Lennuhirm

Ma kirjutan sellest suurest hirmust, mis mul on. Lootuses, et see on üks moodus nö paranemise ehk hirmust ülesaamise teel.
Hirmudest ma olen varemgi üle saanud, siis, kui need hirmud on nii suureks kasvanud, et enam elada ei lase. Väikese lapsena ma kartsin, et ema sureb ära. Ma võisin siis olla nii Feliksi-vanune, või vähe vanemgi. Ema käis Kalevis vahetustega tööl, ja kui ta õhtuses vahetuses oli, siis ta jõudis pool 12 koju. Ma alati ootasin teda, ja mõtlesin voodis jubedaid mõtteid, mis temaga kõik juhtuda võib. Sest Kalevis ikka aeg-ajalt igasugu jubedaid õnnetusi juhtus, kui inimesed end keeva kommimassiga ära põletasid või katel plahvatas vms. Ja siis veel see hirm, et ta öösel pättide kätte satub töölt tulles... Vanaema kindlasti õhutas seda hirmu kõvasti takka, kuna teadagi, õhtune aeg, patused mõtted, paha-paha, pätid jms.
Teine jube hirm lapsena oli mul see, et ma ise ära suren. Arvatavasti põhines ka see vanaema juttudel vähist, kasvajatest ja igasugu parandamatutest haigustest. Et kui vanaisa kopsuvähki suri, siis tal olevat mingi muna õla peale tulnud - ma kujutasin ette, kuidas inimese sees hakkab mingi juhe kasvama, mis lõpuks hakkab kehast välja tungima. Siis hakkasin enda kehal igasugu munasid otsima - ja mulle siiani tundub, et kogu mu pealuu on igasuguseid munasid täis:) Kael ka. Avastasin kõrva tagant tohutu muna. Kohe diagnoos selge - ajuvähk! Sõin kümnete kaupa õnnesireleid, paludes, et see ei oleks nii, et ma ikka terve oleksin. Siis tuli mul palavik, lebasin järgmisel päeval voodis ja arvasin, et mul on vist põis lõhkenud - vanaema ütles, et kui pissile ei lähe ja pissihäda pikalt kannatad, siis põis lõhkeb! - ja et ma nüüd kohe suren. Kuidagimoodi selgus, et mul olid kõigest punetised - sellest ka kõrvatagune lümfisõlm paistes oli.
Mõlemast hirmust ma sain üle, ma lihtsalt otsustasin, et ma ei mõtle enam nende asjade peale!

Lennuhirm on selline uuem "tõbi", kuna ma pole kunagi pidanud lennukiga lendama. Esimene kord oli aastal 2003, kui läksime Mannile Sloveeniasse külla, vahemaandumisega Prahas. Ehk siis kokku neli õhkutõusu ja neli maandumist. Praha-Ljubljana lennuk oli veel kuidagi eriti väike kökats, väga imelik tunne oli:) Kõige hullem oli see, et ma olin rase, ega saanud ka oma närve alkoholiga rahustada.
Seoses uue peatse lennureisiga Dubrovnikusse on mu lennuhirm hakanud taas tuure üles keerama. Kindlasti ei tule asjale kasuks pea igapäevased teated Estonian Airi jamadest... Samas väga positiivne oli artikkel ühest eestlasest piloodist. Kes kirjutas, et ükski lendur ei hakka asjatult riskima, et neil on vastutus inimeste ees, et kogunevad juba tund enne lendu ja hakkavad lendu planeerima - see peaks nagu välistama selle, et piloot on äsja ärganud ja unine ja... noh, ikkagi inimene. Seda inimlikku viga või juhuslikkust ma kardangi kõige rohkem - noh, et mis selle tagajärjel juhtuda võib, teate ju küll... Ma tegelikult ei tahaks teada, aga mu loll aju ikkagi mõtleb nendele asjadele. Ma surun selle hirmu maha, aga see ei kao kuskile! Mul oleks kõige parem lennata nagu "A-teamist" B.A.-l, kaikaga pähe ja lennukisse. St et ma ei tahaks kaikaga pähe saada, aga ma ei tahaks mõelda sellele, et nii, nüüd ma olen lennukis, mingis kinnises kastis, ma tõusen mootorite mürsedes kohutava kiirusega hästi kõrgele - ma kardan kõrgust ka! - ja siis mõtlema sellele, et kas mootor peab vastu, kas need krdi telikud ikka tulevad ilusti lahti jne.
Ja siis mõtlen, et nooh, inimesed ju lendavad iga päev, iga jumala päev ma näen töö juures maanduvaid ja õhkutõusvaid lennukeid, midagi ei juhtu ju. Aga siis jälle juhtub ka, hiljuti Armeenia lennukiga... Ja meil helikopteriga. Siis mõtled, et autosõit on igatahes ohutum, vähemalt rool on enda käes:)
Aga me lendame kogu perega! Kuidas ma oma hirmu laste eest varjan? Sest ma arvan küll, et nad ei tohiks minu hirmude tõttu mingeid elukestvaid komplekse saada või seostada reisimist kui mõnusat asja millegi ebameeldivaga. Eks siin siis peab vist väike põuepudel aitama, mis sest, et lend stardib jube vara hommikul:)
Ja pean lihtsalt vait olema, ja omaette palvetama, ja hirmud maha suruma. Sest ma ju tahan Dubrovnikusse minna! Autoga läheks sinna 3 päeva, lennukiga 3 tundi.