Veepuudus

Terve eilse päeva tuli meie kraanist roostepruuni sogast vedelikku.
Mille eest me Tallinna Veele maksame??? Kaua seda vedelikku me kraanist veel tuleb?
Eile lahenes olukord alles õhtul, kui Tarmo kahe 5-liitrise veekanistriga koju jõudis. Enne seda olime mineraalveega hambaid pesnud. Dušši all jäigi mul käimata... Vä-ga nõ-me.

Kella 5 paiku helistas naabrinaine, kes arvas, et äkki meie kraanivesi on normaalne ja ta saab meilt vähemalt kartulikeeduvettki... Ei saanud teda kahjuks aidata.

Jumal tänatud, et lapsed vähemalt mineraalvett joovad! Kui Susanna väiksem oli, siis ta näiteks ei joonud. Sellega oli alati suur jama, näiteks reisides ja autos olles, kui me endile mullivett olime ostnud, nõudis pisitips ka juua ning piisas ainult mullide nägemisest veepinnal, kui ta häälekalt teada andis, mis ta neist arvab. Ja millegipärast polnud meil peaaegu kunagi autos tavalist allikavett... või siis on mulle eredalt meelde jäänud need korrad, kus seda vahest harva ei olnud:)
Tavaliselt on me reisijoogiks olnud igasugu kõrrejoogid. Susanna õppis esimese korraga kõrrest joomise ära, tuli vaid kõrreots talle suhu panna ja joogipakki pisut pigistada. Feliksi puhul ma ei mäletagi, kuis tema väikelapseeas autoga reisides joogiprobleemid lahendusid. Tema, erinevalt Susannast, hakkas väheke alla-aastasena ka lutipudelist jooma /rõngaslutti ei võtnud minu püüdlustest hoolimata kumbki/, kuid suhteliselt harva siiski, peagi asendus "lutikas" nokaga tassiga ning siis juba tavalise tassiga. 2-3-aastasena ta vahel nalja pärast tahtis, et talle mingit jooki "lutikasse" paneksin. Aga selline "kõrrelaps" nagu Susanna, ta ei olnud. Susanna jaoks on meil spetsiaalselt ostetud pakk joogikõrsi, sest ta niiväga armastab neid ja iga kord, kui joob, nõuab "Kõlle kaa!"
Kui Feliks imik oli, andsin talle eranditult keedetud vett. Ja sedagi üliharva, tema oli puhas tissilaps. Mahla hakkasin talle andma alles üle-aastasena, vähemalt mul on praegu selline tunne, sest päris täpselt ju ei mäleta. Igatahes ma ajasin tarkadest raamatutest näpuga järge ja uskusin kõike, mis seal räägiti lisasöögi, kohupiima, munakollase ja liha kohta, mis vanusest alates neid võib lapsele anda. Kommidega hakkas ta lähemalt tutvuma umbes 1,5-2 aasta vanusena.
Susanna seevastu sai pudelivett nii pooleaastaselt, klaasist kusjuures, sest lutipudelit see neiu ei tunnistanud. Kõik muud Feliksi puhul kehtinud reeglid on tema puhul palju leebemad olnud, kuigi mitte väga oluliselt, sest temagi oli kuni 1aasta 1 kuuni korralikult rinnapiima peal. Feliks oli seda 6 kuud kauem, ja see paistis ka ta "eksterjöörilt" kenasti välja - kahe esimese elukuuga lisandus mõlemaga 2 kg, ning esimese eluaasta lõpuni nägi ta välja kui korralik Michelini-mees, käed ja jalad kenasid volte täis. Mäletan, et kui kolmekuuselt temaga massaažis käisin, kaalus ta 8 kg ringis, ja kuis siis üks ema seal imestas, et tema 8-kuune laps kaalub sama palju. Aga mina ei saanud üldse aru, et Feliks teistest kogukam või voldilisem oleks! Praegu piltide pealt vaatan küll, et põsed teisel na suured olid. Ju vist siis mingi looduslik instinkt mu üle valitses, mis näitab lapsi emadele kõhnematena kui nad tegelikult on, sundides emasid oma lapsi korralikult söötma:)
Susanna õnneks beebina nii paks ei olnud, tüdrukute värk:). Praegu tundub ta omaealiste hulgas üks pontsumaid olema, 13 kg. Samas on tal üks endast 9 kuud noorem sõbranna, kes kaalub juba 16 kg!