegemist talle mittemeeldiva toiduga, hakkan ma teda viimases hädas ise toitma, kuna siis on nagu mingigi võimalus, et ta natukene sööb ja soojas toidus olevaid kasulikke aineid ja vitamiine saab.
Ma olen kuulnud, et lapsed ei armasta segatud toite - näiteks ühepajatoit on Feliksil totaalselt out, samas makaronisalatit või kartulisalatit sööb hea meelega. Kalapulgad maitsevad, grill-lõhet või -forelli sööb väga pikkade hammastega, kuna ükskord õnnestus tal mingi "kalakont" ühe ampsuga kaasa saada ja see ebameeldiv kogemus ei taha kuidagi meelest minna...
Makaronid maitsevad, eriti "paskekid" /spagetid/. Kusjuures Feliks armastab neid majokaga, Suusi "kepsutiga". Keedukartul majoneesiga, pihvid, lihapallid. Kodujuustu-heeringa kaste. Värske kurk, tomat, Lastevorst, vinkud, õunasmuuti, prae- ja keedumuna, omlett, pannkoogid muidugi - nohh, praegu tundub küll, et mis ma vingun, laps sööb ju päris paljusid asju!
Aga minu sisemuses käib pidev dialemma - kas ta ikka sööb piisavalt? kas ta saab vajalikke vitamiine? kas ma peaksin teda sööma sundima? ei, vist ei peaks... aga kui ma ei sunni, siis ta ju ei söö üldse? prooviks õige kavalusega! Kavalus tavaliselt aitabki kõige enam, aga kahjuks ei tule ise alati selle peale...:)
neljapäev, mai 25, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Sinu kirjeldatud söömisviis on meie pere lastel kestnud siis praeguseni, 13 aastaseks saades mõni asi on ikka menüüsse juurde tulnud, aga mitte eriti.
Ja ei tea, mis värk selle ühepajatoiduga on, et lapsed seda ei armasta. Ma tean ühte tüdrukut, kes armastab. Priit võib süüa küll, aga ainult siis kui seal kapsast pole. Ehk siis on kartul ja porgand. Kaalikas on ka out.
Jajaa, kui hakata meenutama, siis ega ise lapsena ka ei tahtnud väga seda ühepajatoitu. Aga mingil hetkel hakkasid nagu jälle tahtma. Muidugi, kui ise teed, siis vaatad ka, mis sisse paned, mulle need keedetud kaalikad küll ei maitsend...
Meie poisil on viimasel ajal komme iga asja eemalt piielda ja äärmiselt kahtlustaval häälel küsida: "Kas ma olen seda enne ka söönud või?" Reeglina minu "jah" teda ei rahulda.
Ühepajatoitu, kui see on tehtud hakklihaga, sööb jõmm küll, tavalise lihaga mitte. Makaronid ja riis - palun väga. Makaronivormiga sööb ta isegi porgandit, aga muidu on porgand ja kartul täiesti välistatud.Praemuna, pannkoogid, pelmeenid, kartulisalat - olge lahked. Kotletid - palun väga. Kanaliha - mitte mingil juhul.
aga pistke siis neile täistera ja muid selliseid makarone sisse, ärge neid valgeid tavalisi ostke. ökopoodides on igasugu erinevaid kasulikke pastatooteid ja marketites vahel ka.
Postita kommentaar