Sattusin täna blogisid klõpsides huvitavale uudissõnale: emablogija. Üks kommentaator lisas sinna omadussõna "imal". Oi, kui palju mõtteid see minus tekitas!!!
Esiteks - emaks olemine.
Mida see tegelikult tähendab, saad alles siis aru, kui ise ühel kenal päeval lapse saad. Hakkad koguni enda emast rohkem aru saama. Ma arvan, et emablogija aunimetuse kasutusele võtnud inimene pole veel lapsevanem. /Aga võimalik, et ma eksin!!!/ Kui mul ei olnud veel lapsi, ei liigutanud mul närvgi, kui juhtusin mõnd beebit nägema, nad olid koledad ja ma ei osanud nendega käituda. Kui mõni sõbranna juhtus lapse saama, tundus see suurima nii talle kui endale osakssaanud õnnetusena, mis sõpruse tõsiselt proovile pani. Ühel hetkel muutus kõik. Sain lapse. Hakkasin märkama lapsi enda ümber, linnapildis, televisioonis, raamatuis, filmides. Ma hakkasin rõõmustama beebiootuse-uudiste peale. Kui keegi tuttav sünnitas, rõõmustasin, nagu oleks nagu ise midagi tähtsat korda saatnud.
Siiski, käituda ei osanud ma lastega endiselt. Ei mõistnud neid. Ja praegu ma mõistan ka vaid kuni 5-aastaseid lapsi. Sest ma arenen iga päev koos oma pojaga.
Mul ei ole siiani tekkinud himu igat ettejuhtuvat beebit nunnutades sülle haarata. Siiski julgen ma juba tuttavate lastega vestlust alustada, nendega kontakti otsida, ning ma pean ütlema, et see on üks üpris huvitav maailm, laste maailm.
Kui keegi peabki lastearmastust imalaks, siis - teame, teame... Aga kasvasime suureks, saime lapsed ja teame nüüd, et ema või isa armastus oma lapse vastu on parimaid ja suurimaid tundeid maailmas.
Hiljuti liigutas mind ühe noormehe blogist leitud ülestunnistus, et talle lapsed hirmsasti meeldivad... Ja ma mõtlesin, et näe, mõned peavad kasvama, et selleni jõuda, mõnel on aga sündides kaasa antud. Feliks tundub ka nende viimaste kilda kuuluvat...
Teiseks - blogimine. Kui ma eelmisel sügisel blogimaailma avastasin, siis oli mul kohati tunne, nagu ma teeks võõraid elusid lugedes midagi keelatut. Siis harjusin. Varsti sai sellest meelelahutus. Tegin endalegi nn. lasteblogi, kus, nagu esimeses sissekandeski on kirjas, räägin oma lastest ja nende arengust; peamiselt enda jaoks, et mäletada. Võibolla on ka neil seda kunagi huvitav lugeda. Samas on seda ühte liini üsna raske ajada, nagu oma elu eladeski sa ei mõtle, et nüüd ma elan lapsevanema elu, nüüd karjäärinimese elu, nüüd sportlase või poliitiku elu. Kõik on omavahel seotud. Samavõrra, kui mu lastel võib olla huvitav enda lapsepõlvest lugeda, võib neil olla huvitav lugeda, mis ema maailma asjadest mõtleb, millist käsitööd ta teeb, mis on tema hobid ja huvid. Mind küll huvitaks! Eriti kui veel selguks, et mu ema mind nii armastab, et see isegi väheke imal tundub:)
laupäev, märts 18, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kui selle "filoloogi" ema oleks ka kunagi arvanud, et lapsed ja nendega seotu on imal, siis ta omi mõttearendusi täna teha ei saaks... Aga jah, enne ei mõistagi täielikult lastemaailma kui endal lapsed on:)
ma võiks täpselt samasuguse jutu kirjutada! Kusjuures endal ei olnud mingit lapsesaamise soovigi! Ikka 5 aastat vähemalt lükkasin igasugustel erinevatel põhjustel asja edasi ja nüüd mõtlen, et ei tea kas 3 oleks palju või võib 4 ka olla :)))))..... noh ikka selle jaoks, et ühte liiga ära ei hellita ;)
Postita kommentaar