Mänguasjad

Mänguasju on meil palju. Eriti palju saab meil neid olema igal aastal detsembrikuus, kui mõlemal lapsel on sünnipäev ning sinna otsa veel Jõulud. Siis on me maja nagu mänguasjade pood.
Igasugu vidinaid jääb tihtilugu jala alla, neid tuleb välja diivanipatjade alt ja vahelt, neid võib leida igalt madalamalt tasapinnalt.
Vahepeal oli Susannal näiteks huvi puslesid lahti kraapida ja et ta ise neid kokku panna ei osanud, vedelesid tükid tihtilugu põrandal niikaua, kuni ma läksin, pusle kokku panin ja siis tuli Susanna, tegi TSAHH! ja noh..., neid puslesid ma võin une pealt ka kokku panna edaspidi. Närvide hoidmise eesmärgil asub enamik puslesid ülemisel riiulil, kasutuses on üks korraga, niikaua kuni veel vähemalt 50 % tükkidest alles on. Kuhu need tükid kaovad, see on mõistatuste mõistatus. Mõnikord isegi sellise asjadeleidmise maailmameistri jaoks kui mina (maja meessoost elanikud ei leia teinekord isegi oma nina all vedelevaid esemeid üles, khm-khm).

Teine jupirohke mänguasjade liik on Lego rüütlid ehk mehed Feliksi sõnastuses ja robotid. Selleks, et neid kokku panna, peab isegi minusugune peenmehaanik õpetust kasutama. Feliks mängib nendega mõnda aega, etendab lahingustseene, siis aga tüdineb ning saabub järgmine etapp, milleks on erinevate meeste ja robotite osade miksimine. Välja tuleb näiteks 4 jalaga ämblik-mees või mingi muu moodustis. On näha, et fantaasia on tal hea, ja et ta fantaasia erinevaid vidinaid kokku sobitades veelgi areneb. Negatiivne külg asjal on, et lõpuks ei tea enam keegi (peale minu loomulikult!), mis vidin kust pärit on ja kuhu ta tegelikult kuulub. Umbes kord kuus võtan ma seetõttu ette mänguasjade korrastamise, et kõik vajalikud vidinad üles otsida, selle lõpetuseks panen ka kõik mehed ja robotid kokku.
Kui sinna juurde veel lisada erinevate ehituslegode jm klotside sorteerimine ja leitud nukuriiete nukkudele selgatoppimine, on tegemist korraliku päevatööga. Nukke on Susannal umbes 10, peaaegu kõik beebinukud, sest need meeldivad talle, ja eriline lemmik on minu lapsepõlvest pärit kuuvanuse imiku suurusega Tillu, Susanna pani talle nimeks Paula. Ajad ja nimed muutuvad, eks. Nukkudega mängimine seisnebki tal peamiselt nende magamapanekus ja enne seda nende lahtiriietamises.
Jõulude ajal oleme juba paar aastat Feliksiga koos mänguasju sorteerinud selle pilguga, mida võiks anda lastekodulastele. Feliks on siis konkreetselt öelnud, mida võiks neile anda ja mida mitte. Ja mille on ära lubanud, seda enam taga otsima ei hakka. Vahel olen aga mõne katkise mänguasja ära visanud ning sellest on saanud suur skandaal, kui Feliksile mingil hetkel see asi meenub ja küsib, kus see on. Siis olen kuulda saanud, millise ülekohtuse teoga ma hakkama olen saanud, kujutad ette, mingi väga vajaliku asja prügi hulka saatnud, mis sellest, et asi nt. koera hammaste all pöördumatuid kahjustusi oli saanud või lihtsalt kellegi jala alla jäänud. Siis ma tunnen ise ka end halvasti ja olen õppust võtnud, et tuleb omaniku käest küsida, kuidas talitada.
Paar nädalat tagasi korjasin Feliksi teadmisel titemad mänguasjad, millega praktiliselt mitte kunagi ei mängitud, kokku ja panin tema teadmata garderoobi hoiule. Eile avastas nad sealt, ning jälle oli jama majas, miks just sinna ja miks just need.
Igatahes, olen leppinud teadmisega, et mänguasju on meil minu arvates alati liiga palju ning laste arvates alati liiga vähe.
Lõpeks on see vast nii kümne aastane probleem, kui Feliks on 15 ning Susanna 12, vaevalt, et nad siis veel mänguasjadega mängivad. Mängivad, kuid arvatavasti arvutiga, ja vidinaprobleemi ei tohiks enam olla.