Pisike õudusjutt

Oleme täna Susannaga kahekesi kodus. Meie hundikoer oli õues oma koeratoimetusi toimetamas. Teinekord hoian teda toas, et endal julgem olla oleks. Peale seda, kui suurde tuppa vaiba ostsime, et lastel põrandal soojem mängida oleks, on kuts küll enamjaolt külgepidi kui vaibale liimitud; aja ära, palju tahad. Kevade saabudes hakkab ta toas vedelemiseks õnneks jahedamaid paiku otsima, nagu näiteks trepialune või selg vastu välisust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:)
Olime Susannaga vannitoast välja minemas, kui ta mu süles olles üle mu õla kiikab, lehvitab ja ütleb: "Tšau, kummitus!"
"Mis kummitus???", ehmun pisut, ja lähen ruttu, laps süles, trepist alla. Susanna jaoks oli teema ammendunud, kummituse koha pealt ei tulnud enam sõnakestki. Mõtlesin, et kui koer oleks toas olnud, oleks mul julgem olnud olla. Ma ei ole üldiselt mingi argpüks (kuigi ma kardan maal pimedas õues kempsus käia), ja kummitusi ma ka ei usu. Me ei ole minu meelest üldse kummitustest rääkinudki! Kui, siis võibolla Feliks mänguhoos... aga tema mängutegelasteks on peamiselt rüütlid ja "head ja pahad".
Mulle meenusid Perekooli lehelt loetud kummalised ja imelikud juhtumid lastega, kus nad ka igasugu kummitusi näevad, nii häid kui halbu. Ja nüüd ütleb oma laps midagi taolist... Ja veel täiesti tõsise näoga, ei olnud see lollitamine ega paistnud niisama uduajamisena. Või mis see siis oli?
Ma kaldun ikkagi arvama, et see oli mingisugune lapse fantaasialend. Minu kodu on minu kindlus, ja isegi, kui siin mõni vaim ringi lehvis, on ta raudselt sõbralik.

P.S. Sain Tarmo käest teada, et kummitus olevat ühes multifilmis olnud...